Akadeemik Martin Zobel (s. 25. veebruar 1957 Tallinnas) tundis huvi ja tõmmet looduse vastu juba lasteaias. Mart: “Esiteks sõltub kõik paljuski sellest, kes me oleme – kes on rohkem sisekaemuslik inimene, kes rohkem sotsialiseeruv… Mina viimast väga ei olnud ja selle võrra pakkus loodus mulle ka rohkem huvi. Teiseks olen ma pärit Tallinnast Nõmmelt, mis oli siis veel eriti looduslähedane keskkond, ning kolmandaks mängisid minu kujunemisel rolli vanemlikud mõjutused. Mu isa oli ja on arhitekt ja arhitektuuriajaloolane, aga ka kirglik kalamees. Emale meeldis väga looduses jalutada – seega, igasugu loodusretked olid meie peres üsna tavalised.”
Liblikavõrk ja loopealne
Lasteaias hakkas Martin tundma huvi putukate vastu ja algkoolis liblikaid korjama. Kui perega suviti puhkamas käidi, silkas Martin liblikavõrguga mööda aasasid. Kodus käis ajakiri Eesti Loodus, mida Martin suure huviga luges. Martin: “1960-ndatel ja 70-ndatel oli Eesti Loodusel märkimisväärne roll: ta ei olnud oluline mitte ainult erialaliselt, vaid oli ka tugev eestluse edasikandja. Olin selle ajakirja üliandnud lugeja.”
Kuigi esimene kool, kuhu väike Martin läks, oli legendaarne (just akadeemikute produktsiooni mõttes) Nõmme gümnaasium, lõpetas ta keskkooli mitte vähem legendaarses Gustav Adolfi gümnaasiumis aastal 1975.
Veel eel-ülikooliealisena mõjutas Martini loodushuvi arenemist ka Tallinna Loodussõprade Maja ja eriti sealne väga entusiastlik õpetaja Linda Metsaorg. Tema õhutusel tegi ta õpilaste võistlustöö Eesti loopealsetest ja see kallutas tänase akadeemiku huvi putukate maailmast taimeriigi poole. Martin: “Ülikoolis oli mul algul suur huvi üldökoloogiliste küsimuste vastu nagu näiteks keskkonnakaitse. Eks see ole omane kõigile noortele, kes tahavad hirmsasti maailma parandada. Tunnistan, et see huvi ei olnud mitte niivõrd teaduslik kuivõrd just maailmaparanduslik. Ükskord kohtasin trepil akadeemik Hans-Voldemar Trassi (vt Akadeemiline KesKus 2/2011|) ja avaldasin soovi teha Üliõpilaste Teaduslikus Ühingus ettekanne. Kui selgus, et olin varemalt edukalt uurinud loopealseid, ütles akadeemik Trass, et need on väga unikaalsed ja muutuva looduskasutuse tõttu ka mõneti ohus looduskooslused ja samas Eestis suhteliselt vähe teaduslikult uuritud. Seega, mõneti juhuslikult ja nende kahe inimese mõjutusel algas minu teadlikum teaduslik tegevus tudengina juba taimeökoloogia töögrupis.”
Zobeli mõjutaja Hans Trass loeb enda teaduslikuks eelkäijaks Eesti esimest valitud akadeemikut Theodor Lippmaad, kelle pärandit ta on ka Martinile edasi andnud. Veel peab Martin olulisteks nimedeks botaanik August Vaga, kes oma doktoritöö kaitses just nimelt ökoloogias, aga ta mõjutajate seas on ka Viktor Masing, kes oli äärmiselt viljakas bio-geograaf ja teoreetiline ökoloog. Suuri mõjutusi sai akadeemik ka Toomas Freylt, kes oli tema diplomitöö juhendaja, samuti mõjutas akadeemik Zobelit tuntud mullauurija, hiljuti meie seast lahkunud akadeemik Loit Reintam, kelle kohta Martin ütleb: “Ta oli küll n-ö nime poolest mullateadlane, aga hingelt üdini ökoloog.” Unustada ei tohi ka Erast Parmastot (vt Akadeemiline KesKus 10/2009|): kuna bioloogilise mitmekesisuse uurimisel on taimekoosluste elujõul suur osatähtsus juurestiku kaudu levivatel seentel, ei saa seenevana Parmastot kuidagi välja jätta.
Muutuvad maastikud
1984 kaitses Zobel oma bioloogiakandidaaditöö Tartu Ülikooli juures, teemaks “Eesti rannalähedaste loopealsete taimekoosluste ökoloogia ja dünaamika”. Töö käigus sai läbi käidud praktiliselt kõik Eesti rannikupiirkonda jäävad loopealsed.
Martin: “Rannikulähedased loopealsed on märksa nooremad kui sisemaa omad, aga põhimõtteliselt seisnes minu töö olemus selles, et loopealsed on liigirikkad ja kaunid, olles erakordne loodusnähtus ning ka erakordne maastikutüüp ning Eestile ainuomased. Analoogseid ökosüsteeme esineb vaid Rootsis ning killukesi ka Venemaal ja Ahvenamaal, aga ka Kanadas, ning seetõttu on Eesti selle valdkonna teadlaste kohus neid uurida. Teiseks on loopealse dünaamika seotud hulga laiema nähtusega Eestis, see on maakasutuse muutus. Pärast sõjajärgset (II maailmasõja) perioodi on Eesti läbi teinud tohutu maakasutuse muutuse – muutnud nii maastikke kui terveid ökosüsteeme, peamiselt just rohumaad on kadunud. Kui meil aastal 1939 oli hinnanguliselt 1,5 miljonit hektarit (pool)looduslikke rohumaid, siis selleks ajaks, kui mina oma kandidaaditööd kirjutasin, oli alles vaid 300 000 hektarit – toimunud oli viiekordne vähenemine. Praeguseks meil küll detailseid andmeid ei ole, kuid pakun, et neid üle 100 000 hektari enam kindlasti järel ei ole. See tähendab, et kunagi oli ligi kolmandik Eestimaa pinnast poollooduslik ja tihti suure elurikkusega rohumaa ja tänaseks on ainult üks killuke sellest järele jäänud. Ülesandepüstitus kandidaaditöös oligi, et uurime, kuidas maakasutus loopealseid muudab.”
Kas need muutused on läbini negatiivsed? Martin: “Põhimõtteliselt on positiivsus või negatiivsus vale hinnang. Loodus käib oma rada. Tahame me või ei taha. Kui me peame heaks, et meie traditsioonilised maastikud kaovad, siis see on kindlasti halb. Kui majanduslikult läheneda, siis loopealsed on väga väikese produktiivsusega keskkond – see mets, mis sealt tuleb, ei ole erilise väärtusega mets. Samas, ökoturismi seisukohalt on unikaalsed looduskeskkonnad väga olulised. Ise arvan, et turismil on Eestis väga tugev majanduslik dimensioon ja vaevalt me puiduekspordiga oma “Nokia” leiame, see on rohkem kolmandate riikide pärusmaa.”
Ökoloogiliste punktide mitmekesisus
Akadeemik Zobeli huvifookus on olnud elurikkus. Ja talle teeb siinkohal muret kaks fundamentaalset aspekti.
Martin: “Esiteks, kuidas seda elurikkust majandada, kuidas teda kaitsta. See on veidi lokaalsem ja eesti-sisesem aspekt ning sellega ma oma kandidaaditöö kirjutamisel ja kaitsmisel kunagi ka alustasin. Kuid paratamatult tekivad ka üldisemad küsimused. Varem või hiljem jõuame küsimuse juurde, et mis on elurikkuse loodusliku variatsiooni põhjused. Siit tekib omakorda küsimus, kas Eesti teadlaste sõna on piisavalt tugev, et saame milleski kaasa rääkida – fakt on see, et Eesti ei kuulu peavoolu teadusmaade sekka. Teisalt näeme me seda, et mis teaduse peavoolus silma ei paista, see on suhteline, sest ka seal on omad koolkondade võitlused- dominantsid. Ka maailma juhtivad teadlased eksivad ning ma leian, et meil on õnnestunud bioloogilise mitmekesisuse uurimise juures täitagi seda rolli, mis teaduse peavoolu suunajate tähelepanu alt välja on jäänud, näiteks mitmekesisust seletavad teooriad ehk siis miks ühes ökosüsteemis on liike rohkem kui teises. Kui tugevamad jäävad ellu, järgneb küsimus, kuidas nõrgemad ennast päästavad, et mitmekesisust säilitada ja ise ellu jääda. Me püüdsime Eestist ökoloogia vaatepunkti laiendada, usun, et meie tööd on kujunenud maailma mastaabis tähelepanuväärseteks.”
Martin jätkab: “Kui mina õppisin ülikoolis, oli väga selge veelahe – olid väli-inimesed ja labori-inimesed. Mind kui kohmakate kätega inimest ei tohi laborisse lahti lasta, ma olen seal lihtsalt ohtlik. Seetõttu ei olnud muud võimalust, kui väli-inimeseks hakata – see oli ka mu enda soov ja huvi. Ma poleks toona hingeski arvanud, et ökoloogia viib mind tagasi molekulaarbioloogia juurde.”
Raamat versus virvendav kast
Globaalsed muutused meie planeedil on tõstnud bioloogilise mitmekesisuse teadlaste huviorbiiti.
Martin on olnud Eesti Teadusfondi nõukogu ja Teaduskompetentsi Nõukogu liige otsustavatel ja murrangulistel perioodidel. Tema juhtimisel tehtud teaduskorralduslikud reformid on aidanud suurendada Eesti teadlaste rahvusvahelist konkurentsivõimet. Martinit on autasustatud teaduspoliitika edendamise eest Valgetähe ordeniga (2007|). Ta on tegev olnud ka rahvusvahelises teaduskorralduslikus töös.
Martin sõnab veendunult: “Eesti on silmapaistva elurikkusega maa. Selle põhjuseks on loomulikult loodus. Kui me võrdleme ennast oma lähinaabrite Soome, Rootsi, Läti, Leedu või Loode-Venemaaga, siis meil on hulga varieeruvamad aluspõhja kivimid ja see annab meile tohutu loodusliku variatsiooni, mida naabermaades ei ole, ja tänu sellele väga põneva looduse.” Martin jätkab naerma hakates: “Tegelikult on Eesti liigirikkuse uurijaid ka maailmas üsna hästi märgatud, järsku oleme me siin korrelatsioonis oma loodusega?”
Rääkides kultuurist, teatab Martin, et on suur lugeja ja eelistab raamatut toanurgas virvendavale kastile. Ta toob välja kaks erilist lemmikut – Anatole France’i ja Anton T?ehhovi, kuid tunnistab, et tal on palju lemmikuid. ?anrides eelistab akadeemik klassikat ja elulugusid. Martin: “Eesti kirjanike eelistuste osas olen ma kohutavalt ebaoriginaalne ja tunnistan, et mulle meeldib Tammsaare. Just hiljuti lugesin “Tõe ja õiguse” esimese osa üle – no see on ikka tõeliselt, et mitte öelda silmapaistvalt õnnestunud romaan. Mulle meeldib väga ka Gailit ja tänastest kirjanikest Viivi Luik.”
Teaduslähetustel käies püüab Martin kindlasti külastada ka kunstimuuseume, sest kujutavat kunsti armastab ta samuti üle keskmise, vanasti oli ta Moskvas asuva Pu?kini muuseumi alaline külaline, sest seal on moodsa kunsti väljapanekud väga head.
Ka muusikaga on Martinil orgaaniline side. Ta laulis omal ajal RAM-i noortekooris teist bassi. Martin: “Mind korjas üles tuntud dirigent Venno Laul, kes käis koolis katseid tegemas. Ega ma väga musikaalne olnud ja ta meelitas mind päris pikalt hoopis Konservatooriumisse õppima, tunnistades ka ise mulle, et ega minust solisti vast saa, aga tubli RAM-i koorilaulja küll. Teise bassi looduslikku häälematerjali esineb üsna harva, sestap tehti mu musikaalsuse osas ka mööndusi. Kui ma olin lõplikult bioloogia valinud, uuris ta veel mitu korda, et ega ma ümber ei mõtle.”
Toidutarbimise koha pealt tunnistab Martin, et on vürtsika toidu sööja: “Mu abikaasa on välja mõelnud sellise uue eesti rahvustoidu nagu hapukapsad t?illipipraga või hapukapsasupp t?illipipraga. Õhtul sõpradega või pereringis võtan meeleldi ka pokaali punast veini.” T?illipipraga retsepte lubas akadeemik soovi korral ka KesKus’i köögileheküljega jagada.
***
Hinnatud esimene protsent
INDIKAATOR: Martin Zobel kuulub maailma tipmise protsendi enimtsiteeritud ökoloogiateadlaste sekka.
Martini uuringud liigifondi teemadel on muutunud tänapäeva taimeökoloogia klassikaks. Ta on teinud olulisi uuringuid taimede kooselu, bioloogiliste interaktsioonide ning looduskaitse teemadel. Tema 1997. aastal kirjutatud artiklile “The relative role of species pools in determining plant species richnes – an alternative explanation for species coexistence” ajakirjas Trends in Ecology and Evolution on viidatud üle 300 korra. Zobeli aasta varem ilmunud artiklile “The species pool and its realtion to species richness” ajakirjas Oikos on viidatud üle 200 korra. Kõrge teaduslik produktiivsus ja uurimistööde tulemuste operatiivne publitseerimine nõudlikes ja kõrge impaktkoefitsiendiga ajakirjades on teinud akadeemik Zobelist ja tema juhitavast uurimisrühmast rahvusvaheliselt tuntud originaalse uurimissuuna esindaja.
Martin Zobel on üks väheseid Eesti teadlasi, kelle toob nimeliselt välja ISI andmebaas Essential Science Indicators. Selle järgi kuulub Martin ühe protsendi oma valdkonna (ökoloogia) enimtsiteeritavate teadlaste sekka.
Tartu Ülikoolis on ta alates 1980. aastast töötanud insenerina, vaneminsenerina, vanemõpetajana, dotsendi ja professorina. Mitmel korral on ta olnud Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi juhataja. Ta on külalisuurijana viibinud Uppsala Ülikoolis (1996) ja Turu Ülikoolis, külalisprofessorina Kopenhaageni Ülikoolis (1999) ja teaduslähetusel Argentinas Rio Quarto Ülikooli juures. Viimane on ta valinud endale ka auliikmeks. Teda on kahel korral autasustatud teaduspreemiaga – 1995 kollektiivi liikmena ja 2004| kollektiivi juhina.
NIMI
Martin Zobel
TEADUSALA
Ökoloogia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Liikide kooseksisteerimise teooria kui bioloogilise mitmekesisuse varieeruvuse seletaja. Liigirikkust mõjutavate ökoloogiliste mehhanismide eksperimentaalne uurimine. Arbuskulaar-mükoriissete seente bioloogiline mitmekesisus ja selle varieerumise põhjused globaalsel ja lokaalsel tasandil. Liigirikaste niidu- ja metsakoosluste dünaamika ja eksperimentaalne taastamine
VALITUD AKADEEMIASSE
8. detsember 2010|
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
25. veebruar 1957, Tallinn
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli taimeökoloogia professor (alates 1992)
Tartu Ülikooli Bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse juhataja (alates 2008|)
HARIDUS
1975 Tallinn 1. Keskkool
1980 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1984 bioloogiakandidaat, Tartu Ülikooli juures, teema: “Eesti rannalähedaste loopealsete taimekoosluste ökoloogia ja dünaamika”
TEENISTUSKÄIK
1980-1982 Tartu Ülikooli taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri insener, vaneminsener
1982-1985 samas assistent
1985-1989 vanemõpetaja
1989-1991 dotsent
1992-… taimeökoloogia korraline professor
1992-1994, 1997-2003|, 2007|-2008| Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi juhataja
1996 Uppsala Ülikooli uurija
1999 Kopenhaageni Ülikooli külalisprofessor
2008|-… Tartu Ülikooli bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse juhataja
TUNNUSTUSED
1995 Eesti Vabariigi teaduspreemia (kollektiivi liige)
1998 Eesti Vabariigi teaduspreemia (kollektiivi juht)
2007| Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk
TEADUS-ORGANISATOORNE ja -ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
2003|-2009| HTM Teaduskompetentsi Nõukogu esimees
2004|-2010| HTM teaduspoliitika komisjoni liige
MUJAL:
1992 International Association for Vegetation Science’i nõukogu liige (2007|-2011| asepresident)
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
Üldarv 114
MONOGRAAFIAD:
Fitter, A. H., Bulte, E., Elmqvist, T., Rinaldo, A., Setälä, H., Stoll-Kleemann, S., Zobel, M., Murlis, J. 2009|. Ecosystem services and biodiversity in Europe. EASAC policy report 09. The Royal Society, London.
HOBID
Loodus, kirjandus