---

Akadeemik Jüri Martini (s 1940) elukäik on kindlasti akadeemikute hulgas üks huvitavamaid. Jüri on sündinud näitlejate perekonnas: “Ma tegelikult kasvasingi üles teatris, oma teadlikku lapse- ja nooruspõlve mäletan ma peamiselt läbi teatri kireva elu. Kultuuri ja vaimsust, ka raamatuid, jagus kodus küllaga.” Akadeemiku lapsepõlvekodu oli Kadriorus, kuhu vanemad olid 1938. aastal Tartust kolinud.

Esimene alpinismiklubi

Pärast keskkooli õppis Jüri Martin Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna bioloogia osakonnas. “Tegelikult ei tulnud need valikud ka nii lihtsalt. Kivimite vastu tundsin ma huvi juba maast-madalast. Mäletan, et käisime klassikaaslastega neid loodusmuuseumis tõsiselt uurimas. Kahjuks võeti tollal geoloogiasse vastu väga vähe tudengeid, ainult mõned. Ja nii sai astutud bioloogiasse ja vaatamata ponnistustele ei õnnestunudki mul hiljem geoloogiasse üle minna.”
Tartu Ülikooli lõpetas Jüri 1964. aastal. Järgnes aspirantuur NSVL TA Uurali osakonna Taime- ja Loomaökoloogia Instituudi juures. Miks Uuralis? Kooliajal ja eriti ülikoolis oli Jüril harrastusena kaks suurt kirge – suusatamine ja mägironimine. Kuna juba aastal 1958 lõpetas Jüri Kaukasuses alpinismiinstruktorite kooli, oli ta ülikooli ajal suisa alpinismitreener, kes korraldas tudengitele väljasõite suure kodumaa huvitavamatesse mägedesse. Jüri: “Ülikoolis asutasime Eesti esimese alpinismiklubi Firn, mis muide tegutseb tänapäevani. Akadeemik prof. H. Trassi juhendamisel sai kirjutatud diplomitöö kõrgmägede samblike kõrgusleviku võrdlusest Kaukasuse peaaheliku ja Tian Shani alpiinses vööndis, ja selle loogiline teadusalane järg oli aspirantuur Polaar-Uuralis jääliustike moreenide samblikukatte suktsessioonide alal.”

Rännulust

1968. aastal kaitses Jüri bioloogiakandidaadi kraadi NSVL TA Uurali osakonna Taimede ja Loomade Ökoloogia Instituudi juures, teemaks “Samblikusünuuside dünaamika Polaar-Uurali jääliustike moreenidel.”
Akadeemik: “Teate, mind ei huvitanud samblikud esmalt sugugi mitte teaduslikult, vaid pigem esteetiliselt – samblikud on niivõrd ilusad, värviküllased ja vormirohked. Uurali instituut, kus ma aspirantuuri tegin, andis mulle palju ning muidugi kogu see kant ja loodus – need olid lihtsalt fantastilised.”
Pärast kandidaaditöö kaitsmist naasis Jüri aastal 1969 tagasi Eestisse ja asus tööle Tallinna Botaanikaaeda, hakates samblike kõrval uurima ka poolkultuurtaimestikku. Kuni aastani 1992 oli ta ENSV TA Tallinna Botaanikaaia vanemteadur, teadussekretär, teadusdirektor, direktor. Teaduslikus mõttes kujunes poolkultuurtaimestiku uurimisest ökosüsteemide antropotolerantsuse uurimissuund, mis hõlmas poolkultuurkooslusi – parke, maastikke, õhusaaste bioindikatsiooni, biogeokeemiat jne.
Kuid ega siis rännumehepisikuga Jüri mallanud ainult kodus istuda: “Kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses toimus mitmeid ekspeditsioone – kaks Taimõri ja üks üsna pikk (1971-1972) Antarktika ekspeditsioon.”
Viimase tulemusena valmisid Antarktika atlase taimkatte ja taimeliikide levikukaardid. Ka hiljem on akadeemik Martin teinud koostööd polaaralade uurimisel. Pärast pikemaajalist Ameerikas käiku 1974. aastal ning osavõttu riikidevahelisest keskkonnakaitse programmist kujunes välja koostöö uuringupartneritega lombi tagant. Ta osales USA-EPA Arktika saastumise uurimisprogrammis, mis algas 1990. aastal ekspeditsiooniga Alaskal ja jätkus Arktikas ning kulmineerus 1994. aastal Reykjavikis ulatusliku rahvusvahelise konverentsiga.

Bioloogiadoktori kraad

1988. aastal kaitses Jüri bioloogiadoktori kraadi NSVL TA Uurali osakonna Taimede ja Loomade Ökoloogia Instituudi juures teemal “Samblikusünuuside biogeokeemiline roll ekstremaalsetes keskkonnatingimustes”.
Jüri: “Kaitsmisel juhtus nii, et saabusin oma tuttavasse Uurali instituuti otse Pariisist, kus oli toimunud UNESCO oluline keskkonnakonverents ja ma sõna otseses mõttes maabusin lennukilt otse kõnepuldi taha, suhteliselt väsinud ja kurnatud, ning mu ettevalmistus jättis ka soovida, aga eks ma olin teemast ikka “läbi imbunud”. Ei maksa arvata, et mulle kuidagi hinnaalandust tehti. Pigem vastupidi.”

Eesti kõrgharidusmaastik

1990ndate keskel, kui toimus Eesti teadus- ja haridussüsteemi tormiline reformimine ja arendamine, sattus Jüri erakõrgkoolide asutamise ja juhtimise manu. Alates 1997. aastast kuni tänaseni on akadeemik Martin Euroülikooli rektor: “Ega see Euroülikooli juurde jõudmine kah päris sirgjooneline olnud, algul olin seotud ühe teise erakõrgkooliga, kuid nägin, et nii, nagu seal asju aeti, ühte haridusasutust juhtida ei saa, et mõistlikum on päris oma kool asutada ja nii selle Euroülikooli moodustamine toimuski.”
Möödunud aasta lõpul sai Euroülikool rahvusvahelise ülikooli tegevuse euroopalikku kvaliteeti tunnustava auhinna.
Akadeemik: “Ma ei mõista kriitikat Eesti kõrgharidusmaastiku ja selle justkui madala kvaliteedi pärast, sellisel arvamusel ei ole enamasti alust. Rahvusvaheliste hinnangute tulemused on seda kinnitanud. Järjepanu negatiivse suhtumisega kõrgharidusse püütakse varjata tõelisi põhjusi, näiteks seda, et kui me tõesti suuname haridussüsteemi ainult mutrikeerajaid või keevitajaid ette valmistama, siis kus on töökohad kas või perspektiivis?”

Ülereguleerituse probleem

Aga mitut ülikooli Eestile siis vaja on? Akadeemik vastab: “Ma ei näe mingit probleemi, kui meil tõesti oleks üks teaduse poolest ambitsioonikas eliit või olgu siis rahvusülikool. Lisaks kaunite kunstide ülikoolid, nagu näiteks Kunstiakadeemia ning Teatri- ja Muusikaakadeemia, need on tõesti eliitkoolid – ainult valitutele -, sest kui sulle pole ikka annet antud, siis sul sinna asja ei ole. Kahtlemata on ka füüsikuks või matemaatikuks saamisel annet vaja, kuid seal ei ole see valik nii ilmne. Ja lõpuks võiks meil olla ka terve rida rakenduskõrgharidust andvaid ja arendusega tegelevaid kõrgkoole. Neid on maailmas oi kui palju. Ei tohi unustada, et ülikool-kõrgkool ei ole ainult hariduse andja, vaid ka kultuuri kandja.
Ma ei näe senises korralduses suuri probleeme peale kõrghariduse ja teaduse finantseerimise, pigem on meie kõrgharidust hakanud pärssima tugev ülereguleeritus. Kahjuks ei ole meie ülikoolid maailmas isegi mitte esimese pooletuhande seas. Kui üldisemalt meie hariduspoliitika ja selle arengu peale vaadata, siis eks ta ole olnud väga hüplev isegi Euroopa suundumuste realiseerimise poole püüeldes.”

Ratastega polaarjoonel

Aktiivne eluhoiak ja põhjamaiselt karged alad on Jürit tõmmanud juba maast-madalast. Jüri oli alles kaheksandas klassis, kui tegi pundi klassikaaslastega sellise triki, et võtsid rattad ja söögipoolise rongile kaasa ja sõitsid Koola poolsaarele, kuni polaarjooneni, ning tulid sealt ratastega Eestisse tagasi. Paar aastat hiljem, seekord suuskadel, sõideti läbi Koola poolsaare.
Jüri: “Meid oli rattaretkel kuus või seitse koolipoissi. Koola suusamatk aga oli tollal esimene ametlik turismiklubi ettevõtmine, mina olin kõige noorem, kuid mägedes omajagu karastust saanud. Suusaretk – seda ütlen ma ka täna – oli igati julge ja uhke ettevõtmine.”
Mõne äkilisema mäe nõlval pole alpinistist akadeemik enam ammu roninud, aga laugjamate küngaste otsas on ikka käidud. Puhkus assotsieerubki tema jaoks looduses viibimise ja mägedega: “Ekstra puhkuse võtmise eesmärgil ma ei olegi reisinud, minu puhkused on ikka välitööd või ekspeditsioonid olnud…”
Akadeemikul on ka samblike ja kivimite kollektsioon. Samblike kollektsioonis on ligikaudu 40 000 eksemplari näidiseid üle terve ilma. Jüri: “New Yorgi botaanikaaed peab registrit, kus on kirjas olulisemad herbaariumid üle terve maailma, meie oleme seal oma kollektsiooniga igatahes sees.”

Usin ilukirjanduse lugeja

Akadeemik on usin ilukirjanduse lugeja ja praegu on öökapi peal “Moby Dick”. Küsimuse peale, et kas tõesti alles nüüd?!, tõrjub ta naerdes: “Lihtsalt uus trükk tuli välja ja ma ei olnud seda veel lugenud.”
Aga kuidas on seisud teatris-kontsertidel käimisega? Jüri: “Teatris kasvanuna teadsin ma seda kulissidetagust elu liialt hästi ja ka kõiki neid inimesi. Mingi perioodini see häiris mind nii-öelda saali poolt. Kuid nüüd on uus põlvkond, mis sugugi ei häiri, kui on head asjad ja vast kuus korra, kas etendusel või kontserdil üritan ikka käia. Samuti ka välisreisidel – kui aega vähegi üle jääb, külastan meelsasti teatrit ja kunstimuuseume.”

* * *

Akadeemik Martin keskkonnauuringutest

Jüri Martini eestvedamisel koostati esimene Eesti keskkonnaseisundit käsitlev ülevaade, mis ilmus 1978. aastal – koguni kümme aastat varem, kui keskkonnaalane teave avalikkusele kättesaadavaks muutus.
Õhu kaudu levivate saasteainete mõju taimestikule, eriti metsadele, kujunes akadeemiku peamiseks uurimissuunaks. Ja sellega koos biogeokeemiline monitooring – väävli, raskemetallide ja radionukliidide bioakumulatsioon Eestis, Arktikas, Uurali tööstuspiirkondades, Euraasia vulkaaniliselt aktiivsetel aladel ning USA rahvusparkides.
Akadeemik Martin: “Pean oma teadlasekarjääris oluliseks heade kontaktide ja koostöö kujunemist USA teadlastega. Alates 1978. aastast on mu koostööpartneriteks olnud mitme USA ülikooli, keskkonnakaitse agentuuri, metsateenistuse ja rahvusparkide teenistuse uurijad. Eestis sai keskkonda uuritud näiteks Tallinna linnas, Kirde-Eestis, Eesti saartel ja mujalgi. Sellesse perioodi jääb UNESCO toel Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala asutamine. Uurimiskeskuse loomine langes ajaliselt Eesti teadusele rahastamise mõttes keerulisele ajale. Üldiselt tegutses keskus peamiselt ameeriklaste rahalisel toel, kuid mingil hetkel nende uurimisfookus muutus ja kuna ka meie poolt enam materiaalset tuge ei olnud, siis keskuse tegevus hääbus.

* * *

NIMI
Jüri Martin

TEADUSALA
Ökoloogia

UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Lihhenoloogia ja bioindikatsioon, taimeökoloogia, biogeokeemia, keskkonna- ja looduskaitse

VALITUD AKADEEMIASSE
4. aprill 1990

AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond

SÜNNIAEG ja -KOHT
29. september 1940, Tallinn

TÖÖKOHT
Euroülikooli rektor (alates 1997)

HARIDUS
1959 Tallinna 21. Keskkool
1964 Tartu Ülikool, matemaatika-loodusteaduskonna bioloogia osakond

TEADUSKRAAD
1968 bioloogiakandidaat, NSVL TA Uurali osakonna Taimede ja Loomade Ökoloogia Instituut
1988 bioloogiadoktor, NSVL TA Uurali osakonna Taimede ja Loomade Ökoloogia Instituut

TEENISTUSKÄIK
1964-1969 NL TA Uurali osakonna Taimede ja Loomade Ökoloogia Instituudi aspirant, nooremteadur
1969-1992 ENSV TA Tallinna botaanikaaia vanemteadur, teadussekretär, teadusdirektor, direktor
1992-2000 Rahvusvahelise Keskkonnabioloogia Keskuse direktor
1997-? Euroülikooli rektor

TUNNUSTUSED
2005| International Socrates Award
1998 H. Fordi Euroopa looduskaitse preemia
1998 Eesti Poksiföderatsiooni autasu
1990 Suur Looduskaitse märk
1988 UNESCO MAB medal
1986 Karl Ernst von Baeri medal

TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
Eesti TA polaaruuringute komitee liige
SA Eesti Geenivaramu nõukogu liige
MTÜ Eesti Euroinfo Ühing, juhatuse liige
MTÜ Struktuurisemiootika Edendamise ja Rakenduse Rühm (SERR) juhatuse liige
MUJAL:
Maailma Metsade Monitooringu Foorumi liige
Rahvusvahelise Lihhenoloogia Assotsiatsiooni (IAL) liige
Academia Ecologica Universalise kaaspresident

TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
EESTIS:
Ajakirja “Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Bioloogia.Ökoloogia” toimetuskolleegiumi liige

MUJAL:
Ajakirja “Environmental Research, Engineering and Management” toimetuse kolleegiumi liige
Ajakirja “International Scientific Jornal – Ecology, 21 Century” toimetuskolleegiumi liige

TEADUSARTIKLID
Üldarv – 250

HOBID
Mineraloogia, numismaatika