Akadeemik Huno Rätsep (s 1927 Tartus) on kolmanda põlve tartlane. Huno: “Mul on selles mõttes igav elulugu, et olen sündinud, kasvanud ja õppinud Tartus ning töötanud ja teadust teinud olen samuti siin. Mul pole ka pikemaid välismaal töötamise perioode olnud.”
Paul Ariste kamp
Kooli läks Huno toonasesse Tartu III Algkooli aastal 1934. Kool kandis rahva seas hüüdnime “Jõlli Ülikool”, kuna kooli direktoril oli kilpnääre haige: “See oli hea kool, kus töötas häid õpetajaid, näiteks kirjanik Aadu Hint ja hilisem kirjandusteadlane August Palm.”
Kooliskäimine langes väga segasesse perioodi – vahetusid võimud, koole suleti ja nimetati ümber. Pärast koolist kooli rändamist lõpetas ta 1946 Tartu I Keskkooli (nüüdse) Treffneri. Huno humaniora lembus ilmnes juba varakult: “Mulle meeldis lugeda. Toona olid head kooliraamatukogud ja klassideski olid enamasti raamatukogud. Ma suutsin aastaga klassi raamatukogu raamatud läbi lugeda. Vahel, kui isal raha rohkem oli, võttis ta mu Postimehe raamatupoodi kaasa ja lasi seal raamatuid valida. Kummalisel kombel ostsin esimesena “Eesti keele grammatika”, mulle, poisikesele meeldisid selle harjutuste vanasõnad.”
Emakeele õpetaja Magda Tedre mõjutusel asus Huno 1946. aasta sügisel Tartu Ülikooli eesti filoloogiat (kitsamalt soome-ugri keeli) õppima: “Mind on hiljem vaevanud küsimus, miks ma valisin eesti keele. Olin kahevahel: kas arstiteaduskond või eesti keel, viimane jäi lõpuks peale.”
Toona sõja järel sattus ülikooli esimesele kursusele mitmelt poolt ja eri vanuses noori. Huno kursusekaaslasteks olid näiteks Ain Kaalep ja Juhan Peegel. Uuel aastal hakkas sissejuhatust keeleteadusesse lugema kalifeedes ja säärsaabastes energiline, äsja vanglast vabanenud Paul Ariste. Siis läks elu käima: “Tema koondas kiiresti enda ümber tudengeid, kellest ta midagi lootis, nende hulgas olin ka mina.” Paar suve käis Huno Aristega liivlaste juures kõnekäände kogumas, hiljem ka vadjalaste juures. Ta kirjutas üliõpilastööd liivi keele Salatsi murdest ja läänemeresoome fraseoloogiast.
Taga-Karpaatia ja Ungari asi
Neljakümnendate lõpupoole kerkis päevakorda marrism, mis oli saanud nime oma looja Nikolai Marri järgi. Marr väitis muuseas, et kõik maailma keeled põlvnevad neljast silbist: “sal”, “ber”, “jon” ja “ro?”. Huno: “Ega meil Tartus peale ühe Leningradist saabunud õppejõu keegi seda tõsiselt võtnud. Kui Marr vanemaks sai, loobus ta oma “teooriast”. Kuid 1924, kui ta sellega välja tuli, levis see nagu anekdoot üle maailma. Hoopis hullem oli väide, et on olemas klassikeeled, sellega kaasnes keeleajaloo põlustamine.”
Aspirantuuri alguses, aastal 1951, ütles juhendaja Ariste, et põhikeeleks soome keelt valida ei saa, tuleb võtta mõni muu soome-ugri keel. Huno valis ungari keele. Dotsent Paula Palmeose õpetusel algas intensiivne ungari keele omandamine. Huno: “Ega pääsu polnud, pidin igaks loenguks peatüki või paar ungari ajaloolisest romaanist talle ette jutustama. Käisin Taga-Karpaatias, kus veetsin kolm kuud keelt praktiseerides. Kõige selle tulemusena sain ungari keele üsna hästi suhu. Loen vabalt senimaani, kõnelemiseks on tarvis mõni päev koha peal kohaneda.”
1954 kaitses tänane akadeemik edukalt filoloogiakandidaadi väitekirja “Infiniitsed verbivormid soome-ugri keeltes”. Töös võrdles ta soome-ugri keelte infinitiivide, partitsiipide ja gerundiumide tunnuseid ja tuvastas nende kujunemise malle.
Pärast aspirantuuri tekkis küsimus, kuhu verivärske teadlane tööle saaks. Kuna Ariste enda soome-ugri keelte kateedris olid kohad täidetud, korraldas ta, et Huno võeti tööle hoopis eesti keele kateedrisse, kus pikapeale kujunes tema erialaks eesti keele ajalugu. Huno: “Eesti keele ajaloo loenguid pidasin kuni pensionini.”
Ajast ees doktoritöö
Strukturaallingvistikal baseerub ka Huno Rätsepa doktoritöö, mida ta kaitses 1975. aastal Tartu Ülikooli juures, see kandis pealkirja “Eesti keele lihtlausete struktuur. Verbikesksed lausemallid”. Oponentideks olid P. Alvre, K. Maitinskaja ja M. Rudzite.
Huno ise oma doktoritööst: “Ma püüdsin selgitada, mis tüüpi laused on eesti keele aluseks. Kokku sain neid kaunis detailseid tüüpe umbes sadakond. Et lauses on kõige tähtsam tegusõna, verb, siis on lausetüübid verbikesksed, verb oma tähendusega määrab teda ümbritsevate sõnade vormid. Sellist lähenemist meil varem polnud kasutatud, lauset püüti seletada lauseliikmete abil.”
Hiljem vormistas Huno oma doktoritöö ka monograafiaks “Eesti keele lihtlausete tüübid”, mis ilmus 1978 suhteliselt suures tiraa?is (3000 eks) ja kogu trükk müüdi üsna kiiresti läbi. Huno: “Hakkasin uurima, miks selline keerukas tõsiteaduslik teos nii ruttu läbi müüdi. Ilmnes, et selle vastu tundsid huvi kaks ringkonda – ühelt poolt arvutilingvistid ja teiselt poolt õpetajad, kes õpetasid keelt puudega lastele, kel on väga tihti raskusi just lausete moodustamisega. Minu lausemalle kasutati õppetöös.”
Huno jätkab: “Hiljem on nooremad inimesed mulle öelnud, et minu doktoritöö oli mõnevõrra ajast ees, et alles kümmekond aastat tagasi jõuti konstruktsioonigrammatika käsitlusteni. Mul oli oma süsteem. Kasutasin üldkeeleteadust niipalju kui sain, töötasin läbi hulga võõrkirjandust, sh prantsuskeelset, kus oli minu süsteemiga haakuvaid uurimusi.”
Vanameister sülitab kolm korda üle vasaku õla
1977 omistati Hunole professori kutse ja 1981 valiti ta Teaduste Akadeemia liikmeks. Akadeemik Rätsep on mitu aastakümmet kogunud eesti sõnade päritolu seletusi ja avaldanud uurimusi sõnatüvede päritolurühmadest, nende suurusest ning uute lihttüvede saamisviisidest eesti sõnavaras.
1992 pidi Huno emeriteeruma, toonase seadusemuudatuse alusel. Üle 65-aastaseid professoreid eesti kõrgharidus enam ei vajanud (remargi korras olgu mainitud, et nüüd on see seadus tühistatud, sest läbisurujaid on saanud ise 65-aastaseks). Ta pidas veel aastakese keeleajaloo loenguid, sest kohe polnud asemikku võtta. Huno: “Ega see meeldiv polnud, sest ümbervalimised olid tulemas alles paari aasta pärast. Kui kohanesin ja uuesti “jalad alla sain”, siis leidsin, et võin nüüd tegelda oma ammuse hobi, eesti keele sõnade päritoluga.”
Lähitulevikus peaks nägema ilmavalgust akadeemik Rätsepa mahukas sõnaraamat “Eesti keele sõnade päritolu”. Huno: “Käsikiri on valmis, praegu teen ühtlustusi, parandusi ja täiendusi. Mulle on juba öeldud, et ma ei taha käsikirja käest ära anda, kahju on. Võib-olla on see tõesti natuke ka nii, kuid siiamaani on see lihviv töö olnud küll vajalik.” Huno jätkab: “Tööd on kogu aeg tehtud, kas oled pensionil või mitte. Meie valdkonnas saad niikaua töötada, kui mälu on, minul õnneks veel on ?” Vanameister sülitab kolm korda üle vasaku õla.
Ei usu, et eesti keel hävineks välise surve tõttu
Tänase eesti keele kohta ütleb akadeemik: “Kirjakeele korraldusele ei ole mul küll pretensioone. Eesti keele ees on kaks suurt probleemi – esiteks, et oleks ikka selle rääkijaid ja teiseks võõrkeelte mõju. Meie keel on olnud pikka aega kahe keele mõju all nagu kahe veskikivi vahel. Ühelt poolt on teda nühkinud vene ja teisalt inglise keel. Soome keel on meie sugulaskeel ja meie keele ehitust nii tugevalt ei häiri, ent vene ja inglise keel on tuhmistamas meie keele omapära. Mõni laen siia-sinna ei tähenda midagi, hoopis hullem on võõrapärane sõnade ja vormide kasutus ning lauseehitus.”
Huno jätkab: “Minu meelest on kõige tähtsam, et eesti keel säiliks kultuurkeelena. Sellest on vähe, et eesti keeles ilmuvad raamatud ja ajalehed, oluline on, et eesti keel oleks teaduskeel, et meie keelel oleksid kõik funktsioonid. Me oleme siiamaani ikkagi üks väiksemaid kultuurkeeli. Näiteks isegi valgevene keel seda enam ei ole, sest teaduskeel on seal vene keel.” Huno lõpetab: “Ma ei usu, et eesti keelt saaks kuidagi välise survega ära hävitada. Rahvas on suurem kui poliitikute ring, kes arvab, et ta midagi otsustab. Rahvas otsustab oma keele saatuse ise, tema räägib eesti keelt. Oluline on, et kõrgharidus ei muutuks ingliskeelseks, sest see on kui viitsütikuga pomm. Tekib ju kohe küsimus, milleks meile veel eestikeelne gümnaasiumiharidus … Inglise keel on eestlastele prestii?ikeel, seda õpitakse hea meelega ja sunduseta, vene keel näiteks polnud meil prestii?ikeeleks. Seepärast on inglise keele mõju raskem tõrjuda.”
Teaduses on liikumapanevaks jõuks uudishimu, huvi asja vastu. Huvi ja rahuldust peab tundma. Ükski lepinguline kohustus seda ei asenda.
Noorpõlves oli Huno hobiks paadiga Emajõel kalal käimine ja hiljem aastaid iganädalane võimlemine Uno Sahva võimlemisringis. Praegu peab ta oluliseks iga päev vähemalt kaks tundi värskes õhus jalutada. Humanitaarina on ta loomulikult alati ka kirjanduse ja muusika huviline olnud.
* * *
Generatiivse Grammatika Grupist
Grupp üritas seletada grammatilisi nähtusi läbi matemaatiliste mudelite
Eelmise sajandi kahekümnendail aastail kujunesid maailmas välja strukturaallingvistika käsitlused, mis arenesid elujõuliseks teaduseks 1940ndatel ja 50ndatel ning jõudsid toonasesse Nõukogude Liitu 50ndate teisel poolel. Moskvas hakkasid puhuma värsked tuuled, mis võimaldasid Hunol alustada loenguid ja seminare nii strukturaallingvistikast kui ka uutest suundadest keeleteaduses.
Huno: “Esialgu oli raamatuid väga vähe, kasutasime mikrofilme. Kui moodustus kolmest-neljast, hiljem juba kuni 15 nooremast õppejõust, aspirandist ja tudengist strukturaallingvistika grupp, hakkas asi liikuma. See grupp tegutses kuni 1973. aastani.”
Kogunenud strukturaallingvistid nimetasid ennast generatiivse grammatika grupiks (GGG).
Generatiivne grammatika kasvas välja strukturaallingvistikast, mille loojaks võib nimetada Noam Chomskyt. Generatiivgrammatikud üritasid seletada grammatilisi nähtusi läbi matemaatiliste mudelite. Nad eeldasid, et lausete loomist saab kirjeldada kindla matemaatilise algoritmina.
Ka Eestis sai strukturaallingvistika tuge arvutite arengust. Tekkis infotehnoloogidest-matemaatikutest rühm, keda huvitasid lingvistilised probleemid. Grupist kasvas välja terve rida eesti juhtivaid keeleteadlasi. Huno meenutab: “Ega täiesti legaalset staatust meie GGG-le antudki. Meil lubati tegutseda – otseselt kätt ette ei pandud. Käisin rääkimas rektor Feodor Klementiga, maksimaalne oli temapoolne suusõnaline luba, et GGG võib koguneda ja tegutseda.”
GGG-sse kuulusid läbi aegade akadeemikud Haldur Õim, Arvo Krikmann, peale selle Mati Erelt, Mati Hint, Jaan Kaplinski, Ivar Kull, Mart Remmel, Ellen Uuspõld, Ülle Viks jt. 1970ndate alguses läks surve GGG-le suureks ja grupp lagunes üsna loomulikku teed: osalised leidsid tööd erinevates teadusasutustes Tartus ja Tallinnas.
Huno: “Strukturaallingvistikat ja eriti generatiivset grammatikat võis toona julgelt nimetada avangardteaduseks.”
* * *
NIMI
Huno Rätsep
TEADUSALA
Eesti keel
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Strukturaallingvistika, süntaks, keeleajalugu
VALITUD AKADEEMIASSE
3. aprill 1981
AKADEEMIA OSAKOND
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
28. detsember 1927, Tartu
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli emeriitprofessor (alates 1994)
HARIDUS
1946 Tartu I Keskkool
1951 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1954 filoloogiakandidaat, Tartu Ülikooli juures
1975 filoloogiadoktor, Tartu Ülikooli juures
1977 professori kutse
TEENISTUSKÄIK
1954-1975 Tartu Ülikooli eesti keele kateedri vanemõpetaja, dotsent, vanemteadur
1975-1992 samas kateedrijuhataja
1992-1993 korraline professor
1994-? emeriitprofessor
TUNNUSTUSED
1980 Nõuk. Eesti preemia
1987 Eesti TA medal
1994 Soome-Ugri Seltsi auliige
1995 Emakeele Seltsi auliige
1997 akadeemik F. J. Wiedemanni keeleauhind
2001 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
1982-1989 Emakeele Seltsi esimees
Eesti Soome-Ugri Komitee liige
MUJAL:
1971 Soome-Ugri Seltsi välisliige
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
Linguistica Uralica toimetuskolleegiumi liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: 120
MONOGRAAFIAD:
Rätsep, H. Eesti keele lihtlausete tüübid. Valgus, Tallinn, 1978. (Emakeele Seltsi toimetised, 12)
Rätsep, H. Sõnaloo raamat. Ilmamaa, Tartu, 2002
ÕPIKUD:
Rätsep, H. Eesti keele ajalooline morfoloogia. I. Õpivahend eesti filoloogia osakonna üliõpilastele. Tartu, 1977. (2. tr. 1982)
Rätsep, H. Eesti keele ajalooline morfoloogia. II. Tartu, 1979
HOBID
Võimlemine, eesti sõnade päritolu kogumine