Akadeemik Erast Parmastot (s. 1928) võib julgelt nimetada meie Eesti teaduse, bioloogia ja mükoloogia grand old man’iks. Seenevana, nagu teda hüütakse, on “vana kooli” teadlane ja härrasmees selle sõna kõige paremas tähenduses.
Erast armastab käia ilma lipsuta, vaid äärmisel vajadusel (paar korda aastas) kannab ta kikilipsu, mille esimesel võimalusel taskusse topib. Tema olek ja hoiak on samas soliidne ja intelligentselt väljapeetud. Tühja juttu ajab Seenevana mõnuga – kuulaja ei saa vahel arugi, kas ta räägib tõsiselt või mitte. Kui Erast suu avab, siis tulevad üle ta huulte selged, korrektse lauseehitusega ja piisava teravusega vürtsitatud sõnumid. Nagu sellistele inimestele omane, ei vestle Erast ainult oma teadusvaldkonna teemadel, vaid laseb sadada märkustel ja avaldab arvamust ikka kogu ühiskonna kohta.
Tegelikult nõmmekas mis nõmmekas
Erast Parmasto on sündinud Nõmmel, mis oli äsja linna staatuse saanud (1926). Erasti kodu asus linna serval, kus paarisaja meetri kaugusel algas mets. See oli inspireeriv ja looduslähedane keskkond. Erast: “Minu isa Hans oli Riigi Trükikoja tisler, kes käis tööl Tallinnas. Ema oli kodune. Kuna mu isal oli ainult kolmeklassiline külakooli haridus, täiendas ta seda ohtra lugemisega. 1920ndail õppis ta Eesti kõrgeimas tehnilises õppeasutuses, aga paraku tuli õpingud pooleli jätta. Ma sain alles hiljem teada, et tal nii vähe haridust on ja imestasin selle üle, sest ta andis igati intelligentse ja haritud inimese mõõdu välja. Meil oli palju raamatuid ja ajakirju, kodus valitses korralikku töötegemist ja haritust väärtustav vaimsus.”
Kolmandaks ja mõjukaimaks looduslähedase hoiaku kujundajaks sai Erastile alates üheksandast klassist onu Hendrik Parro juures väiketalus suvede veetmine. Nagu ikka tehti siis tavalisi talutöid – käidi karjas, seda ka riigimetsas. Erast: “Mulle sai külatagune suur riigimets väga lähedaseks ja omaseks. Toona ei valitsenud tänapäevale omane metsahirm. Ma sain loodusega väga hästi kokku.”
Viimaseks tõukeks süvendatud loodushuvi tekkele kujunes aga haigus – sarlakid, mis oli toona väga raske haigus. Kontaktid haigega viidi absoluutse miinimumini ja ka kõik paberid, millega ta kokku puutus, kuulusid hiljem põletamisele, seega oli haigel Erastil väga piiratud lugemisvara – paar ajakirja Loodusevaatleja ning Tammsaare tõlgitud kena ja väga huvitav raamat “Looduse imed”.
Ka Erasti noorpõlvesõpradeks osutusid suured loodushuvilised, näiteks hilisem zooloogiaprofessor Harry Ling, praegune geoloogia emeriitprofessor Arvo Rõõmusoks jpt. Keskkooliõpilasena otsis ta kontakti ka vanemate abivalmis loodusteadlaste ja -huvilistega, nimetagem siinkohal selliseid nimesid nagu Albert Üksip, Gustav Vilbaste ja Jaak Ruubel.
Segu vanast ja punauuest
Alghariduse omandas Erast Kivimäe algkoolis ja keskhariduse Nõmme gümnaasiumis, mis on Akadeemilise KesKus’i lugejatele tuntud paljude teadus- ja loomeinimeste kujunemisinkubaatorina.
Akadeemik Parmasto: “Seal, kus loominguline või loovust soosiv tuumik välja kujuneb, inspireerib ja tõmbab see endasse ka teisi. Toimus vastastikune stimuleerimine. Me olime kõik väga erinevad, aga hoidsime samas ühte.”
Edasiõppimisel kaalus Erast pärast keskkooli lõpetamist alternatiivina ka keele- ja kirjandusteadust, ent astus 1947. aastal siiski Tartu Ülikooli bioloogiaosakonda, kus ta õppis botaanikakateedris, mida juhtis professor August Vaga.
Akadeemik meenutab kolleeg Hans Trassi memuaaride arvustuses Akadeemias (2002/6) toonast ülikooli õhkkonda: “1947. a sügisene TÜ oli kirju segu vanast ja punauuest. Sissejuhatuses üldbioloogiasse käsitleti mendelistlikku pärilikkuseõpetust samamoodi nagu kogu maailma ülikoolides. Mit?urin ja Lõssenko olid loenguis aednik ja agronoom – kui neid üldse mainiti -, mitte aga veel marksistlikud geeniused. Zooloogias ja evolutsiooniõpetuses täiendati end Johannes Piiperi 1943. a ilmunud raamatu abil, mis paari aasta pärast ülikooli raamatuhoidla keldris tükkideks raiuti või ära põletati. Samas oli bioloogiatudengil võimalus kahe tunni kaupa magada Vanemuise tänava suure ringauditooriumi pinkidel, kui õppejõud kaugel ees ja all marksismi aluseid ette luges. Eksamiks piisas päev või kaks kestnud tsitaatide tuupimisest, mis tund või kaks pärast eksamit pudeli õlle või poole pudeli puskari toel peast välja visati.”
Viimane ladinakeelne töö
Kohe peale ülikooli lõpetamist liikus Erast edasi aspirantuuri TA Bioloogia (hilisema Zooloogia ja Botaanika) Instituudi juurde (1952-1955) ning kaitses 1955. aastal bioloogiakandidaadi kraadi NSVL TA Botaanika Instituudi juures teemal “Eesti NSV torikseened”. Töö juhendajaks oli maailmakuulus Leningradi mükoloog A. S. Bondarzew. Erast: “Toona oli torikseeni Eestis uuritud ainult põgusalt. Tegelikult Eestis mükolooge minu õppimise ajal enam polnudki. Mul õnnestus saada juhendajaks väga kõva tegija, äss, parim maailmas omal alal. Ma sain otsapidi kohe maailmateaduse juurde tänu temale.”
1968 sai Erastil kaante vahele tähelepanuväärne töö, nahkiseliste seente süsteemi kokkuvõte – “Conspectus systematis Corticiacearum”. Erast: “See oli üks viimaseid ladinakeelseid teadustöid üldse, mis maailmas ilmus, kujunedes mitmeteks aastateks põhiliseks selle ala käsiraamatuks üle maailma, ja millega sai mu nimi ka parasjagu tuntuks. Ladina keeles ilmus raamat seepärast, et inglise keeles avaldamine toona oleks olnud absoluutselt mõeldamatu, seda ei oleks läbi lastud. Vene keeles oleks erialaspetsialistidele piisanud kirjutusmasinal kuue eksemplari trükkimisest ja kõik.”
Aasta hiljem läks doktoritöö kaitsmine äsjailmunud raamatu valguses üsna libedalt. Bioloogiadoktori kraadi kaitses Erast 1969. aastal Eesti TA juures, teemaks “Nõukogude Liidu Aphyllophorales-seente uurimine”.
Jalgsi kohale
1972 valiti Erast Teaduste Akadeemia liikmeks bioloogia, geoloogia ja keemia osakonda. Aasta pärast akadeemikuks valimist algas värskel TA liikmel kümmekond aastat väldanud eluperiood, mida ta tagantjärele just hea meelega ei meenuta. Nimelt oli ta 1973-1981 TA presiidiumi ühe osakonna akadeemiksekretär. Erast: “Mul olid mõneti naiivsed arusaamad, et presiidium suunab valdkonna arengut. Kujunes välja situatsioon, kus võimalus bioloogia jaoks midagi ära teha ei seisnenud mitte aktiivses uurimiste mõjutamises ja toetamises, vaid selles, et õnnestus kõige halvemad asjad, mis oleks saatuslikuks osutunud, ära hoida.”
Ent suurema osa oma elust on Erast olnud seotud Zooloogia ja Botaanika Instituudiga, kuhu ta asus tööle 1950. aastal vanemaednikuna ja kus ta on töötanud paljudel kohtadel kuni direktorini välja.
Erast: “Instituudi direktoriks olin nõus asuma ainult üheks perioodiks. Toona oli kombeks direktoriks saades selles ametis surmani olla – mitte pensionini, vaid surmani! Ma tulin sellelt kohalt perestroika tingimustes esimesel võimalusel tulema.”
Miks aga päritolult nõmmekas-tallinlane Tallinnasse kolida ei tahtnud? Erast: “Tartu on parim linn Eestis. Oli enne ja on praegugi. Tartu on just õige suurusega, kui kuhugi on kiire, on võimalik kõikjale ka jalgsi kohale minna.”
Mis see teadus siis õieti on?
Ühiskondlik-seltskondlikust elust on Erast üritanud ennast distantseerida, sest nagu ta ise tunnistab: “Kõigil koosolekutel jään ma otsekohe kas tukkuma või sügavalt magama.” Siiski on ta saanud teadlasena Eesti Looduseuurijate Seltsi (1988), Ameerika Mükoloogia Seltsi (1993), Poola Botaanika Seltsi (1995), Saksa Mükoloogia Seltsi (2004|) ja Eesti bioloogiaõpetajate ühingu auliikmeks. Ta oli 1990-2005| Rahvusvahelise Taimesüstemaatika Assotsiatsiooni Seente Komitee liige ja aastatel 1994-1999 selle esimees. Samuti oli ta perioodil 1995-2001 Eesti Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu liige. 1999. aastal valiti akadeemik Parmasto Eesti üldsuse poolt 20. sajandi saja suurkuju hulka. 2003| valiti ta Tartu linna aukodanikuks ja 2004| omistati akadeemik Parmastole riiklik teaduspreemia elutöö eest.
Oma peamisteks huvialadeks hobide mõttes peab Erast professionaalile omaselt kõike seda, millega ta tööalaseltki tegeleb – nimelt bioloogiat ja matkadel käimist, lugemist, eriti teaduse metodoloogia, folkloristika, religiooniloo ja indoloogia kohta; samuti populaarteaduslike ja muude palade kirjutamist. Erast: “Viimaseil aastail olen hakanud jälle huvi tundma selle vastu, et mis see teadus siis ikka õieti on.”
Kõige uudishimulikum loom
Teaduse ja poliitika omavaheliste seoste kohta ütleb Erast järgnevat: “Mis on ühe poliitiku ja teadlase põhilisemaid erinevusi? Kui teadlane valetab, tõmmatakse talle kriips peale – kogu tema teadustegevusele, ka varem tehtule. Kui aga poliitik loobub valetamast, on temal kriips peal, siis on ta poliitikuna kadunud.” Erast jätkab: “Võtab veel hulga aega, enne kui meie riigis mõistetakse, et elanikkonna haridustase on riiklik probleem, mitte ainult igaühe enese asi. Kõrghariduse andekatele ja õpihimulistele kättesaadavaks tegemine sõltumata taotleja varalisest seisust – selleni jõudmine võtab tõenäoliselt veel aastaid, praegu ma sellist suhtumist ei näe, ka mitte tulemas. Rumalus sünnitab rumalust.”
Akadeemik on ka kaunite kunstide huviline. Kirjanduse kohta on tal öelda, et vana arm ei roosteta: “Õnneks suudan ma loodetavasti head kirjandust kehvast eristada. See on vajalik, sest eesti keeles ilmub niivõrd palju pahna. Ootan väga, et Andrus Kivirähkist kasvaks tõeliselt suur kirjanik. Siis, kui ta lõpetab oma ande peenrahaks pudistamise. Minu arust võiks temast saada eesti suuremaid ja paremaid kirjanikke, aga võib ka mitte saada?”
Praegustest autoritest hindab ta kõrgelt ka Tõnu Õnnepalu, Ene Mihkelsoni ja Leelo Tungalt.
* * *
Rahvavalgustuslikke püüdlusi
NAGU SEENENIIDISTIK: Parmastol on ette näidata 110 populaarteaduslikku ja 200 publitsistlikku kirjatükki.
Erast Parmasto on kogunud seente herbaarmaterjali kogu Eestist ning 70 kaugmatkalt või ekspeditsioonilt. Venemaalt on eriti eredalt meelde jäänud Kaug-Ida, iseäranis Ussuurimaa metsikud metsad ja Siberi põhjaalad. Mujalt maailmast Mississippi alamjooksu delta metsades käimised üheksakümnendate alguses.
Erast: “Seenestiku osas – Lõuna-Siberist, Kesk-Aasiast, Kaug-Idast on meie instituudis suuremad kogud maailmas. Kuid peab mõistma, et üks asi on seente ja bioloogilise materjali kogumine. Tegelikult pärast nende kogumist õige teaduslik töö alles algab. Meie tugevaks küljeks on Tartu seeneteadlastel just see edasine – klassifitseerimine, süstematiseerimine, ökoloogia uurimine. Suurte süsteemide tegemine, mis hõlmaks tervet maailma, ja praegu muidugi molekulaarne lähenemine nende süsteemide koostamisel.”
Ise peab Erast oma eelneva tegevuse olulisemateks saavutusteks seitsmeteistkümne edukalt väitekirja koostanud noore teadlase juhendamist. Erast: “Rõõmustaval kombel on üsna mitmed minu juhendatavad minust targemad, andekamad ja tublimad – nii see ju olema peabki.”
Samuti loeb ta oluliseks saavutuseks Eesti Loodusele taas ilmuma lükkamisel (1958) populaarteadusliku profiili andmist.
Umbes 170 Erasti avaldatud teadustööst on ligi viiendik ajahambale vastu pidanud. Ja nagu ta oma muu kirjutamise kohta ütleb: “Rahvavalgustuslikke püüdlusi ja grafomaani kalduvusi väljendavad üle 110 populaarteadusliku ja 200 publitsistliku kirjatüki.” Akadeemik Parmasto on avaldanud üksi või koos kaasautoritega 14 monograafiat, ühe populaarteadusliku raamatu ja kolm ülikooliõpikut ning tõlkinud kaks raamatut inimsööjatest.
* * *
NIMI
Erast Parmasto
TEADUSALA
Botaanika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Kõrgemate kandseente fülogenees ja süstemaatika, liigi ja perekonna olemuse probleemid; eoslavaseente morfoloogilise varieeruvuse üldised seaduspärasused
VALITUD AKADEEMIASSE
29. märts 1972
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
23. oktoober 1928, Nõmme
TÖÖKOHT
Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur (alates 1997)
HARIDUS
1947 Nõmme Gümnaasium
1952 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1956 bioloogiakandidaat, NSVL TA Botaanika Instituudi juures
1969 bioloogiadoktor, Eesti TA juures
1980 professori kutse
TEENISTUSKÄIK
1950-1952 Eesti TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanemaednik ja vanemlaborant
1952-1955 samas aspirant
1955-1961 samas vanemteadur
1961-1964 teaduslik sekretär
1964-1973 vanemteadur
1973-1981 Eesti TA bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna akadeemik-sekretär
1979-1985 Zooloogia- ja Botaanika Instituudi sektorijuhataja
1985 samas direktori kt
1986-1990 samas direktor
1990-1991 mükoloogia laboratooriumi juhataja
1991-1997 peateadur
1997-? EPMÜ ZBI (alates 2004| EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut) vanemteadur
TUNNUSTUSED
1988 Eesti Looduseuurijate Seltsi auliige
1988 Eesti TA medal
1993 Ameerika Mükoloogia Seltsi auliige
1995 Poola Botaanika Seltsi auliige
1998 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
1999 Eesti üldsuse poolt valitud 20. sajandi 100 suurkuju hulka
2003| Tartu linna aukodanik
2004| Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest
2004| Saksa Mükoloogia Seltsi auliige
2005| Eesti Maaülikooli medal
2008| Eerik Kumari looduskaitsepreemia
PUBLIKATSIOONID
Kokku umbes 170
MONOGRAAFIAD
Kokku 14
ÕPIKUD
Maavara, V., Merihein, A., Parmas, H., Parmasto, E. Metsakaitse. Tallinn, 1961, 400 lk
Eichwald, K., Kalda, A., Kukk, E., Masing, V., Parmasto, E., Trass, H. Botaanika. Õpik kõrgematele koolidele. II osa. Süstemaatika. Valgus, Tallinn, 1970, 768 lk., 16 lk. ill.
Parmasto, E. Biosüstemaatika teooria ja meetodid. Lühiõpik. TÜ botaanika ja ökoloogia instituut, Tartu, 1996, 111 lk
HOBID
Teaduse metodoloogia, folkloristika, religioonilugu, indoloogia, populaarteaduslike palade kirjutamine