Akadeemik Leo Mõtus ütleb inimese kohta: “Ma arvan, et inimene on suhteliselt algeline loom, kuigi inimkond ise arvab, et ta on maailma, arengu ja evolutsiooni tipp. Vaatamata sellele, et inimene on kena loom, on ta paljude omaduste poolest sobimatu meie planeedil juhtival kohal olema.”
Automaatika võlu
Leo Mõtus on sündinud Järvamaal Väätsa vallas Piiometsa külas: “See oli igavesti ilus ja väike talukoht ühe Pärnu jõe lisajõe kaldal. Väidetavalt olla ma ise viieaastaselt lugema õppinud, aga kui läksin kooli, siis ma ei mäleta, et ma eriline lugeja oleksin olnud, pigem tulid koolis teised huvid – sport ja muu selline.”
Kuni viienda klassini sai Leo algharidust Kuigatsi koolis Valgamaal. Siis koliti emaga Tallinna ja seitsmenda klassi lõpetas ta Kivimäe koolis ning keskkooli Gustav Adolfi Gümnaasiumis (1960).
Pärast gümnaasiumi lõpetamist seisis Leo valikute ees: “Tartu ja Tallinna vahel ei kaalunud ma kunagi tõsiselt. Siiski sai üsna veenva ülekaalu vastloodud automaatikaeriala Tallinnas. Minu tegelikule valikule oli kõige tõsiseltvõetavam alternatiiv minna Venemaale matemaatikat õppima. Kuna aga automaatika oli toona tõesti nii uus ala, lummas see rohkem.”
Automaatikat õpetasid noored ja ärksa vaimuga õppejõud, tihti äsja kraadi omandanud. Kuna Leo õpinguperiood langes Hru?t?ovi “sula” ajale, sai ka võimalikuks asendada tolleaegsed kohustuslikud ideoloogilised ained vabalt valitavatega, mille tulemusena kuulas ta lisaks 400 tundi matemaatika loenguid.
Akadeemik: “Tänu matemaatikale omandasime kiiresti iseseisva mõtlemise ja otsustamise võime. Kolmandal kursusel moodustus meil 5-6 inimesest koosnev omaalgatuslikke seminare korraldav grupp, kus sai palju erialalisi ja ka muid üldisi probleeme läbi arutatud. Üldse oli ülikooli periood üks elu helgemaid, selline muretu ja noore tudengi vaimsest intellektuaalsusest kantud.”
Ülikooli lõpetas Leo 1965. aastal cum laude. Juba aasta varem oli ta sattunud Küberneetika Instituuti tööle; nüüd otsustas ta jääda edasi õppima ja täiendama ennast inseneri ja teadlasena.
Akadeemik: “See oli Raul Tavasti tööstusprotsesside automatiseerimise grupp, mille juurde ma Küberneetika Instituudis tööle asusin. Seal ma olin ja sinna ma ka jäin, üsna pikaks ajaks – 15 aastaks.” Akadeemik Mõtus töötas Küberneetika Instituudis insenerina, teadurina ja vanemteadurina 1964-1979.
Rakenduslikud projektid ja programmid
1973 kaitses Leo Eesti Teaduste Akadeemia juures tehnikakandidaadi kraadi teemal “Mittetäieliku informatsiooniga süsteemide juhtimine”.Toona oli mittetäieliku informatsiooniga süsteemide juhtimise uurimine maailmas äärmiselt kuum teaduslik problemaatika. Akadeemik: “Huvi kandidaaditöö teema vastu tekkis just nende tööstusprotsesside uurimise juures, protsesside käitumist ja selle põhjuseid saab vaid osaliselt mõõta, puuduolevad osad tuletatakse teoreetilistest mudelitest ja heuristilistest hüpoteesidest.”
Seega, teadaolevat osa mingist protsessist saame kirjeldada tavapärase matemaatilise mudeliga, osaliselt teadaolevat osa kirjeldame juhuslikke väärtuseid omandavate muutujatega ja mitte teada oleva osa jätame oma teoorias lihtsalt arvestamata. On üldtuntud fakt, et enamik teaduslikke teooriaid on ligikaudsed ja peegeldavad hetkel kehtivaid arusaamu.
Pärast kandidaaditöö kaitsmist liikus Leo mõnevõrra teise suunda, rohkem reaalaja tarkvara ja operatsioonisüsteemide loomise ning uurimise peale. Koos kolleegidega töötati välja mitmeid operatsioonisüsteeme, mitmed rakendused töötasid edukalt ja pikalt Venemaa keemiatehastes.
Reaalaja operatsioonisüsteemi aitas Leo välja töötada toona merepõhjast naftat otsivatele geoloogidele, mitmeid töid tehti ka Ida-Saksa tööstusettevõtetele. Nendest lepingutasudest elas toonane asjaga seotud teadlaskond peagu kümmekond aastat.
Akadeemik: “Mingil perioodil ma tüdinesin neist rakenduslikest projektidest ära ja asusin uurima, et milles siis ikkagi on asi – meie projekteerime suurepärase programmi, paneme ta käima ja tema töötab hoopis teisiti, kui meie arvasime. Hakkasin tegema teoreetilisi mudeleid sedalaadi süsteemide (kus arvuti ja väliskeskkond suhtlevad vahetult, ilma inimese sekkumiseta) käitumise kohta. Selle teema peale ma olengi jäänud ja uurin sedalaadi arvutisüsteemide käitumist siiamaani – tänaseks olen jõudnud (koos maailma tehnoloogia arenguga) proaktiivsete sardsüsteemide võrkude analüüsimiseni.”
Administreerimise vajalikkusest
1990 kaitses akadeemik Mõtus tehnikateaduste doktori kraadi teemal “Hajusjuhtimissüsteemide tarkvara tehnoloogia” Moskva Juhtimisteaduse Instituudis, toonases tippinstituudis. Suurem osa selle instituudi tegevusest oli kinnine ja salastatud, sest seal valmisid juhtimissüsteemid NL-i kosmoseaparaatidele, sõjamasinatele jne.
Akadeemik: “Kaitsmiskohta valides oli selle Instituudi eeliseks nende pikaajaline tegelemine kaasaegse juhtimisteaduse eesliini probleemidega. Erinevalt mitmest teisest uurimisasutusest said nad aru, mida ma teen ja mis on minu uuringute kaugem perspektiiv, leidsin sealt ka ühe kahest oponendist ning mind võeti nende kaitsmisnõukogus ette.”
2005|. aastast töötab akadeemik Mõtus Eesti ühe juhtivama ja olulisema teadusbürokraatia ametipostil, olles Eesti TA peasekretär. Miks akadeemikut siis administreerimisse järjest rohkem ja rohkem on tõmmanud?
Akadeemik: “Olen küll olnud üsna mitmel administreerimistegevuse ja bürokraatiaga seotud ametikohal, aga mitte kunagi päris omal initsiatiivil. Usun siiani, et olen administraator olude sunnil. Ühiskond ei saa funktsioneerida ilma mõistliku administreerimiseta ja keegi peab seda tööd tegema.”
Justiitsministeeriumi “geeniused”
Akadeemik Mõtus oli ka üks Inseneride Liidu taaskäivitajaid taasiseseisvunud Eestis, Eesti volitatud inseneride korpuse loomise idee üks algatajaid ja realiseerijaid ning perioodil 1994-2000 ka Inseneride Liidu president.
Mõtus meenutab: “Kui alustasime Inseneride Liidus volitatud inseneride kutse omistamisega, tahtsime seda teha legaalselt – algatades inseneride kutseseaduse eelnõu. Säilitan siiani reliikviana kutseseaduse esimeste eelnõude ekspertiise kokkuvõtvaid justiitsministeeriumi kahe erineva aasta otsust, ministri ja kantsleri allkirjadega, mis väitsid, et insenerikutse omistamine ja eriti selle omistamisele hariduslike ning praktiliste kogemustega seotud kitsenduste seadmine on Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastane. On iseloomulik, et justiitsministeeriumil ei tekkinud küsimust, kas vandeadvokaadi eksami tegemine ja sellekohase kutsetunnistuse väljastamine võiks ka olla põhiseaduse vastane.”
Riikliku liigreguleerimise vastane
Akadeemik Mõtus on teaduse ja tema tegijate autonoomia liigse riikliku reguleerimise, suunamise ja piiramise vastane. Ka TA peasekretärina jääb talle osa haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) samme arusaamatuks: “Alates 1990ndate esimesest poolest oli riikliku haridustellimuse struktuur selline, et tehnikateaduste valdkonnas sai magistrantuuri edasi minna vaid 6% bakalaureusekava lõpetanutest, samas kui pehmetel erialadel (näiteks äri- ja projektijuhtimine, sotsioloogia, mõned loodusteaduste erialad) oli vastav protsent üle 20. Nüüd vajame me kümmet aastat intensiivset vastupropagandat, et meie lapsed avastaksid taas tehnikateadused ja üritaksid õppida inseneriks.”
Aga tänane teaduskorraldus üldisemalt? Heatahtlik muie suul, vastab akadeemik: “Olukorda võib hinnata ikka veel päris heaks. Mu rõhuasetus on sõnadel “ikka veel”. Juba mitu aastat on tunda väga selget populistlikku survet minna tagasi eelmise sajandi keskel Eestis – üldlevinud vajadusepõhisele jagamisele. Aga vaja on ju kõigil, kuigi kõigile ei jätku – st mängu tuleb otsustajate subjektiivsus ja tutvused ning ei kulu väga palju aega, enne kui Eesti teaduse kvaliteedinäitajad hakkavad jälle vähenema.”
Söögist, joogist, Eestimaast
Puhkust ei ole akadeemikul juba aastaid olnud: “Olen praegu täiskohaga bürokraat ja poole kohaga professor. Probleem on selles, et see poole kohaga professoriks olemine ei taha toimida. Ajaliselt kipub professori töö täitma kogu vaba aja.”
Ilukirjandust õnnestub Leol siiski lugeda, peamiselt reisidel ja komandeeringutel. Eestlastest lemmikkirjanikena toob välja Jaan Krossi, aga mainib ka Leo Kunnase omapärast maailmanägemist ja lisab, et kunagi ammu-ammu (ülikooli ajal) oli ta suur Tuglase fanaatik.
Sportimisest armastab üle kõige ujumist, nooruses on ta sellel alal suisa võistlustel käinud. Kultuurielamustest asetab esikohale kvaliteetsetel kontsertidel käimise, aga naudib ka ooperit ja vahel harva draamaetendusi.
Söömisharjumuste koha pealt armastab Mõtus vaheldust, alkoholi kohta ütleb nii: “Kui ei pea autoga sõitma ja võimalus on võtta, siis võtan ikka. Mul on veel Inglismaa perioodilt (see on periood aastatel 1984-1998, kui tal olid regulaarsed tööalased kontaktid Walesi ülikooliga) harjumus tarbida suhteliselt häid single malt’i viskisid. Punane vein ja hea konjak on sõpradega kokkusaamisel alati oodatud külalised olnud.”
Ja lõpetuseks: “Eesti on ainus maa maailmas, kus tahaks püsivalt elada, välja arvatud hetked, kui internetikommentaatorite agressiivsus ja olematu vaimne tase murrab mu isiklikest kaitsefiltritest läbi. Aga rumalust aitab taluda üha suurenev noore põlvkonna osa, kel puuduvad paljud vanemale põlvkonnale iseloomulikud kompleksid ja kelle vaimsed huvid on igas mõttes väga heal tasemel. See annab alust uskuda, et Eesti paremad päevad on veel ees.”
* * *
Leo Mõtus: “Rahastamine kui populism”
“Lisaks populistlikule rahastamissüsteemi muutmise survele mõnedest ühiskonnakihtidest võib leida ohu märke ka tegelikult progressiivsetes arengutes – näiteks Eesti Teadusinfosüsteem ETIS, mis koondab endas kogu tänase päeva info iga teadusasutuse ja teadlase kohta. Enamiku rahastamisotsuste aluseks on ETIS-esse kantud info. Ohud peituvad ETIS-es sisalduva info mittetäielikkuses ja äärmiselt lühikeses ajalises horisondis (enamasti alla viie aasta). Paratamatult on otsused pinnapealsed ja, arvestades ka sagedasi tehnilisi probleem ETIS-ga, mittetäielikul infol põhinevad. Kõik see kokku viib paremate uurijate lahkumiseni Eestist või mugandumiseni subjektiivse ellusuhtumisega (mis on teadusele veelgi halvem) kaadri tekkimiseni.
Teaduse rahastamise konkursside hindamise protsess kaugeneb sisulisest analüüsist ja otsustamine läheb järjest enam teadusametnikele. Kõik senised ametnike ja poliitikute katsed teadust juhtida ja hinnata on lõppenud väga kesise tulemusega. Erinevad riigid ja ühiskondlikud organisatsioonid on üritanud teadust juhtida, kuid mitte kunagi ei ole see andnud häid tulemusi. Negatiivsed tulemused on tingitud oskamatusest või tahtmatusest teha vahet juhtimise ja suunamise vahel – teadust saab suunata, kuid teadust ei tohi kunagi juhtida.
Samas peab tunnustavalt ütlema, et hea tahtmise korral on märgata tervet mõistust toetavate inimeste osakaalu väga aeglast suurenemist kogu Eesti riigis.”
* * *
NIMI
Leo Mõtus
TEADUSALA
Informaatika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Konteksti-teadlikud interaktiivsed arvutused; agentsüsteemid; reaalaja sardsüsteemid
VALITUD AKADEEMIASSE
31. märts 1993
AKADEEMIA OSAKOND
Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
15. detsember 1941 Piiometsa küla, Väätsa vald, Järvamaa
TÖÖKOHT
Eesti Teaduste Akadeemia peasekretär (alates 2004|)
Tallinna Tehnikaülikooli reaalajasüsteemide professor (alates 1992)
HARIDUS
1960 Gustav Adolfi Gümnaasium
1965 Tallinna Tehnikaülikool (cum laude)
TEADUSKRAAD
1973 tehnikakandidaat Eesti Teaduste Akadeemia juures
1990 tehnikadoktor Moskva Juhtimisteaduste Instituudi juures
TEENISTUSKÄIK
1964-1979 Küberneetika Instituudi insener, teadur, vanemteadur
1979-1992 Arvutitehnika erikonstrueerimisbüroo projekti peakonstruktor
1975-1988 Tallinna Tehnikaülikooli automaatika kateedri õppejõud
1990-1992 Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika baaskateedri professor ja juhataja
1992-? Tallinna Tehnikaülikooli automaatikainstituudi reaalajasüsteemide professor
1994-2001 Tallinna Tehnikaülikooli süsteemitehnika teaduskonna dekaan
2004|-? Eesti Teaduste Akadeemia peasekretär
TUNNUSTUSED
1980 ENSV riiklik preemia
1996 EV tehnikateaduste aastapreemia
1999 EV Valgetähe IV klassi teenetemärk
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
1994-2000 Eesti Inseneride Liidu president
1995-1998 Eesti Teadusfondi tehnikateaduste ekspertkomisjoni liige
1998-2003| Teaduskompetentsi Nõukogu liige
1999-2006| Kaitseministeeriumi teadusnõukogu liige
1993-? IEE (Institution of Electrical Engineers) Estonia, komitee esimees
2005|-? UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni liige
2005|-? Assotsieerunud Teadusseltside Nõukogus Akadeemia esindaja
1992-… Eesti Süsteemiinseneride Seltsi liige
jne
MUJAL:
1990-1996 IFAC (International Federation of Automatic Control) tehnikakolleegiumi liige
1990-1993 IFAC TC on Computers esimees
1993-1996 IFAC Coordinating Committee on Computer Control esimees
2002-2005| IFAC Real-time Software Engineering töögrupi esimees
1996-1999 Hongkongi teadusfondi ekspert
1991-? IEE (Institution of Electrical Engineers) liige (FIEE)
1993- … IEEE (Institute of Electrical and Electronics Engineers) liige (MIEEE)
HOBID
Tudengite õpetamine, majaehitamine, mediteerimine, ujumine, tantsimine, saunaskäimine, elamine, reisimine ja muu huvipakkuv tegevus
