Akadeemik Valdur Saks (s 1943 Kiviõlis) tegeleb väga keerulise valdkonnaga: struktuurne bioenergeetika ja molekulaarne süsteemne bioloogia. Täpsemalt seisab selle taga enam kui 30 aasta töö südamelihaste raku kompleksse ja süsteemse uurimise vallas.
Terve on rohkem kui osade summa
Valdur: “Olen üle 30 aasta tegutsenud süsteemse bioloogia filosoofia alusel. Kuid seda filosoofiat pooldas omal ajal väga väike osa inimestest. Domineeris suhtumine, et kõige tähtsam on teada, mis on geeni või valkude struktuur – peame raku lahti võtma, riiuli peale panema ja läbi uurima. Me hakkasime Moskvas Kardiokeskuses selles vallas tööle 1972. aastal, olime noored mehed. Moskvas töötades saime tegutseda koos ameeriklaste, prantslaste, itaallastega. Meil tekkis omamoodi maffia; olime enamusega opositsioonis.
Aga pärast seda, kui ajakiri Science avaldas kaheksa aasta eest jaapanlase Hiroaki Kitano lühiülevaate süsteemsest bioloogiast, pöördusid millegipärast kõik korraga selle filosoofia suunas. Kõik need, kes varem naersid, hakkasid järsku rääkima sama juttu.
Süsteemsus tähendab, et elusraku või organismi käitumisest aru saamiseks on vaja teada mitte ainult seda, millistest komponentidest ta koosneb, vaid ka seada, kuidas nad on omavahel seotud ja üksteist mõjutavad. Nagu ütles juba geniaalne antiikaja filosoof Aristoteles: terve on palju rohkem kui osade summa.”
Eliitkõrgkool Prantsusmaal
Valdur jätkab: “Nüüd pannakse selle suuna arengusse tohutuid rahasid. Igal maal luuakse süsteemse bioloogia ja füsioomika instituute – USA-s Seattle’is, Uus-Meremaal, rääkimata Euroopast. Täna on akadeemik Saks Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi bioenergeetika laboratooriumi juhataja ja Grenoble’i Joseph Fourieri Ülikooli fundamentaalse ja rakendusliku bioenergeetika laboratooriumi titulaarprofessor (meie mõistes põhikohaga professor). Grenoble’i ülikoolis loetakse tema eestvedamisel süsteemse bioenergeetika loenguid juba viimase kolme aasta jooksul, loenguid peab ta ka Grenoble’ist umbes 100 kilomeetri kaugusel asuvas Lyoni eliitkõrgkoolis, niinimetatud Ecole Superieur de Lyonis.”
Eliitkõrgkoolis? “Jah, hiljuti viis Prantsusmaa, suuresti oma presidendi isikliku teravdatud tähelepanu all, läbi kõrgkoolide sellesuunalise reformi, et selekteeriti 82-st Prantsusmaa ülikoolist välja 10 eelistatumat, et neist arendada välja rahvusvahelised teadusülikoolid. Neid kümmet võibki julgelt nimetada Prantsusmaa eliitülikoolideks.”
Kuid sama põnevad seigad Valduri loost on seotud ajaloo ja teadusajalooga.
Kotitäie ?okolaadiga maa all
Vahetult pärast sõda kolis perekond Kiviõlist Võrumaale. Põhjust oli küllaga. Valduri isa August Saks (1903-1965) oli tuntud ja rikas mees ning Kiviõli ja Kohtla-Järve õlivabrikute direktor, kuhu ta oli ennast üles töötanud mäeinseneri ametikohalt. Valdur täpsustab: “Tegelikult, tippajal oli mu isa korraga kolme õlivabriku direktor. Pärast sõda hakkas NKVD teda kohe taga otsima, hiljem saime teada, et tema jälgi aeti intensiivselt kolm aastat, kuid meil õnnestus Võrumaale varjuda.”
Valdur jätkab: “Mu isa lõpetas Tartu Ülikoolis matemaatika eriala, võttis osa Vabadussõjast, kus oli kuulipildur. Kui me Võrumaal NKVD eest peidus olime, rääkis ta ikka ja alati sügava mõnuga, kuidas ta Vabadussõjas kuulipildurina punaseid peksis, nii et jahutusvesi auras. See oli tema armastatuim teema mineviku meenutamisel. Teine huvitav seik on venelaste esimesest 1940-1941. aastate okupatsioonist. Mu isa oli juba siis mustas nimekirjas ja tal väga vedas, sest tuli välja, et NKVD-s oli tema koolivend, nad olid kunagi Võrumaal Tsolgu külakoolis suisa pinginaabrid olnud, kuid hiljem hakkas see koolivend kommunistiks, aga ütles mu isale 1941. aasta suvel, et “homme kell viis tuleme sulle järgi”. Isa võttis seljakotitäie ?okolaadi ja läks kaevandusse, maa alla ja elas kolm kuud maa all. Aeg-ajalt oli ta välja tulnud ja kuulatanud, mis keelt räägitakse. Kui kuulis, et vene, läks maa alla tagasi, kuni ükskord püüdis kõrv kinni saksa keele, siis tuli välja. Läks ja vaatas oma majja. Uhke veinikelder Prantsuse veinidega ja vaibad olid loomulikult läinud ning kõik muu ka rüüstatud.” Aga Siberi reisist ta pääses ja ilmselt tänu sellele jäid nii tema kui ka ta perekond ellu.
Alghariduse sai Valdur Joosu ja Vana-Koiola maakoolidest. Valdur: “Mul on kõikides koolides, alates juba algkoolidest, selline eeskujuliku “esimese” õpilase renomee ja mentaliteedilt olin ma suhteliselt rahuliku iseloomuga tüüp.”
Moskva Ülikool
Pärast Vana-Koiola kooli lõpetamist läks Valdur edasi õppima Kohtla-Järve Keemia- ja Mäetehnikumi, mille lõpetas 1962. Juba 1956. aastal tuli ta isa August Saks koos perega tagasi põlevkivibasseini Kohtla-Järvel, seekord juba Põlevkivi Instituudi tagasihoidliku vanema teadusliku töötajana. Muide, samas Instituudis töötas koos temaga ka tulevane akadeemik Űlo Lille.
Kuna isa oli õppinud välismaal, tõmbas ka Valdurit välismaale õppima. Valdur: “Kuna läänepiir oli kinni, tuli siis juba vabatahtlikult võtta ette tee Venemaale Moskvasse. Moskva Riikliku Ülikooli keemiateaduskonda. Seal õppisin viis aastat füüsikalist keemiat ning pärast seda veel aspirantuuris kolm aastat biofüüsikalist keemiat ja bioenergeetika aluseid. Hariduse saamise poolest oli see valik õige, sest Moskva Ülikool oli (ja on ka praegu) maailma parimate ülikoolide nimekirjas. Sealt võib välja tuua sellised akadeemikud nagu Nesmejanov, Spirin, Alimarin ja Rebinder.
Diplomitööd läks Valdur tegema keemilise kineetika kateedrisse, mille juht oli Nobeli preemia laureaat Nikolai Semjonov (1896-1986, esimene nõukogude teadlane, kellele omistati Nobeli preemia). Ta sai selle 1956. aastal koos Oxfordi Ülikooli keemiaprofessori Cyril Norman Hishewoodiga. Neid mõlemaid peetakse ahelreaktsiooni teooriate loojateks ja nende ahelreaktsioonide kineetika ja seal toimuvate ahelprotsesside väljatöötajateks.
Valdur oli kogu õpingute perioodi olnud nn Lenini-nimelise stipendiumi laureaat. Sellist nimetust kandsid ainult väga head õpilased ja nad said ka arvestatavat, kaks korda kõrgemat stipendiumi (80 rubla kuus 40 asemel). Seega on loomulik, et 1967. aastal saadud Moskva Ülikooli diplomi ja lõputunnistuse juurde käis ka liides – cum laude. Nii et kui tudengeid valiti uude loodavasse kateedrisse, siis oli Valdur kõige esimene, keda kutsuti.
1971 kaitses tänane akadeemik keemiakandidaadi kraadi Moskva Ülikooli juures teemal “Oksüdeeriva fosforüleerimise süsteemi stabiliseerimine tema funktsioneerimisel”.
Kandidaaditöö kaitsmisele järgnes Valduri üks vaieldamatult huvitavamaid eluperioode: esiteks oli ta oma teadusvaldkonna arenemise lätete juures. “Mul õnnestus kõrvalt jälgida, kuidas tekkis kaasaegne bioenergeetika.” Teiseks töötas ta maailma toona vaieldamatult uhkeimas teadusasutuses. Ja kolmandaks sai teadustööd teha absoluutsete materiaalsete vahendite olemasolu tingimustes: “Rahaprobleemi lihtsalt ei olnud, kuna raha oli kogu aeg olemas.”
Nixoni-Bre?nevi teaduslik avantüür
Aastatel 1970-71 oli Valdur Endel Lippmaa juures Eesti TA Küberneetika Instituudi noorem teaduslik töötaja ja aastail 1971-72 Moskva Ülikooli keemiateaduskonna noorem teaduslik töötaja. 1972-1981 oli ta Moskva Kardiokeskuse vanem teaduslik töötaja ja samas keskuses 1981-1993 bioenergeetika labori juhataja.
Mis asutus see Moskva Kardiokeskus ikkagi oli?
Valdur: “Selle keskuse alguslugu on seotud väga kõrgetasemeliste poliitiliste seiklustega. Mina töötasin toona Moskva Ülikooli keemiateaduskonnas bioenergeetika suunal ja mõtlesin vaikselt hakata ära Eestisse tulema, kui ükskord helistas mulle Berezin ja ütles, et tule siia, meil on sulle huvitav ettepanek. Berezini poole pöörduti alljärgneva poliitilise afääri tulemusena: 1972. aastal külastas Nõukogude Liitu USA president Nixon, keda võttis vastu seltsimees Bre?nev ja nad otsustasid kohtumisel, et külm sõda külmaks sõjaks, aga kus võimalik, võiks teha koostööd. Nii kirjutati alla 26-punktilisele programmile, üks nendest ka kardioloogia vallas. Seda juhendas selline mees nagu Jevgeni T?azov. Tema oli toona kogu Nõukogude Liidu Poliitbüroo nn ihukardioloog. Otsustati ära, et 1973. aasta suvel toimub kokkuleppe raames Floridas esimene sümpoosion südame ainevahetuse alal. Bre?nev päris T?azovi käest, kus on siis nüüd tema teadlased. T?azovil polnud aga kedagi, toonases NL-is lihtsalt ei eksisteerinud eriala ega laboreid, kes oleks südamelihase ainevahetuse alal töö ära teinud, ent Bre?nevil oli juba lubadus välja käidud.
Nüüd küsis T?azov Bre?nevi käest, kui palju too talle raha annab. Bre?nev vastas: nii palju, kui soovid, rahaprobleemi sul ei ole! T?azov hakkas komplekteerima gruppe, kes teeks südame ainevahetuse vallas töö ära. Ja mina olin üks esimeste seast, kellele nad ütlesid: “Kuulge, Valdur Augustovit? Saks, tulge meile tööle. Vanema teadusliku töötaja staatuse saate korrapealt. Uurimisgrupi korrapealt. Uurimisgrupi suurus on nii palju, kui soovite, koos perspektiiviga hakata koos töötama ameeriklastega. Aga on üks tingimus! Aasta pärast peab töö valmis olema …
Meid saadeti aparatuuri valima. Moskvas oli juba siis palju välismaiseid esindusi, olime nende jaoks teretulnud külalised, sest kõik teadsid, et meie käsutatavad vahendid on piiramatud. Meiega koos käis alati Gosplani esindaja, kes kirjutas meie tellimuse üles ja kohe maksis ka kinni. Aasta pärast oli töö valmis …
Seega läks meil kogu see tegevus ja lõpuks ka tulemus absoluutselt naelapea pihta. Neil tekkis meie töö vastu väga suur huvi ja väga head kontaktid.”
Marmorist evakueerimistrepid
Nagu mainitud, oli T?azov väga hea organisaator, olles ka Bre?nevi isiklik ihuarst, ja ta sõlmis Keskkomiteega lepingu, et on vaja välja ehitada suur kardioloogia keskus. Ja selle elluviimiseks eraldati toona 125 miljonit dollarit, mis oli röögatu raha. Kompleks valmis lihtsalt suurejooneline. Moskvas Kuntzevos ehitati välja kümnekorruselised korpused. Administratiivne korpus oli punasest Itaalia marmorist. Valduri korpus oli tavalisest Ta?kendi marmorist. Valdur: “Kujutage ette, meil olid isegi tuletõrje evakueerimistrepid valgest marmorist. Kui ameeriklased esimest korda meie keskusesse sattusid, seisid nad 15 minutit sõnatult ja lõpuks kommenteerisid: “See on kardioloogiline Taj Mahal ?” See on tõenäoliselt esimene ja viimane kord minu elus, kus ma sain sellistes tingimustes töötada.”
1981 kaitses Valdur doktorikraadi, ikka sealsamas, Moskva Kardiokeskuse juures teemal “Kreatiini kinaasi süsteemi tähtsus rakusiseses energia transpordis ja südamelihase kontraktsiooni regulatsioonis”.
Kuna enam kui kaks aastakümmet oli areng ja tegevus toimunud piiramatute ressursside tingimustes, siis seda drastilisem oli kukkumine 90ndate alguses, kui N. Liidu varisemise käigus avastati ennast olukorrast, kus tihti polnud inimestele palgaraha ühe kuugi jaoks olemas. Valdur: “Meil juhtus nagu araabia muinasjutus, kus algul on sul absoluutselt kõik ja siis järsku kõik haihtub. Kui kõik mu töötajad olid ära läinud, laadisin ühel päeval Moskva-Tallinna rongi kolm kupeed äärest ääreni reagente ja muud sisustust täis ja selle baasilt alustasime tööd KBFI-s (Keemia, Bioloogia ja Füüsika Instituut Tallinnas).”
Ameerika steik
Samas oli N. Liidu lagunemisaeg Moskvas äärmiselt huvitav. Valdur Saks valiti Moskva uuesti loodud Eesti klubi esimeseks presidendiks, tema initsiatiivil hakati muu hulgas Moskva Arhitektide majas läbi viima iga-aastaseid populaarseid Eesti iseseisvusballe. Ja kõikidest demonstratsioonidest võtsid Eesti klubi liikmed osa, kandes Moskva tänavatel sinimustvalget lippu koos Läti, Leedu, Gruusia jpt delegatsioonidega.
Milline on akadeemik siis, kui ta teadust ei tee? Ta lemmiktoiduks on hea ameerika steik. Valdur: “Alati, kui ma Ameerikasse satun, üritan esimese asjana süüa ära ühe hea steiki koos friikartulite ja külma õllega.”
Elanud kaua Prantsusmaal, on akadeemiku kangema kraami tarbimise harjumused seotud veiniga. “Tegelikult Prantsusmaa kontekstis ei saa veinitarbimist võtta kui alkoholitarbimist. Vein on lihtsalt sealse kultuuri vahetu osa.”
Eestimaa puhul häirib akadeemikut mõnikord teaduseliidi kohati vohav üleliigne alpus: “Meil on millegipärast nii, et noor inimene, olles avaldanud artikli või paar, arvab kohe, et ta on Einstein. Liiga ruttu hakatakse nina püsti ajama. Olen selle tõttu pidanud paari inimesega ka koostöö katkestama. Kuid eestlaste tugevaimaks küljeks on ikka töökus. Mul on uurimisgrupid mõlemas kohas – nii Tallinnas kui ka Grenoble’is ja ma näen, kui erinev on suhtumine ja töökultuur.”
* * *
Välisvisiitide puujalaga lugu
SELTSIMEES JULGEOLEKUST: Kas välisvisiitide ajal piiranguid ei seatud? Akadeemik Saks räägib loo kohtumisest kurja inimesega.
“Piirang teaduslikele välisvisiitidele oli ikka olemas. Meil isiklikult oli see esimene kord. Oli vaja läbida esmane KGB barjäär. Meie puhul oli kohustuseks läbida rajooni parteikomitee ja siis vestelda Keskkomitees, kus oli kuulus spetsiaalne tuba, kus tutvustati nõukogude inimese käitumisreegleid välismaal. Aasta pärast T?azovi USA-külastust ütles ta, et järgmisena sõidab delegatsiooni koosseisus Ameerikasse Saks ja peale minu veel neli inimest. Kuid seadus on seadus ja selleks, et sõita välismaale, oli vaja parteikomitee luba. Meie läksime viiekesi ühel pealelõunal Moskva linna Kalinini rajooni parteikomiteesse ja meiega “vestles” üks kodusõja aegne komissar, kellel oli puujalg, viis ordenit rinnas ning kellest õhkus agressiivsust, tigedust ning kurjust. Ta kamandas meid, noori teadlasi rivvi, seadis seejärel pikkuse järjekorda ja klompas kõigi eest oma puujalaga läbi, torgates näpuga rinda, alates minust, sest olin kõige pikem, ja küsis: “T?len partii?” (Kas partei liige?) Ma vastasin, et ei. Sama küsiti järjest kõigilt ja kõik vastasid järjest samamoodi. Seejärel kamandas komissar meid rivitult ja käratas: “Krugom mar?, possli otsjuda!” (Välja siit!). Me läksime tagasi ja teatasime T?azovile, et meil jääb Ameerikasse sõit ära. T?azov kuulas meid ära, ainult muigas ja käskis järgmine päev hommikul kell üheksa tagasi minna. Öö jooksul oli komissariga toimunud metamorfoos. Meie saabudes tõusis ta ise kohe püsti ja astus avalalt ligele ning hakkas kiitma, et millised kangelased me oleme ja kui tublid ja et me ikka läheksime ning näitaksime seal Ameerikas, milline suur ja võimas nõukogude teadus on. Ja soovis igakülgset edu.”
Pärast seda olid Valdurile kõik teed valla ja selle ligikaudu 21 aasta vältel, mil ta Moskva Kardiokeskusega seotud oli, külastas ta välismaa laboratooriume keskmiselt kolm korda aastas.
* * *
NIMI
Valdur Saks
TEADUSALA
Biokeemia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Kvantitatiivne ja struktuurne bioenergeetika ning molekulaarne süsteemne bioloogia
VALITUD AKADEEMIASSE
31. märts 1993
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
3. september 1943 Kiviõli
TÖÖKOHT
Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, bioenergeetika laboratooriumi juhataja (alates 1993)
HARIDUS
1962 Kohtla-Järve Keemia-Mäetehnikum
1967 Moskva Riiklik Ülikool, keemiateaduskond (cum laude)
TEENISTUSKÄIK
1970-1971 Eesti Ta Küberneetika Instituudi noorem teaduslik töötaja
1971-1972 Moskva Ülikooli keemiateaduskonna noorem teaduslik töötaja
1972-1981 Moskva Kardiokeskuse vanem teaduslik töötaja
1981-1993 Moskva Kardiokeskuse bioenergeetika laboratooriumi juhataja
1993-? Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi bioenergeetika laboratooriumi juhataja
1994-? Grenoble’i Joseph Fourieri Ülikooli südameraku füsioloogia laboratooriumi titulaarprofessor
1975-1978 lühiajalised koostööprogrammid Pennsylvania Ülikooliga (Philadelphia, USA)
1978-1981 lühiajalised koostööprogrammid John Hopkinsi Ülikooliga (Baltimore, USA)
1981-1993 lühiajalised koostööprogrammid Paris-Sud Ülikooliga (Orsay, Prantsusmaa)
TEADUSKRAAD
1971 keemiakandidaat Moskva Ülikooli juures
1981 bioloogiadoktor Moskva Kardiokeskuse juures
1986 professori kutse
TUNNUSTUSED
1978 NSVL riiklik preemia
1988 ÜRO ja UNICEF-i rahvusvaheline preemia “Research for development”
2006| Valgetähe IV klassi teenetemärk
2008| EV teaduspreemia (kollektiivi juhina) geo- ja bioteaduste alal
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
International Society for Heart Research täitevkomitee liige
American Heart Association, Basic Science Council liige
International Federation of Cardiological Societies liige
American Physiological Society liige
American Biophysical Society liige
Venemaa Biokeemia Ühingu liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: üldarv 225
MONOGRAAFIAD:
Saks, V. A., Ventura – Clapier, R., Leverve, X., Rossi, A., Rigoulet, M. Bioenergetics of the cell: quantitative aspects. Kluver Academic Publishers, Dordrecht-Boston, 1998, 348 p.
ÕPIKUD:
Cornish-Bowden, A., Jamin, M., Saks, V. A. Cinétique Enzymatique. EDP Sciences, Les Ulis, France, 2005|, 462 p. http://books.edpsciences.com/articles_books/textes/gs_enzymatique.html
HOBID
Antiikkirjandus ja ajalugu, filosoofia