Akadeemik Anto Raukas on sündinud 1935. aastal Tartus. Kooliõpetaja peres üles kasvades sai ta suhteliselt vabameelse kasvatuse, ulakust ja marakratlust oli poisis sees kaugelt üle keskmise …
Liigse energia suunamisest
Raukas on korduvalt oma intervjuudes meenutanud, kuidas ta sadistliku poistekamba endast tugevama liidri alistas ja ise kamba etteotsa asus. Anto meenutab: “Vanematel polnud kolmanda lapse kantseldamiseks enam aega ega võimalusi, sest murranguline juunipööre ja peagi alanud sõda nõudsid neilt pere toitmiseks ja erinevate võimudega kohanemiseks suuri pingutusi. Isa oli mul hakkaja mees ja töötas mitmel ametikohal: juhatas Tartu Tööstuskooli ja Tartu Autokooli, oli Eesti esimese autojuhtimise õpiku autor. Ema oli kodune ja kamandas koos vanavanematega Tartu lähistele rajatud talu.”
Anto jätkab: “Halvast seltskonnast lahutamiseks viis isa mind 1949. aastal Tartu 3. Mittetäielikust Keskkoolist üle I Keskkooli ehk siis nüüd taas endise nimetuse ja suurte traditsioonidega Treffneri gümnaasiumisse, kus võimlemisõpetaja Endel Arand suutis minu energia osavalt suunata spordile. Olin Tartu noortemeister kergejõustikus, suusatamises, tennises ja võrkpallis, püstitasin kahel korral Eesti noorterekordi 1000 m jooksus ja tulin Eesti noortemeistriks 1500 m jooksus.”
75 aastat, väsimusest ei märkigi
Tundub, et poistekamba liidriroll või hilisem sportlasekogemus pani aluse Anto pidevale võitlusele millegi vastu või poolt – ja seda suhteliselt laial rindel. Võtame näiteks tema katsumused teadusrindel. Akadeemik tähistab järgmise aasta 17. veebruaril oma 75 aasta juubelit. Paljud tema eakaaslased ja ka kolleegid-akadeemikud on juba ammu aktiivse tegevuse lõpetanud ja naudivad teenitud vanaduspuhkust. Aga mida teeb samal ajal Anto? Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis on ta juhtivteadur, Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudis vanemteadur; Eesti Mereakadeemias on ta emeriitprofessor ja nagu kõigest sellest veel vähe oleks, valiti ta 2008|. aastal korraliseks professoriks ka Euroülikoolis.
Anto: “Mul on asutustega aumeeste kokkulepe. Kui ma räägin merendusest, siis teen seda Mereakadeemia nimel, kui jääaja ehk Pleistotseeni ning maavarade uuringutest, siis Geoloogia Instituudi nimel ja Holotseenist ehk pärastjääajast ja Peipsi järvest ning keskkonnauuringutest Ökoloogia Instituudi nimel. Nendele lisandub loomulikult veel teisi valdkondi, näiteks meteoriitika. Paljudel, kes tegutsevad terve elu ainult ühes kitsas valdkonnas, tekib teatud määral kiivus, kui keegi teda kritiseerima kipub ja ta võib lõpetada kahtlemise eneses ja oma tulemustes. Aga kui teadlane ise lakkab kahtlemast oma tulemustes, on see tema degradeerumise algus.”
Suur kompromissimeister
Kuidas üks inimene kõike seda jõuab? Erinevaid ameteid ja ühiskondlikke kohustusi on Antol ligikaudu 30 ja läbi elu on tal neid olnud sadu. Need on muljetavaldavad arvud. Kas Anto võtab sõna Eesti ühiskonna teemadel seetõttu, et tal on nii palju ameteid, või on ta need ametid saanud seetõttu, et ta on oma väljaütlemistes laiahaardeliselt konkreetne?
2006|. aastal, kui akadeemikul ilmus koos kaasautoritega artikkel prestii?ses teadusajakirjas Science, vaevus eesti teadlasest erandkorras persooniloo kirjutama ka Postimees, mille toonane autor pealkirjastas loo kui “akadeemikust lapsesuu” … “Lapsesuu” öeldakse ju ikkagi inimese kohta, kes laliseb teemadel, millest tal pole halli aimugi. Aga eks ajakirjanik näitab siin pigem oma taset! Tõsi, Anto võtab palju sõna, aga teeb seda pädevalt ja konstruktiivselt ning on üks aktiivsemaid akadeemikuid, kes vaevub Eesti ühiskonna kitsaskohtadele viitama – ja kui vaja, ka konnasilmadel tallama.
Antost rääkides võib kasutada pigem sõnapaare “suur kompromissimeister” või “konstruktiivne oportunist”. Üks tema kolleeg meenutab seika, kui ühe akadeemikukandidaadi TA liikmeks valimise ajal olid pärast mitut valimisvooru hääled enam-vähem pooleks, kuni lõpuks tõusis Anto (olles eelnevalt selle kandidaadi vastu hääletanud) ja ütles, et lõpetame selle jama nüüd ära või muidu kaotab akadeemia osakond akadeemiku koha ja see antakse teisele osakonnale … Ta tegi ettepaneku hääletada kandidaadi poolt, kellel oli rohkem hääli ja ütles, et kuigi see pole tema eelistus, hääletab ka tema ise tolle kandidaadi poolt. See kandidaat saigi valituks. Peab mõistma akadeemikute hingeelu, et aru saada, kuivõrd palju konstruktiivsust selle sammu jaoks vaja oli, sest ka auväärsete erudiitide seltskonnas esineb aeg-ajalt kiivust ja väiklust.
Majandusmehed läksid kinni, juristid vaid valetasid
Anto sattus Tartu Ülikooli geoloogiat õppima tõesti täiesti juhuslikult. Ta tahtis esialgu minna Moskvasse tuumafüüsikat õppima, aga loobus sellest pärast suurlinna lõhna nuusutamist. Naastes Tartusse, võttis ta kätte sisseastujatele mõeldud bro?üüri ja hakkas seda lappama … Ühel hetkel jäi ta pilk pidama fotol geoloogiatudengite ekspeditsioonist Uurali mägedesse ja ta mõtles: vaat kui tore oleks ülejäänud elu niimoodi lahedalt ringi matkata, väga romantiline ju!
Anto meenutab: “Ega siis noore inimese peas olnud ju teadmist nende vihmade ja tormide käes ligunemisest pikkadel ekspeditsiooninädalatel. Läksin ka geoloogiamuuseumisse toona ja vaatasin neid kivikesi, mis tundusid väga üksluistena, ka geoloogia-alane kirjandus tundus mulle pealiskaudsel sirvimisel üsna igavana. Mine tea, ma oleks võinud olla ka majandusteadlane, jurist, ajaloolane või arst, aga head majandusmehed läksid Nõukogude ajal vangi, arstide palk oli naeruväärselt väike ja juriste ning ajaloolasi õpetati tollal hommikust õhtuni vaid valetama ning see mulle ei istunud …”
Õppides, sportides, mässates, paberit määrides
Õpingud läksid edukalt käsikäes sporditegemisega. Anto: “Mis seal salata, mulle on neid erinevat liiki tunnustusi, nii teaduslikke kui ka ühiskondlikke, omistatud omajagu. Kuid ise pean ma tehtule tagasi vaadates oluliseks kolme-nelja asja. Millest üks on kindlasti TÜ spordiväljaku ehitamise käimatõmbamine ja suisa ise ehitamine ülikooli ajal, ja teine on Eesti orienteerumisspordile aluse panemine.”
TRÜ väljastas Antole eluaegse pääseme kõikidele ülikooli staadionil toimuvatele üritustele: “Ükskord hiljuti tahtsin minna ühele sealsele üritusele ja ei tahetud sisse lasta. Pidin natuke seletama, siis ikka lasti. Põhimõte maksab ka midagi.”
Õppides, sportides ja muidu aktiivselt mässates lõpetas tänane akadeemik ülikooli 1958. aastal ja läks aspirantuuri, kus õppimiseks talle kui personaalstipendiaadile väljastati eriluba, et võimaldada kohe pärast ülikooli ilma kaheaastase kohustusliku töötamiseta õpinguid jätkata. 1962. aastal kaitses ta kandidaaditöö “Eesti NSV põhimoreenide litoloogia ja mineraloogia”.
Järgnesid arvukad geoloogilised ekspeditsioonid: “Geoloogina olen ma palju matkanud ja reisinud ning hoolega paberit määrinud. Minu teadusartiklid on ilmavalgust näinud pea 30 riigis, sealhulgas kõigis juhtivates teadusmaades – USA-s, Jaapanis, Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja mujal.”
“Isemõtlejana olen ma tüütu”
Anto on kirjutanud palju populaarteaduslikke artikleid ja raamatuid ning toimetanud üle saja teose. Ta on olnud ka Eesti Entsüklopeedia teaduslik peatoimetaja. Peale selle sai Anto tuntuks omandireformi saagaga – oma vanemate pärandi tagasitaotlemise kaudu. Tema raamatust “Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad” ilmus koguni kolm trükki. Ta oli Eesti Õigusjärgsete Omanike liidu esimees ja võitis palju kohtulahinguid.
Anto: “Mis on populaarteadusliku ja teadusliku artikli vahe? Teadusartikli kirjutamine on lihtne, vahel ei saa autorgi sisust aru, kõnelemata lugejatest. Selleks, et kirjutada populaarteaduslikku artiklit, pead sa materjalist peajagu üle olema.”
1973 kaitses tulevane akadeemik geoloogia-mineraloogiadoktori kraadi teemal “Eesti liustikutekkeliste setete ja pinnavormide kujunemine” ja juba neli aastat hiljem valiti ta akadeemia liikmeks ja Teaduste Akadeemia presiidiumi liikmeks.
Anto meenutab: “Vahel on mind kasutatud ka teadusorganisatsioonilises töös, kuid liigse isemõtlejana olen ma Eestis selleks liiga tüütu. Kümmekond aastat (1977-1989) olin ma Teaduste Akadeemia presiidiumi liige ning keemia-, geoloogia- ja bioloogiateaduste osakonna akadeemik-sekretär (1982-1989), jõudes selle ajaga koguda suure hulga vihavaenlasi. Paremini käis minu käsi üleliidulistes koordineerimisnõukogudes ja paljudes rahvusvahelistes komisjonides ja nõukogudes, milliste koguarv küünib poolesajani.”
Legendaarne vastuseis Lippmaaga
Legendaarne on akadeemiku elukestev vastasseis oma peamise rivaali ja oponendi, akadeemik Endel Lippmaaga.
Anto: “Jah, eks ta nii on välja kujunenud tõesti. Me oleme ju käsikäes sisuliselt läbi terve elu arenenud ja elanud. Me saime ühel ja samal päeval teenelisteks teadlasteks, saime ühel ja samal päeval Volgad ja samuti ordenid. Ainult selle vahega, et Lippmaa sai kraadi kangema Tööpunalipu oma, mina sain ordeni “Austuse märk”. Läbi eelneva on neid omavahelisi piike murtud tõesti omajagu, sest akadeemik-sekretäridena tuli meil võidelda osakonna instituutide finantseerimise eest ja vennaarmu siin ei olnud … Viimasel ajal aga langevad meie vaated pea täielikult kokku, kas või globaalsete kliimamuutuste ja Eesti energeetika tuleviku osas. Seega, praegu on meist saanud liitlased ja sõbrad. Ainuüksi MRP salaprotokollide avalikustamise eest peaks Eesti Lippmaale ausamba püstitama.”
Naised, viin ja edevus
Lõpetuseks oleks paslik tsiteerida mõningaid Anto mõtteid: “Kuna kirjutan lugusid kalliskividest, arendan uurimusi parapsühholoogia vallast ja sõdin ministritega, siis olen ma mõnedest teistest akadeemikutest tuntum ja seetõttu on mind püütud vedada ka poliitika libedale teele. Küllap on mul olnud siiski taipu enne “solgiämbrini” jõudmist tagasi tõmbuda ja seetõttu ei jõudnud ma ka Nõukogude ühiskonnas nendesse kõrgetesse kogudesse, mille üle peaks praegu häbi tundma.”
Vestluse käigus KesKus’iga ütles Anto, et mehi hukutab peamiselt kolm asja – naised, viin ja edevus. Tema puhul ei paista see hästi toimivat. Abikaasa on talle sünnitanud kaks toredat tütart. Pitsi pole akadeemik kah kunagi sülitanud ning ega edevuski teda seni hukutanud ole!
* * *
Mis eristab akadeemikut professorist?
Mis eristab ühte akadeemikut tavalisest professorist? Anto väidab, et kui professor võitleb vaid oma eriala ja arengute eest, siis akadeemik peaks olema üldkultuuriline nähtus, kes peab võitlema kogu ühiskonna arengu eest ja teaduse eest tervikuna. Anto: “Meil on Eestis siiski neid ühiskondliku hoiakuga akadeemikuid oluliselt vähem kui olla võiks.”
Üks asjadest, mida Anto oma tegevusest väga oluliseks peab, on Õpilaste Teadusliku Ühingu tegevuse käivitamine: “See ei olnud Nõukogude ajal sugugi lihtne, minu kooliskäimise ajal kinnitati, et mingisuguseid geene ei ole olemas, seetõttu ei tohtinud andekust rõhutada. Meil oli toona väga mõistlik haridusminister Eisen ja tema toetas igati meie initsiatiivi. Olin noorte suuna peal ka Teaduste Akadeemias ja pikka aega Õpilaste Teadusliku Ühingu vanematekogu esimees. Meil käis seal toona päris palju nupukaid noori. Mäletan, et Marek Strandberg jättis toona väga lootustandva mulje, aga nüüdseks on poliitika ta ära rikkunud.”
* * *
Tänane teaduskorraldus
Mida arvab teenekas teadlane tänasest Eesti teaduskorraldusest? Anto: “Meile tehti selle nn Rootsi evalveerimisega palju halba.”
(1990ndate esimesel poolel viidi riiklikult läbi teadusvaldkondade rahvusvaheline hindamine teadusasutustes, mida kutsutakse teadusliku terminiga evalveerimine (ingl k evaluation). Selle hindamise käigus pidi selginema erinevate teadusvaldkondade rahvusvaheline tase Eestis ja sellest tulenevalt ka riiklik teaduspoliitika – millisele valdkonnale panustatakse ja milliste tegevus lõpetatakse. Esimese rahvusvahelise hindamise viisid läbi peamiselt Rootsi eksperdid ja seetõttu kutsutakse seda Eesti teadusmaailmas “Rootsi evalveerimiseks”).
Raukas jätkab: “Suleti paljud otseselt Eesti rahvamajandusele vajalikud teadussuunad ning keskenduti peamiselt nn puhta rahvusvahelise teaduse alusuuringutele. Täna oleme situatsioonis, kus näiteks minu valdkonnas tunneb Eesti tõsist puudust nii hüdrogeoloogidest, geofüüsikutest kui ka ehitusgeoloogidest, kuid need riigile vajalikud suunad likvideeriti ja häid spetsialiste pole enam kusagilt võtta. Seejuures unustati, et geofüüsikalised tööd olid Nõukogude Liidus salastatud ja rahvusvahelisi artikleid ei saanudki olla.”
Anto jätkab: “Olin aastal 1992 toonase Tiit Vähi valitsuse teadusnõunik ja seal me üritasime küll jõuliselt viia ellu Eesti majanduse huvidest lähtuvat teaduspoliitikat, kuid sain selle perioodi jooksul endale jälle terve kuhja vaenlasi, kuigi olen ka tagantjärele veendunud, et ajasime vägagi õiget asja.”
* * *
NIMI
Anto Raukas
TEADUSALA
Geoloogia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Kvaternaarigeoloogia, keskkonnageoloogia, meteoriitika
VALITUD AKADEEMIASSE
30. märts 1977
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
17. veebruar 1935, Tartu
TÖÖKOHT
Eesti Mereakadeemia professor (alates 1993)
HARIDUS
1953 H. Treffneri Gümnaasium
1958 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1962 geoloogiakandidaat, Eesti TA juures
1973 geoloogia-mineraloogiadoktor, Eesti TA juures
1980 professori kutse
TEENISTUSKÄIK
1957-1981 ENSV TA Geoloogia Instituudi vanemlaborant, vanemmehaanik, aspirant, nooremteadur, vanemteadur, sektorijuhataja
1982-1989 ENSV TA akadeemik-sekretär
1989-1990 ENSV TA Geoloogia Instituudi sektorijuhataja
1990-2005| samas osakonnajuhataja
TUNNUSTUSED
1964 Soome Orienteerumisliidu kuldmärk
1977 Eesti NSV Spordikomitee teenetemedal
1977 Spordiseltsi Kalev auliige
1980 K. E. von Baeri preemia
1982 akadeemik A. Luha preemia
1985 orden “Austuse märk”
1985 ENSV Spordikomitee teeneteplaat
1985 akadeemik S. I. Vavilovi medal
1987 teeneline teadlane
1987 akadeemik N. I. Vavilovi medal
1991 NSV Liidu Geograafia Seltsi audiplom
1991 Eesti Vabariigi teaduspreemia
1995 Eesti TA medal
1996 Eesti Vabariigi teaduspreemia
1998 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
1998 Eerik Kumari looduskaitsepreemia
1999 Kuningliku Geograafiaseltsi (London) auliige
1999 Läti Ülikooli audoktor
1999 Rahvusvahelise Kvaternaariajastu Uurimisliidu auliige
1999 Eesti üldsuse poolt valitud 20. sajandi 100 suurkuju hulka
2001 Eesti Geograafia Seltsi auliige
2003| Eesti Vabariigi teaduspreemia
2003| Ülemaailmse Innovatsioonifondi (WIF) auliige
2005| Eesti Geoloogia Seltsi auliige
2005| TTÜ teenetemedal Mente et Manu
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja -ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
Rahvusvahelise Geomorfoloogide Assotsiatsiooni Eesti Rahvuskomitee esimees
Eesti Stratigraafia Komisjoni liige ning Kvaternaari sektsiooni esimees
Eesti Geograafia Seltsi aseesimees ja presiidiumi liige
Eesti TA energeetikanõukogu liige
Eesti Teadlaste Liidu volikogu liige
INQUA Eesti Rahvuskomitee liige
Eesti Geoloogide Rahvuskomitee aseesimees
Eesti Geograafide Rahvuskomitee aseesimees
Eesti Rooma Klubi liige
MTÜ Pakri Looduskeskus juhatuse esimees
Spordiseltsi Kalev juhatuse liige
Eesti Keskkonnaministeeriumi seirenõukogu liige
Eesti Kinnisvaraomanike Tallinna Ühenduse juhatuse liige
Ühenduse Eesti Elujõud liige
Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimees ja juhatuse liige
Tallinna Tehnikakõrgkooli nõunike kogu esimees
Eesti Mereakadeemia nõunike kogu liige
Eesti TA kirjastusnõukogu liige
Eesti TA meteoriitikakomisjoni esimees
Teaduskompetentsi Nõukogu geoteaduste ekspertgrupi liige
Eesti Geopaatia Seltsi liige
Eesti Loodusuurijate Seltsi liige
Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige
Eesti Geoloogia Seltsi liige
Välis-Eesti ühingu liige
MTÜ K. Pätsi muuseum liige
MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn liige
MUJAL:
Rahvusvahelise Geomorfoloogide Assotsiatsiooni Eesti rahvuslik esindaja
Baltimaade Stratigraafia Assotsiatsiooni ja selle Kvaternaari sektsiooni liige
Rahvusvahelise Geoloogiateaduste Liidu keskkonnaplaneeringute komisjoni (GOGEOENVIRONMENT) korrespondentliige – Eesti rahvuslik esindaja
USA Rahvusliku Geograafia Seltsi liige
New Yorgi Teaduste Akadeemia liige
Poola teadusühingu Societas Scientiarum Gedanensis välisliige
Soome Geoloogia Seltsi korrespondentliige
Soome Maa Füüsika Seltsi liige
Ülemaailmse Teadlaste Föderatsiooni liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: üldarv 500
MONOGRAAFIAD:
Raukas, A. Eestimaa viimastel aastamiljonitel. Valgus, Tallinn, 1988, 280 lk
Ratas, R., Raukas, A. Main Outlines of Sustainable Development in Estonia. Ministry of the Environment, Environment Information Centre. Republic of Estonia. Tallinn, 1997, 39 pp.
Raukas, A. Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad… OÜ Võlanõudjate Kirjastusgrupp, Tallinn, 1999, 161 lk
Raukas, A. Kuld ja kalliskivid. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2000, 264 lk
ÕPIKUD:
Arold, I., Raukas, A., Viiding, H. Geoloogia alused. Valgus, Tallinn, 1987, 198 lk
Raukas, A. Geoloogia ja geofüüsika alused. Eesti Mereakadeemia, Tallinn, 2003|, 168 lk
HOBID
Sport, matkamine