---

Akadeemik Ülo Lille on sündinud 16. septembril 1931 Pärnumaal Lelle vallas. Vanemad olid tal talupidajad, kooliteed alustas Ülo Lelle algkoolis ja jätkas aastatel 1946-1950 Rapla Keskkoolis.

Sõnakuulelik poiss

Ülo Lille: “Rääkides meie põlvnemisest, siis enne eestindamist kolmekümnendate lõpul oli meie perekonna nimi Starkopf, meie pere juured on Lelle-Kädva-Lohu kandis, siit pärineb ka skulptor Anton Starkopf.” Ülo jätkab: “Lapsena olin ma üsna memmepojalik ja sõnakuulelik. Meil oli peres kolm poissi, mina olen keskmine, eks need ulakused jäid rohkem vanema venna õlule.”
Ülo räägib – meenutades lapsepõlve – sõjast hanega: suur hani ründas kord Ülot selja tagant, haaras kõrvast kinni ja tuuseldas korralikult läbi. Füüsiliselt ei juhtunud eriti midagi, kuid läbielatud ?okk oli niivõrd tugev, et poiss kaotas tükiks ajaks kõnevõime ja see ei normaliseerunud täielikult kooli- ja tudengiajalgi.
Ülo: “Mäletan hästi, Lelle algkoolis pidin kõik suulised vastamised kirjalikult tegema. Eriti hulluks läks asi murdeeas. Tihti lihtsalt ei saanud sõnu suust välja. Sageli oli nii, et kui vastamise kord oli minuni jõudnud, siis õpetaja ütles “järgmine” (s.o mina jäin vahele). Üldiselt õpetaja eeldas, et ma tean, see vist sisendas alateadlikult kohusetunnet korralikult õppida. Üldjoontes olin “lahtise peaga” spordipoiss, lõpetasin kõik koolid kiitusega ja kaasõpilased mind kogelemise pärast ei narrinud.

Kõik algas humanitaariast

Koolis meeldisid Ülole rohkem humanitaarained. Pärast sõda oli talus palju ilukirjandusklassikat, “hõbedakaanelisi” Nobeli laureaatide teoseid, mis pärinesid isa Tallinnas Koplis kooliõpetajana töötanud õelt, vast see ärgitas noorukis suurt, tänaseni kestvat lugemishuvi. Hilisem Tallinna Polütehnilise Instituudi valik oli esmajoones seotud sooviga jääda kodule lähemale (memmepoeg), kuigi isa tahtis poisist teha põllumeest ja ema arsti.
Siiski, vanemad nõustusid poisi iseseisva valikuga. Ülo mäletab oma isa sõnu: “Tee oma tööd korralikult ja ära tee kellelegi “undrehti”. Ja lisab omalt poolt filosoofilise mõttemõlgutuse: “On ju inimese elu juhuste, olude ja meie geenide poolt antud võimaluste kombinatsioon, mille lahkamine ei ole võimalik.”
Ülo sedastab: “Kusagilt päritud humanitaarsed kalduvused suruti tehnikaülikooli päevil (1950-1955) tagaplaanile. Tundub, et seal õpitud tehnilised ained olid rohkem vaimne treening kui ettevalmistus tööks keemiainsenerina, mis mind tollal eriti ei huvitanud.”

Närvikõdi kaitsmisel

Pärast ülikooli lõppu (loomulikult cum laude) taheti tollaste tavade järgi suunata Ülot tööle Bathumi, millest tal õnnestus endalegi seletamatutel põhjustel välja keerutada ja asendada tööperioodiga Kiviõli Põlevkivikeemia Kombinaadis, kus ta oli esimese aasta tunnelahjude tsehhis vahetusmeister ja teise aasta katsetsehhis tahke soojusekandjaga utteseadme tehnoloog (see seade oli üks esimesi etappe praegu Narva all töötavast suurest moodsast seadmest).
Kiviõlis veetis Ülo kaks aastat (1955-1957), sooritas seal töötades kaugõppe korras edukalt teaduste kandidaadi eksamid, millele järgnes lühendatud kaheaastane periood korralises aspirantuuris TPI-s professor Aarna juhendamise all: “Tunnistan, et professor Agu Aarna delikaatne stiil meeldis mulle väga. Muide, seal rakendasin Eestis esimesena tollal moodsat gaas-kromatograafilist meetodit.”
Aastal 1959 asus Ülo vanemteadurina tööle vastloodud Põlevkivi Instituuti Kohtla-Järvel. Järgmise aasta kevadel kaitses ta oma kandidaaditöö teemal “Küllastamatute süsivesinikgaaside saamine põlevkiviõli pürolüüsil”. Töö kaitsmine toimus Teaduste Akadeemia juures: “Päris ilma närvikõdita mul kaitsmine ka ei möödunud. Toompeal Akadeemia majas möödus kaitsmine suhteliselt ruttu, konstruktiivselt ja viperusteta. Mäletan veel, et kaitsmiskomisjoni esimees oli prof A. Humal, siis saadeti tulemused Moskvasse kinnitamisele; neile midagi seal ei meeldinud ning mult nõuti selgitusi Moskvas. Sõitsin kohale ja seal möödus kõik kiirelt ja konstruktiivselt.”

Põlevkivi fenoolid

Järgmisel eluetapil, kuni aastani 1975, töötas Ülo koos teaduskollektiiviga, mille koosseisu kuulusid nooremad kolleegid H. Kundel, L. Bitter, A. Murd, U. Peinar, harutades lahti põlevkiviõli fenoolide koostise ja geneesi sasipundart. Nende teadusgrupp võttis kasutusele spektraalmeetodid, sh tuumamagnetresonantsi koos kolleegidega Tallinnast, eelkõige akadeemik Lippmaa juures, ja massispektromeetria koos kolleegidega Moskvast. Samuti kasutati põlevkiviõli koostise uurimisel orgaanilise sünteesi meetodeid, saamaks etalonaineid. Kõige selle puhul oli vajalik ka tehniliste ja insenerialaste teadmiste pidev enesetäiendamine, sest enne uudsete meetodite kasutuselevõttu uurimistöös oli vaja nende meetodite põhjalik selgekstegemine ennekõike iseendale.
Peatselt selgus, et põlevkiviõli fenoolides leidub ohtralt 5-alküülresortsinoole. See asjaolu lahendas nii mõnedki senised arusaamatud tõigad nende fenoolide reaktsioonivõime tõlgendamisel liimvaikude tootmisel ja korrigeeris oluliselt arusaamu mõnede puhaste alküülresotsinoolide eraldamiseks õlist. See tulemus oli põhimõttelise tähtsusega ka Eesti põlevkivigeneesi uurimisel. Muide, kaks esimest ülalnimetatuist omandasid saadud tulemuste alusel ka kandidaadikraadi.
Ülo jaoks tipnes enam kui kümme aastat kestnud teaduslik uurimistöö 1973. aastal keemiadoktori väitekirja kaitsmisega Eesti Teaduste Akadeemia juures, teemaks “Uurimised alküülresortsiinide vallas”. Tollasel perioodil piirati Moskvas Kõrgemas Atestatsiooni Komisjonis teaduste doktori kraadide andmist ja kraad kinnitati alles 1976 (mõnel heal kolleegil jäi kaitstud dissertatsioon hoopis kinnitamata).

Õpilasi ülikool täis

Ülo: “Õppisin palju orgaanilist keemiat, biokeemiat ja loomulikult ka peatükke meditsiinist. Kinnitan, et Tallinn kujunes tollase hiidriigi prostaglandiinide keemia üheks arvestatavaks keskuseks. Aastal 1986 korraldasime Tallinnas üleliidulise prostaglandiinide-alase sümpoosioni, kus erinevalt varasemaist sümpoosionidest Ufaas ja Riias osalesid ka lääne teadlased. Sellele järgnes hiljem bioloogiliselt aktiivsete ühendite seminar Kuressaares, jällegi oli osalejaid Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt.”
Keemia Instituudi katsetehases alustati prostaglandiinide tootmist. Koostöös Tartu Ülikooli ja uurimisasutustega Riias, Moskvas ja Ufaas töötati välja terve rida vajaminevaid preparaate. Loomulikult nõudis see üsna ulatuslikku koordineerivat tegevust arendustöö igal etapil. Selle teemaga seonduvalt said teoks ka esimesed väliskomandeeringud Ungarisse. “Kaugemale läände mind tollal ei lubatud,” meenutab Ülo. 1983 valiti Lille Eesti TA liikmeks ja tema tööd hinnati aastal 1987 Eesti teaduspreemiaga. Paranes ka oluliselt osakonna materiaalne baas, ehitati Keemia Instituudi nn prostaglandiinide korpus ja kavandati järgneva suurema laboratooriumikorpuse ehitamist.
Kuid mis peamine, selle töö alusel sai tuule tiibadesse terve rida andekaid, täna täies elu- ja loomejõus teadlasi Tehnikaülikoolist – enantiomeerselt puhaste ainete sünteesi arendavad nüüd edasi professorid M. Lopp, T. Kanger; eikosanoidid-hormoonide (prostaglandiinide veidi laiem formuleering) geneesi ja rolli professor N. Samel, I. Järving; biokatalüüsi O. Parve. Mitmed PhD kaitsnuist töötavad teistes asutustes (I. Martin, M. Lõhmus.) Kahele ülalnimetatud suunale on antud Eesti Vabariigi teaduspreemiad.

Uue sajandi huvitavad asjad

Kaheksakümnendate lõpul avanes maailm akadeemik Lille ees ja ta osales teaduskonverentsidel ja esines loengutega mitmel pool Euroopas, USA-s ja Kanadas.
Uuel sajandil huvitavad akadeemikut polümeerid, sh geopolümeerid (vana armastus kerogeen). Viimaseil aastail püüab ta anda oma panuse ka materjaliteadusesse, modelleerides elektronjuhtivaid polümeere, mis nn “orgaanilise elektroonika” kõrval võivad põhimõtteliselt anda olulise panuse tuleviku-meditsiini. Muide, elektronjuhtivate polümeeride teemat arendab TTÜ-s juba pikemat aega professor A. Öpik.
Kuigi akadeemik Lille loeb ennast rohkem uurija-tüüpi teadlaseks, mitte pedagoogiks, võttis ta aastal 1992 vastu Tallinna Tehnikaülikooli orgaanilise keemia professori ametikoha. Nagu ta ise ütleb: “Puhtalt uudishimust, õppimaks tundma tänapäeva tudengi hingeelu ja leidmaks helgeid päid. Olen palju aega ja energiat andnud pedagoogilisele tööle.” Ja nagu akadeemik lõppkokkuvõtteks resümeerib: “Olen küll ise pidanud mööndusi tegema ja teadustöö võidujooksus järele andma, sest pedagoogiline töö lihtsalt nõudis oma, kuid mul on olnud siiralt hea meel oma nooremate kolleegide edusamme jälgida. Olen õnnelik, et juba kraadiõppurina mõistsin olulist tõde: teadust juhitakse ideede ja informatsiooniga, mitte administreerimisega. Ma ei ole kunagi ihanud võimu ja kõrgeid ametiposte.”
Oma õppimis- ja teadustöö võtab Ülo kokku järgnevalt: “Minu õpingu- ja teadustee on olnud ühtaegu õnnelik – ilma vapustusteta läbi keeruliste sõja- ja okupatsiooniaegade -, aga samal ajal ka kohati veidi nukker, kandes ajastu suletuse pitserit.”

Huvi poliitika vastu

Akadeemik Lille on ühe vähese akadeemikuna tunnistanud oma aktiivset huvi Eesti poliitikas toimuva vastu. “Tänane päev nõuab aktiivsemat hoiakut, aga paraku ei jätku selleks enam aega.” Oma seisukohad võtab ta kokku nii: “Elu ja ajalugu ei ole must-valged. Täna peame vaatama ettepoole (ehkki mäletama ka minevikku) ja arvestama globaalse poliitilise reaalsusega. Ma ei poolda teatud ringkondade poolt õhutatavat natsionaalpopulismi ega taha elada rinderiigis. Me võiksime hulga rohkem õppust võtta soomlastelt. Üldiselt on meil läinud siiski väga hästi ja olgem edaspidi piisavalt targad, hoidmaks saavutatut.”
Pärast tööpäeva kuulab Ülo meelsasti muusikat, peamiselt klassikat, ja loomulikult Klassikaraadiost. See asendab ka teatrit ja kontserdisaale ning on väga mugav viis saada osa kultuurielust. Lõõgastust pakub ka regulaarne sport (jalgratas, ujumine) ja suvel maatöö (niitmine, võsaraiumine).
“Televisioon on tihtipuhku lausa tülgastav, pole imestada, et meil on probleeme noorsooga. Kõik see seondub neoliberalistliku turumajandusega (kõik müügiks!) ja seda globaalset teemat ei saa siinkohal pikemalt lahata.”

* * *

5-alküülreortsinoolid, keemia ja biotehnoloogia valdkond

Huvi 5-alküülreortsinoolide vastu, milliseid leidub ka hulgaliselt alamais taimedes, viis Ülo Lille loodusainete keemia ja biotehnoloogia valdkonda. Täna tituleerib Ülo ennast laia profiiliga keemik-orgaanikuks ja nimetab peamisteks uurimistöö suundadeks järgmisi valdkondi: lipiidsete looduslike ainete, siia kuulub oma tekkelt ka Eesti kukersiitse põlevkivi orgaanilise aine (kerogeeni) ja prostaglandiinide keemia, tehnoloogia ja rakendused, sh biokatalüüsi kasutamine.
Oma huvi loodusainete vastu sai ta laiemalt realiseerida, asudes tööle Eesti Teaduste Akadeemia Keemia Instituuti (1975), juhtimaks peamiselt noortest inimestest koosnevat laboratooriumi. Kõrgperioodil töötas selles laboratooriumis, mis hiljem muutus osakonnaks, kuni 40 inimest. “Alustasin prostaanhappe derivaatide – prostaglandiinide uurimist. Termin “prostaglandiin” tuleb sõnast prostata, mis tähendab ladina keeles eesnääret. Prostaglandiinid on lokaalsed hormoonid ja neid leidub pea kõikides imetajate rakkudes. Nagu ikka bioloogiliselt aktiivsed ühendid on prostaglandiinid nn “käelised” ühendid, s.o soodsalt aktiivne on ühend siis, kui ta esineb ühe kindla ruumilise isomeerina (enantiomeerina), olles seega enantiomeerselt puhas. Erineva käelisusega enantiomeerid omavad reeglina erinevaid bioloogilisi toimeid ja sellega seonduvalt on meditsiini ajaloos teada üsna traagiline episood. See asjaolu esitab kõrged nõuded nende ainete valmistamise tehnoloogiale.
“Kui asusin tööle Keemia Instituuti, ootas akadeemia juhtkond minult uue lööva temaatika arendamist,” meenutab Ülo. “Olles alati hea teadusliteratuuri lugeja “avastasin” prostaglandiinid enda jaoks juba Põlevkivi Instituudi raamatukogus. Enese teadmata sattusin tollal N. Liidu teadusstrateegias väga tähtsaks peetavasse valdkonda. Nimelt oli hiljuti sellel teemal saadud üks Nobeli meditsiinipreemia ja tollane N. Liidu TA asepresident Ovtsinnikov luges prostglandiinide valdkonda äärmiselt perspektiivikaks.” Ühesõnaga, Ülo oli enese teadmata sattunud kullasoone otsa, seda mitte ainult rahaliste ressursside mõttes, sest tema teadustegevus ja -töö oli oluline kõige kõrgemal tasandil.

* * *

NIMI
Ülo Lille

TEADUSALA
Biotehnoloogia

UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Lipiidsete looduslike ainete, peamiselt Eesti kukersiitse kerogeeni ja prostaglandiinide keemia, tehnoloogia ja rakendused, biokatalüüs, amorfsed tahkised

VALITUD AKADEEMIASSE
14. detsember 1983

AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond

SÜNNIAEG ja -KOHT
16. september 1931, Lelle vald, Pärnumaa

HARIDUS
1950 Rapla Keskkool
1955 Tallinna Tehnikaülikool

TEADUSKRAAD
1960 tehnikakandidaat, kaitstud Eesti TA-s
1976 keemiadoktor, kaitstud Eesti TA-s

TEENISTUSKÄIK
1955-1957 Kiviõli Põlevkivikeemia Kombinaadi vahetusinsener, tehnoloog
1957-1959 Tallinna Tehnikaülikooli aspirant
1959-1975 Põlevkivi Instituudi van. tead. töötaja, sektorijuhataja
1975-1997 Eesti TA Keemia Instituudi sektori- ja osakonnajuhataja
1992-1997 Tallinna Tehnikaülikooli orgaanilise keemia professor ja orgaanilise keemia õppetooli juhataja
1997-? Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor ja TTÜ keemiainstituudi vanemteadur

TUNNUSTUSED
1987 Eesti teaduspreemia
1991 Eesti TA medal
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk

TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
1998-2001 ETF Keemia ja mol. bioloogia ekspertkomisjoni liige
2001-2004| USA-Eesti põlevkivialase ekspertkomisjoni liige
2000-? Eesti TA Kirjastusnõukogu liige

TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
1993-? Eesti TA Toimetised. Keemia toimetuskolleegiumi esimees

PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID
Teadusajakirjades 163, pluss u 50 mujal pluss 27 ettekannete teese rahvusvahelistel konverentsidel.
Kaevand T., Lille, Ü*. Atomistic molecular simulation of thermal volume expansion of Estonian kukersite kerogen. Oil shale 22 (3): 291-304, 2005| (*-corresponding author).
Lille, Ü. Effect of water on the hydrogen bond formation in Estonian kukersite kerogen as revealed by molecular modelling. Fuel 83:1267-1268, 2004|.
Lille, Ü*, Heinmaa, I., Pehk, T. Molecular model of Estonian kukersite kerogen as evaluated by 13C MAS NMR spectroscopy. Fuel 82:799-804, 2003|. (*-corresponding author).
Jäälaid, R., Järving, I., Pehk, T., Parve, O., Lille, Ü* . Short synthesis of novel 9,11-secosterols. Natural Product Letters 15:221-228, 2001. (*-corresponding author).
Lille, Ü. Two decades of prostanoid and related compounds chemistry in Estonia. Proc. Estonian Ac. Sci. Chem, 1999, 48:51-79.

ÕPIKUD (kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
Lille, Ü. Õppevahend “Orgaaniline keemia I”. Tallinna Tehnikaülikool, Tallinn, 1997.
Lille, Ü. “Orgaaniline keemia II”. Tallinna Tehnikaülikool, Tallinn, 1997.

HOBID
Tervisesport, aiandus