Akadeemik Jüri Alliku isa õpetas Tallinna Tehnikaülikoolis matemaatikat. Jüri: “Arusaamist, mida ülikoolielu endast kujutab, oli minu kõrval kohe algusest peale.” Tõsi, varasemas nooruses soovis Jüri hoopis kunstnikuks saada ja käis Kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel. Innustust sai ta väljapaistvalt Eesti kunstnikult Richard Sagritsalt. Jüri: “Mingil hetkel leidsin, et ma pole siiski piisavalt andekas ja teisalt hakkas mind filosoofilises plaanis huvitama olemuslik küsimus, et mis asi see kunst üldse on. Ja eks vist natuke peletas ka Kuku Klubi elustiil. Ei tundnud ennast seal päris omas keskkonnas.”
Makulatuur ja nägemistaju
1968, kui Prahasse tungisid Vene tankid ja Jüri plaanis ülikooli astuda, otsustas Tartu ülikool taastada statsionaarse õppe psühholoogias, mida oli mõnda aega antud kaugõppes eelneva kõrghariduse baasilt. Jüri ei teadnud küll täpselt, mida psühholoogia oma olemuselt kujutab, kuid asus usinasti teadmisi täiendama ja teema kohta lugema. Jüri: “Tegelikult kirgastus mulle umbes 15-16 aasta vanuselt, et tahan ülikoolis professoriks saada ja et see on minu kutsumus. Ülikoolis võib minu kõige suuremaks eeskujuks ja mõjutajaks lugeda toona Nõukogude Liidu kõige nooremat doktorikraadiga psühholoogi, karismaatilist lektorit Vladimir Zint?enkot. Ta rääkis nii põnevaid asju, millest ma polnud varem kuulnudki. See lummus ei haaranud ainult mind, vaid paljusid tolleaegseid tudengeid. Zint?enko nimetati hiljuti Tartu Ülikooli audoktoriks.”
Vladimir Zint?enkost sai nii Jüri kui ka paljude teiste tudengite tugiisik Moskva riiklikus ülikoolis, kus oli võimalik psühholoogias kraadi kaitsta, sest Eestis seda sel ajal teha ei saanud. Jüri kaitseski aastal 1976 kraadi teemal “Nägemistaju uurimine heleduse ruumilise jaotuse analüüsi protsessis”.
Jüri: “Pean otsekoheselt tunnistama, et teaduslikus mõttes oli minu töö täielik null. Sellel ei olnud mingit mõtet, nagu kogu nõukogudeaegses kraadide süsteemis. Minu töö oli lihtsalt 200 lehekülge makulatuuri, mida keegi ei lugenud.”
Hoopis teise teadusliku kvaliteediga oli Jüri psühholoogiadoktori dissertatsioon Tampere ülikooli juures kaitstuna aastal 1991, kuna ta pidas siiski vajalikuks omandada doktorikraad korralikust ülikoolist. Jüri: “Minu doktorikraadi omandamine langes meie riigi taasiseseisvumise perioodi. Meil oli juba hakanud ilmuma artikleid rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjades. Kui avanes võimalus Tamperes PhD teha, siis paningi kokku töö materjali juba avaldatud artiklitest koos neid siduva sissejuhatusega.”
Visuaalsus ja isikupsühholoogia
Koos Ehtibar Dzhafaroviga Purdue ülikoolist, kellega Jüri koos Moskvas õppis, loodi esimene üldine mudel, mis seletas, kuidas inimese tajus kombineeritakse elementaarsed liikumisvektorid globaalseks liikumismuljeks – mis on rakendatav ka kuulmise puhul. See on praeguseni maailmas kõige täiuslikum mudel, mis määrab kindlaks visuaalsete sündmuste ajalise järgnevuse. Samuti on tal õnnestunud kindlaks teha, milline on elementaarsete liikumise kodeerijate reaktsioon heleduse kontrastile. Jüri tõenäoliselt üheks silmapaistvamaks saavutuseks on koos ülalnimetatud kolleegiga loodud kinemaatilise energia mudel, mis on seni ainus piisavalt üldine teooria, mis seletab, kuidas inimene avastab objekti liikumist.
Jüri teine suurem uurimisvaldkond on isiksusepsühholoogia. Tuginedes esimestele piisavalt suurtele kultuuridevaheliste uurimuste andmebaasidele, õnnestus näidata, et isiksuseomaduste geograafiline jaotus ei ole juhuslik, vaid allub kindlale korrapärale. Isiksuseomaduste soolisi erinevusi analüüsides selgus, et erinevused meeste ja naiste vahel kasvavad koos ühiskonna inimarengu tasemega, mis kõneleb kultuuride mõjust geenide ekspressioonile. Jüri: “Ma olin terve teadlasekarjääri olnud seni eksperimentaalpsühholoog, tegeledes peamiselt laboratoorsete eksperimentidega, paraku tahtis enamus minu õpilasi teha uurimistöid isiksusepsühholoogiast. Neid pidi samuti juhendama, aga kuidas sa neid juhendad, kui ise asjaga kursis ei ole. Mõtlesin, et mis seal ikka: mõistus peas ja käed-jalad terved, võtame siis ette.”
“Suurt vene hinge” pole olemas
Jüri tõestas, et mingi maa või kultuuri isiksuseomaduste keskmisest on usaldusväärsemad ja stabiilsemad gruppidevahelised erinevused. Siit jõuamegi Jüri viimase aja tähtsaima teadussaavutuse juurde, milleks on rahvuslike stereotüüpide tekkemehhanismide väljaselgitamine.
2005|. aastal ilmus ajakirjas Science uurijate kollektiivi käsitlus, kuhu kuulus ka Jüri koos Anu Realoga, mis näitas, et enamikul 49-st uuritud kultuuri rahvuslikest stereotüüpidest oma maa tüüpiliste esindajate kohta puudub tõepõhi, kuna need ei kajasta keskmisi enesehinnanguid.
Kui seletada seda meie suure ja armastatud naaberrahva peal, siis Jüri töö näitas, et teaduslikult ei ole mingit alust eeldada, et eksisteerib müütiline “suur vene hing”, mis on kinnistunud stereotüübina üsna laialdaselt nii vene rahva enda enesemääratluses kui ka laiemalt. Venemaal tehtud uurimus näitas, et kirjanike, filosoofide ja poliitikute väited erandlikust vene iseloomust ja saladuslikust hingest ei põhine tegelikel isiksuseomadustel, kuna etniliste venelaste isiksuseomaduste kirjeldused ei erine silmatorkavalt teiste rahvuste isiksusekirjeldustest.
Jüri: “Meil on küll hästi palju anekdoote erinevate rahvaste kohta, mis baseeruvadki ju rahvuslikel stereotüüpidel, kuid väga raske on inimestele selgitada, et nende stereotüüpide ja tegelike hoiakute vahel ei valitse mitte mingisugust seost. McCrae on maailmas kõige tuntuma ja kasutatavama isiksuse küsimustiku autor.”
Geenivaramu uurimused
Olulisi rahvusvaheliselt tunnustatud tulemusi on Jüri saavutanud ka vaimsete võimete uurimisel. Kui Juhan Tork näitas 1940. aastal, et Eesti laste vaimne võimekus on samal tasemel nende eakaaslastega Ameerika Ühendriikides, siis eksisteeris oht, et vahepealsed negatiivsed poliitilised ja demograafilised protsessid on Eesti laste vaimset võimekust langetanud. Helle Pullmanni doktoritöö aga näitas, et praeguse aja Eesti laste vaimne võimekus ei jää alla Islandi ja Suurbritannia eakaaslaste omale.
Lisaks on Jüri saavutanud edukust ka mitmes teises valdkonnas, näiteks teadusajaloos. Ta tõestas veenvalt, et Tartu Ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot, mitte Hermann von Helmholtz, sõnastas esimesena teadvustamata otsustuste reegli, mis on tänapäevani kõige mõjukam tajuteooria.
Tänapäeva psühholoogias näeb Jüri kõige suuremat väljakutset ja võimalusi koostöös molekulaarbioloogiaga, Eesti kontekstis seega Geenivaramuga.
2011|. aasta sügisel käis Eesti meediast läbi teade, et Tartu ülikooli psühholoogid ja Geenivaramu teadlased korraldasid suure rahvusvahelise uuringu, milles osales ligi 8000 Euroopa päritolu inimest mitmelt maalt, sh ka üle tuhande Geenivaramu doonori. Uuringust selgus, et suurema elamustejanuga inimesed suitsetavad sagedamini, proovivad suurema tõenäosusega ka muid mõnuaineid ja mängivad hasartmänge. Nad juhivad autot hoolimatumalt ja on sagedamini ilma kaitsevahendita seksuaalsetes juhuvahekordades, neile meeldivad eredamad värvid, rahvarohked paigad ning nad on valmis enam riskima lihtsalt sellepärast, et neil oleks lõbus.
Jüri: “Tegelikult oli suur pettumus, et suutsime tuvastada vaid ühe riskialtimat käitumist põhjustava geenikombinatsiooni. Geenianalüüs jälgis ligi 300 000 üksiku nukleotiidijärjestuse muutusi. Me lootsime, et õnnestub leida aju virgatsainete dopamiini või serotoniiniga seotud geene, aga seda ei juhtunud.”
Selle uurimistöö tulemused avaldati Nature grupi ajakirjas Translational Psychiatry.
Jüri jätkab: “Mitte kuskil mujal maailmas ei vaadelda nii tihedalt koos geeniekspressioone ja psühholoogilisi sättumusi. Eesti on siin kindlasti maailma esirinnas ja ma julgen ennustada sellest koostööst väga murrangulisi ja põhjapanevaid tulemusi. Igaüks, kes on olnud Geenivaramu geenidoonor, võib teenitult uhke olla, et ta on siin Eestis osaline milleski, mis on maailmas absoluutselt uudne.”
Neljakäiguline lõuna
Jüri tunnistab, et viimasel ajal on neil abikaasaga harjumus headele peretuttavatele ja -sõpradele õhtusööke korraldada, kusjuures võetakse ette täiesti tundmatud retseptid. “Me võime sellise 3-4-käigulise lõuna täiesti vabalt korraldada. Mul ulatuvad need oskused päris noorusesse. Isa oli enne matemaatikuks hakkamist Tondi sõjakooli aspirant ja temal olid sellised arusaamad kasvatusest, et mees peab ise elus kõigega hakkama saama, ka söögitegemisega.” Söögi kõrvale armastab Jüri juua punast veini ja tunnistab, et tal on napside hulgas kaks vaieldamatut lemmikut: esiteks d?inn toonikuga ja teiseks – Endel Tulvingu mõjutusel -, et pärast kella viit õhtul võib endale ikka ühe Manhattani lubada.
Kultuuri tarbimise kohta tunnistab Jüri, et nooruses, alates 16.-17. eluaastast on talle suurt hingelist ja vaimset mõju avaldanud Loomingu Raamatukogu sari: “See on uskumatu, milliseid raamatuid suudeti siin Nõukogude võimu ajal välja anda. Viimasel ajal loen peamiselt teadusega seotud asju – biograafiaid, bioloogiat, füüsikat, sellist kirjandust, mida nimetatakse populaarteaduslikuks. Viimati tellisin Amazonist raamatu Roger Baconist, keda kutsutakse esimeseks teadlaseks, sealt sain muide teada ka asjaolud, kuidas ja miks Cambridge’i ülikool tekkis.”
Kuid milline on hilisem suhe kujutava kunstiga inimesel, kes kunagi kaalus tõsiselt kunstniku elukutset? Jüri: “Oma viimase maali maalisin 1968, aga üksvahe, kui lapsed olid väikesed, keeldusid nad enne magama jäämast, kuni ma neile ühe koomiksi joonistasin – igal õhtul. See omaaegne kirg maalimise vastu on nüüd metamorfeerunud huviks galeriisid ja muuseume külastada, seda ma teen regulaarselt üle terve ilma, kuhu töölähetused mind viivad.”
Oma viimase maali maalisin 1968, aga üksvahe, kui lapsed olid väikesed, siis keeldusid nad enne magama jäämast, kuni ma neile ühe koomiksi joonistasin – igal õhtul.
*
Eesti teadussüsteem soosib keskpärasust
ASJAD NAGU NAD ON: Akadeemik Jüri Allik räägib, miks talle meeldib hirmsasti eesti keeles kirjutada ning toob välja meie teadussüsteemi keskpärasust toetava iseloomu.
Jüri: “Kui vaadata Eesti teadussüsteemile üldistavalt, siis meie teaduskorraldus ja finantseerimissüsteem soosib keskpärasust. Praegu on nii nagu autojuhtimisega, et kui sul on teatud lävend ületatud ehk load käes ehk siis PhD ja post-doc tehtud, siis võivad kõik toimetada. Need kõik saavad finantseeritud, kuid me ei toeta selliselt kvaliteeti, andekust, geniaalsust. Eesti teadussüsteemis on keskpärastel väga hea elada. Meie praegune teaduspoliitika järgib mõttekäiku, mis oli Hegelil, et olemasolev maailm ongi kõige õigem ja optimaalsem.”
Jüri on tänuväärselt aktiivne publitsist ja teaduse populariseerija ja võtab Eesti päevameedias sõna, seletamaks lahti keerulisemaid teadusasju või avaldades lihtsalt arvamust ühiskonnas olulistel teemadel. Ta on avaldanud hulgaliselt kirjutisi eestikeelsetes kultuuriajakirjades Looming, Vikerkaar, Keel ja Kirjandus, Horisont ning Akadeemia. Ta on avaldanud ka mitmeid raamatuid.
Jüri: “Miks mulle meeldib populariseerida, tõlkida, arvamust avaldada? Teatud juhtudel on põhjus pragmaatiline. Õpikute ja tõlkekirjanduse väljaandmine hoiab õppejõududel lihtsalt aega kokku. Muidu peaksime tegelema pidevalt õppematerjalide otsimisega. Üks põhjusi eesti keeles kultuuriajakirjades ja päevalehtedes kirjutamiseks on kindlasti ka see, et olen erialaselt avaldanud ja kirjutanud nüüd juba mitukümmend aastat inglise keeles. Kuid see ei ole ikka mu emakeel. Mulle lihtsalt meeldib eesti keeles kirjutada. Kolmandaks vast minu sisemine tung. Olen olemuselt läbi ja lõhki professori tüüp. Mulle meeldib inimestele keerulisi asju lihtsalt lahti rääkida. Midagi pole teha, see on mul lihtsalt veres. Kui minu 8-aastane tütar saab mõnest keerulisest asjast aru, siis see on ikka tõeline rahuldus.”
Jüri oli nooruses ka täiesti arvestatav sportlane. Ta on Uno Palu kümnevõistluse võitja, Tallinna koolinoorte meister sprindis. Jüri: “Siis aga avastati mul südamerike ja keelati sportimine ära. Alles ülikooli lõpukursustel hakkasin jooksma ja jooksin hea mitukümmend aastat regulaarselt, kuni põlved ja selgroog lõplikult läbi kulusid. Nüüd saan jalgrattaga sõita ja sõudetrena?ööril trenni teha.”
*
NIMI
Jüri Allik
TEADUSALA
Psühholoogia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Nägemistaju. Isiksusepsühholoogia. Rahvuslike stereotüüpide tekkemehhanismid. Vaimsete võimete uurimine
VALITUD AKADEEMIASSE
8. detsember 2010|
AKADEEMIA OSAKOND
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
3. märts 1949 Tallinnas
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi juhataja (alates 2002)
Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor (alates 2002)
HARIDUS
Tallinna 7. Keskkool
1973 Tartu Ülikool
TEENISTUSKÄIK
1975-1989 Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna vanemteadur
1989-1992 psühhomeetria ja psühhofüüsika juhtivteadur
1992-2002 psühhofüüsika professor
1993-1995, 2000-… psühholoogia osakonna juhataja
1996-2001 sotsiaalteaduskonna dekaan
2002-… eksperimentaalpsühholoogia professor
2002-… Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi juhataja
2003|-2009| SA Eesti Teadusfondi nõukogu esimees
TUNNUSTUSED
1992 Tampere Ülikooli Sihtasustuse autasu
1997 Soome Teaduste Akadeemia välisliige
1998 Eesti Vabariigi teaduspreemia
2001 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk
2005| Eesti Vabariigi teaduspreemia
TEADUS-ORGANISATOORNE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
1988-2004| Eesti Psühholoogide Liidu nõukogu liige, sh 1988-1994 president, 1994-2004| asepresident
1993-1996, 2003|-… Eesti Teadusfondi sotsiaalteaduste ekspertkomisjoni esimees
2006|-… Presidendi Mõttekoja liige
MUJAL:
2003|-2009| Euroopa Teadusfondi juhtkomitee liige
European Heads of Research Council (EUROHORC) liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:196
MONOGRAAFIAD:
McCrae, R.R., Allik, J. (Eds.). 2002. The Five-Factor Model Across Cultures. New York: Kluwer Academic/Plenum Publishers.
Allik, J., Realo, A., Konstabel, K. (toim.) 2003|. Isiksusepsühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Allik, J. (toim.) 2004|. Konstantin Ramul: elu ja psühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Allik, J. 2009|. Psühholoogia keerukusest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
ÕPIKUD:
Allik, J., Rauk, M. (toim.) 2006|. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
HOBID
Lugemine ja sportimine