Akadeemik Enn Tõugu (s 1935 Tallinnas) mäletab hästi päeva, mil nad perekonnaga – isa Harald, ema Elfriede ja vend Ants – Siberisse küüditati: “Olin siis kuueaastane, päike paistis ja olin alles voodis, kui auto hoovi peale sõitis.” Ema ja isa tagasi ei jõudnudki … Enn: “Ise sain tulema ja elasin Tallinna lähedal tädi juures. Olin toona üsna kasvatamatu tegelane, aga tädi valvas mind hoolega. Elu Venemaal ja mõnda aega ka vangilaagris lastekodus kujundas ka mu iseloomu – olin sõltumatu, kaalutlev ning ettevaatlik. Elasime tädiga Haaberstis, praeguse Daewoo esinduse kohal, ümberringi kolhoosipõllud. Tädi oli kolhoosis seatalitaja, mina lõin luuslanki – purjetasin, vahel aitasin hädapäraseid maatöid teha.”
Juhused: jahiga Pärnust Riiga
Kooli minnes tahtis Enn minna vanema venna eeskujul Westholmi gümnaasiumisse, kuid saatuse sõrm tuli mängu: “Kui läksin dokumente sisse viima, siis asusid kõrvuti Tallinna 20. Keskkooli ja endise Westholmi Gümnaasiumi kantseleid. Mina uksepealseid silte ei vaadanudki, viisin dokumendid sisse, teades, et astusin Westholmi, kuid tegelikult sattusin 20. keskkooli õpilaseks.”
Enn lõpetas Tallinna 20. Keskkooli 1953. aastal hõbemedaliga. Huvi täppisteaduste ja tehnika vastu tekkis tal varakult. Ta tahtis minna õppima füüsikat Tartu Ülikooli, kuid selgelt adudes, et “siberi” ankeediga teda sinna ei lasta, astus ta praegusesse TTÜ-sse masinaehituse erialale. See õnnestus tal 1958 cum laude lõpetada.
Enn: “Keskkoolis olin tõsine purjetamishuviline ja just TTÜ-sse vastuvõtu otsustamise ajal olin jahiga Vanemuine retkel Pärnust Riiga. See oli üks väheseid võimalusi avamerel purjetada ilma KGB-lt luba küsimata, sest kogu teekond oli N. Liidu sisevetes. Kui merelt koju tulin, ootasid ees uudised. Olin saanud kutse vestlusele toonase TPI direktori Ludvig Schmidti juurde. Tädi, lihtne maainimene, oli käinud ise minu eest rääkimas. Esialgu oli paistnud, et mind ei saa vastu võtta, kuid Schmidt oli olnud üsna sõbralik. Viimases hädas oli tädi öelnud, et olen merel, seega mul on mereluba. No kui nii, siis võtame ta vastu, oli Schmidt otsustanud. Tagantjärele ma ei kahetse masinaehituse erialale õppima asumist, sest sain sealt tolle aja kohta väga hea insenerihariduse.”
Mees peab ehitama ekskavaatori!
Paljud TTÜ-s õppinud akadeemikud on meenutanud hea sõnaga professor Arnold Humala loenguid, seda teeb ka Enn, kes võttis maksimaalse sellest vähesest matemaatikast, mis neile anti.
Veel enne TTÜ lõpetamist juhtus Ennu kursusel huvitav asi. Nad võeti kõik praktiliselt in corpore ekskavaatorit ehitama. Teate ju sellist ütlust, et üks õige mees peab oma elu jooksul küll maja ehitama, küll lennukiga lendama, küll puu istutama, küll raamatu kirjutama jne. Ennul on ka need loetletud asjad tehtud, aga lisaks on ta ehitanud ekskavaatori!
Enn: “See oli aastal 1956, kui ma Ekskavaatoritehasesse tööle läksin ja osalesin Eesti esimese omamaise ekskavaatori projekteerimises ja väljatöötamises. Sain sealt väga hea inseneripraktika ja hiljem oli sellest kollektiivist väga kahju lahkuda.”
Kui professor Aleksander Voldek hakkas 1958. aasta lõpus Elektrotehnika Instituuti noori teadureid otsima, oli Ennu aga juba küberneetikapisik haaranud ja ta palus end saata Leningradi värskelt loodud kaheaastasele arvutiasjanduse kursusele. Professor Voldek oli nõus, kuid tingimusel, et Enn nõustub elektrotehnika teoreetiliste aluste täiskursuse selgeksõppimisega. Enn: “Tegelesin selle ainega omaette ja päris hoolega. Eksamit Voldek mulle ei korraldanud, küsis vaid, kas elekter on selge, ja saatiski mind 1959. aasta sügisel Leningradi kaheks aastaks arvuteid õppima.”
Arvuti: kunagine unelmatehnoloogia
Kursuse eesmärgiks oli ette valmistada sadu arvutustehnika eksperte, kellest oli N. Liidus suur puudus. Arvutustehnikat oli küberneetika ühe haruna N. Liidus kümmekond aastat peetud kapitalistlikuks pseudoteaduseks, kuid kosmoselendude algusega osutus see sõjalise tähtsusega võtmealaks.
Enn: “Me õppisime nende inseneride ja teadlaste käe all, kes olid konstrueerinud ja programmeerinud esimesed kompuutrid rakettide juhtimiseks, tuumapommide arvutamiseks, satelliitide trajektooride arvutamiseks jne. See oli põnev aeg. Arvutid täiustusid väga kiiresti. Vanu ja kuulsaid eksperte sel alal polnud – kõik olid noored, tähtsad olid vaid konkreetsed tulemused.”
1965 kaitses Enn tehnikakandidaadi kraadi Valgevene Teaduste Akadeemia juures teemal “Optimaalsete tehnoloogiliste lahenduste leidmine arvutite abil”. Enn: “See oli esialgu veel ulmena tunduv tehnoloogia, raalprojekteerimise alane uurimistöö. Mind oli hakanud tehnoloogia optimeerimine huvitama. Nuputasin välja, kuidas esitada tehnoloogia optimeerimist lineaarprogrammeerimise ülesandena ja tegin selle matemaatilise kirjelduse. Kuna teadsin, et Minskis oli tol ajal üks akadeemik, kes sama teemaga tegeles, sõitsin tema juurde, et teemat arutada. Ma võtsingi selle akadeemiku siis juhendajaks, tegin asja edasi ja aastaga oli väitekiri valmis ning kaitstud.”
Enn jätkab: “Akadeemik Voldeki moodustatud 7-liikmeline rühm osutus üsna edukaks. Elektrotehnika Instituudis projekteeriti ja 1964. aastal valmistati originaalne miniarvuti STEM, mida tehti mitmes modifikatsioonis ja kasutati suurtes masinatehastes tehnoloogiliste protsesside optimaalsete parameetrite arvutamiseks – see andis autoritele nii Eesti riikliku preemia kui ka autoritunnistusi.”
Arvuti osad sõjaväetehasest
Kuni 1970. aastate keskpaigani olid Ennu uuringud suunatud juhtimis- ja projekteerimissüsteemide tarkvarale, haarates nii optimeerimismeetodeid, stohhastilise gradiendi projektsiooni meetodeid kui ka andmetöötlust ja -struktuure. Töö suurte programmidega sundis tähelepanu pöörama tarkvaratehnikale ja tema juhitud töörühmal õnnestus luua rida kõrgetasemeliste kirjelduskeeltega programmeerimissüsteeme, mis leidsid suurte süsteemide väljatöötajate hulgas hea vastuvõtu.
Kuidas arvuti STEM Eestis loodi? Elu kaheaastase Leningradi arvutiasjanduse stuudiumi vältel oli huvitav ning kiire, kuid möödus ruttu, nii tuli hakata mõtlema tuleviku peale.
Enn: “Pärast küllaltki vaevarikkaid otsinguid leidsime Kirovi-tehasest (hilisemast Putilovi-tehasest) ühe osakonnajuhataja, kes oli küberneetika entusiast. Tema probleemiks oli selle väga suure tehase töömahtude täpne planeerimine uue toodangu – teadupärast võimsate traktorite – jaoks ning ta lootis saada arvutitest abi. Uskumatu küll, aga meil õnnestus saada leping uue arvuti projekteerimiseks ja ehitamiseks. Enamgi veel – saime lepingusse tingimuse, et meie arvuti loogikaelemendid tulevad tugeva kvaliteedikontrolliga sõjatehasest, mis oli muidugi tolle aja elektroonika vähest töökindlust arvestades eriti oluline. Nende elementide saamisel toetas meid juba mõjukas Kirovi-tehas, mille toodangusse kuulusid peale traktorite ka tankid ja palju muud. Arvuti valmis 1964 ja töötas tehases pikka aega, kuni hooletuse tõttu maha põles. Oma aja kohta oli see tipptasemel nii tarkvara kui ka töökindluse mõttes.”
Arvuti STEM – “spetsialiseeritud tehnoloogiline elektroonne masin”
Arvuti nimetus oli STEM – ehk spetsialiseeritud tehnoloogiline elektroonne masin. STEM-is kasutatud lahenduste najal kaitsti vähemalt neli väitekirja ning ta äratas tähelepanu ka USA-s. Nimelt avaldas sealne N. Liidu arvutiasjandust jälgiv ajakiri Soviet Cybernetics arvuti pildi koos lühikirjeldusega. Tavaliselt teenindasid tolle aja arvutit, mis asus kliimaseadmetega varustatud saalis, pidevalt insenerid. Juba tund tõrgeteta tööd oli hea saavutus, kuid STEM töötas ilma inseneride pideva järelevalveta tavalises büroos pidevalt mitmes vahetuses. Sisend-väljundseadmeks oli kirjutusmasin. Sellised “operaatori-konsoolid” jõudsid isegi IBM-i suurarvutite külge seitsmekümnendatel seeria IBM/360 tulekuga.
STEM-i algoritmide ja tarkvara projekteerimine oli põhiliselt Ennu ülesanne. 1974 kaitses Enn tehnikadoktori kraadi Leningradi Elektrotehnika Instituudi juures teemal “Arvutusmudelite kasutamine raalprojekteerimises.” Enn: “Kandidaaditöö oli suures ulatuses rakenduslik, aga doktoritöö oli juba alusteaduslik – arvutusmudelitest said aja jooksul spetsifikatsioonid programmide automaatseks sünteesiks.”
1976 asus Enn tööle osakonnajuhatajana Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituuti: “Tegelikult alles siis avanes mul võimalus tegeleda just sellise tööga, mida olin tahtnud teha – programmide automaatse sünteesi, deklaratiivsete keelte ja tehisintellektiga. Programmide sünteesi uurides tutvusin huvitavate loogikutega, kes kuulusid väga tugevasse vene loogikute koolkonda. Eelkõige tahan nimetada Grigori Mintsi, kellega töötasin koos ligi kümme aastat ja kes vahetas 1991. aastal tagasihoidliku vanemteaduri koha Tallinnas professori ameti vastu Stanfordi Ülikoolis, kus töötab tänase päevani. Kui üldse analüüsida tagantjärele N. Liidu arvutiteadust, siis jagaksin selle mitte formaalselt, aga sisuliselt kaheks – oli nn A-liiga ja B-liiga. Esimesse kuulusid sõjameestega seotud arvutiinstituudid ja neid iseloomustas praktiliselt piiramatu rahaliste ressursside olemasolu, samal ajal absoluutse väljasõidukeeluga N. Liidu territooriumilt. B-liigat iseloomustas asumine ülikoolide juures, napp finantseerimine, aga märksa liberaalsemad kontaktid välismaailmaga. Toonased Küberneetika Instituudi juhid Nikolai Alumäe ja hiljem Boris Tamm suunasid üsna teadlikult instituuti B-liigasse ja püüdsid mitte minna üle A-liigasse. Üllatuslikuks tulemuseks oli see, et enam-vähem kõik A-liiga instituudid N. Liidust käisid siin õppimas ja teadmisi omandamas.”
1992. aastast asus Enn professorina tööle Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli Teleinformaatika instituudis ja töötas seal kuni aastani 2000. Samal ajal oli ta ka professor-konsultant Küberneetika Instituudis.
Kuuba rumm ja heeringas
Ennu elukestev armastus ja kirg on olnud meri ning purjetamine: ta on selles vallas nii võistelnud kui ka tegelenud treeneri ja kohtunikuna. Kui mainida, et sama huvi oli ka ühel teisel akadeemikul, kadunud Uno Merestel, siis vastab Enn aupaklikult, et Merestet on tema võtnud ikka selles vallas kui õpetajat. Tal on kahju, et ta kolmest lapsest ning kümnest lapselapsest ei ole keegi eriti merehuviline.
Lemmiktoidu kohta pahvatab Enn pärast hetkelist mõtlemist: “Heeringas! Meil on ju suurepärased heeringad müügil.” Karsklaseks Enn ennast ei pea ja ütleb, et iga õige jahi peal peab ikka üks kuuba rumm olema: “Niikaua, kui maks vastu peab ja mõistlikkuse piiridesse jääda, võib ju ikka seda tarvitada.”
Eesti puhul häirib akadeemikut kõige rohkem poliitikute harimatus: “Mõistke mind palun õigesti, meil on ka suurepäraseid poliitikuid, olgu näiteks Sven Mikser, aga üldiselt langetavad meie poliitikud otsuseid väga palju ebakompetentsuse tasemelt. Soomes-Rootsis konsulteerib poliitiline eliit märksa rohkem teadlaskonnaga ja langetab otsuseid läbimõeldumalt, aga meil – ma ei teagi, mis see on, kas lollus või laiskus -, aga asi ei toimi.”
Ennule meeldib siiski see, et Eestil on suurtes asjades läinud üllatavalt hästi: “Meie erastamine läks ikka ju suurepäraselt ja kuna oleme väikesed, siis meid küll pillutakse soovitud suunalt siia-sinna kõrvale, aga Eesti on ikka suutnud endale kindlaks jääda ja areneda väga hästi: EL, NATO ja nüüd euro saabumine.”
* * *
Esimese arvuti sünni juurest NATO küberkaitseni
KAUAAEGNE EKSPERT: Enn Tõugu uskumatult põnev tee koos arvutite arengu ja arendamisega
Ühes varasemas intervjuus meenutab Enn tööle minekut Rootsi: “1989. aasta kevadel olin mõned kuud külalisteaduriks Stanfordi ülikoolis Californias ja see oli imetore aeg. Tagasi tulles ootas ees kurb pilt vaesest riigist ja ressursipuuduses vaevlevast teadusest. Kui Eestis hakati rääkima teadusest kui ühiskonna vesipeast ja teadlastest kui nõukogude sabarakkudest, küpses mul soov mujale minna. Tõenäoliselt oleksin saanud soovituse põhjal professorikoha USA ühes ülikoolis, kuid abikaasa oli nii kaugele minekule tugevalt vastu. Konkureerisin siis suhteliselt kodulähedases Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis (KTH) professori kohale ja osutusingi valituks.
Rootsi professoril on suur vabadus oma uuringute korraldamisel ja doktorantide juhendamisel. Muidugi, ka seal on probleem teadusuuringuteks raha saamisega, ja selleks peab olema piisavalt hea, et taotlused rahuldataks. Mina sain vabalt jätkata oma tegevust programmide sünteesi alal. Kutsusin ka Eesti kolleege lühemaks või pikemaks ajaks uurimistööle. Mulle tuleb meelde vähemalt kümme teadurit, kes minuga Rootsis olid, mõned pikemat aega ja korduvalt.”
Täna töötab akadeemik Tõugu jätkuvalt Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudis juhtivteadurina (alates aastast 2005|) ja on olnud EBS-s (Eesti Kõrgemas Kommertskoolis) professor (alates aastast 2000 kuni 2007|). Akadeemik elab kaasa ja aitab Eesti küberkaitse kompetentsi väljaarendamisele NATO küberkaitse kompetentsikeskuses.
Enn: “Minu silme all on tekkinud ja arenenud väga palju asju. Olen olnud esimeste arvutite sünni juures ja hiljem näinud, kuidas tekib ja areneb veeb (KTH-s töötasin teleinformaatika instituudis, mis on tihedalt seotud Ericssoniga ning mille nimigi ütleb, et tegu on arvutivõrkude ja telekommunikatsiooniga). See on uskumatult põnev valdkond, mille sees olen saanud elu jooksul olla. Viimasel kolmel aastal olengi keskendunud küberruumi kaitsele, ka siin ei ole ju kauaaegseid ja kõiketeadjaid eksperte, kõike peab veel katsetama ja arendama.”
* * *
NIMI
Enn Tõugu
TEADUSALA
Informaatika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Juhtimis- ja projekteerimissüsteemide tarkvara; programmide automaatne süntees; deklaratiivsed keeled; tehisintellekt
VALITUD AKADEEMIASSE
3. aprill 1981
AKADEEMIA OSAKOND
Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
20. mai 1935, Tallinn
TÖÖKOHT
Küberneetika Instituudi juhtivteadur (alates 2005|)
HARIDUS
1953 Tallinna 20. Keskkool
1958 Tallinna Tehnikaülikool
TEADUSKRAAD
1965 tehnikakandidaat, Valgevene TA juures
1974 tehnikadoktor, Leningradi Elektrotehnika Instituudi juures
1978 professori kutse
TEENISTUSKÄIK
1956-1959 Tallinna Ekskavaatoritehase insener-konstruktor
1959-1976 Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudi teadur, laboratooriumi juhataja, osakonnajuhataja
1976-1986 Eesti TA Küberneetika Instituudi osakonnajuhataja
1985-1991 Eesti TA informaatika ja tehnikateaduste osakonna akadeemik-sekretär
1986-1989 NL Teaduse- ja Tehnikakomitee Projekti START asedirektor
1992-2000 Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli professor
1992-2005| TTÜ Küberneetika Instituudi vanemteadur
2005|-? samas juhtivteadur
2000-? EBS-i professor
TUNNUSTUSED
1995 Eesti TA medal
2001 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
TEADUS-ORGANISATOORNE JA ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
Teaduskompetentsi Nõukogu tehnikateaduste ja keemia ekspertgrupi liige
Eesti Infotehnoloogia Seltsi liige
MUJAL:
Institute of Electrical and Electronic Engineers (IEEE)
IEEE Computer Society
Association for Computing Machinery (ACM)
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
Knowledge-Based Systemsi toimetuskolleegiumi liige
Computing and Informaticsi toimetuskolleegiumi liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
Üldarv u 220
MONOGRAAFIAD
Kalja, A., Tiidemann, T., Tõugu, E. Masinprojekteerimine. Valgus, Tallinn, 1991, 104 lk.
Tyugu, E. Programovanie z baza wiendzy. Wydavnictwa Naukovo-Techniczne. Warszawa, 1989, 235 lk.
Tyugu, E. Knowledge-Based Programming, Addison-Wesley, London, 1988, 243 lk.
Kahro, M., Kalja, A., Tyugu, E. Instrumental Programming System PRIZ. Financy i Statistika. Moskva, 1988, 181 lk.
Tyugu, E. Konceptualjnoje programmirovanije. Nauka, Moskva, 1984, 255 lk.
Tinn, K, Tyugu, E. Reshenije tehnologicheskih zadach na CVM. Mashinostrojenije, Leningrad, 1968, 280 lk.
HOBID
Purjetamine, mäe- ja murdmaasuusatamine, keelekasutus (lugemine erinevates keeltes)