Akadeemik Arvo Ots (s 1931, Pärnu) on mõneti tänamatu missiooniga teadlane – perioodil, mil iga “rohelise” maailmavaate eestkõnelejaks pretendeerivale inimesele on auasjaks meie Eesti põlevkivienergeetikat materdada, peab tema just sedasama põlevast kivist tehtavat energia teadus- ja rakendustegevuse lippu kõrgel hoidma.
Akadeemik Ots: “Praegust suhtumist põlevkivienergeetikasse on väga raske kummutada, sest emotsionaalset suhtumist on kerge kujundada, aga selle kummutamiseks peab asja selgitama kompleksselt – nii teaduslike, energiamajanduslike kui ka keskkonna argumentidega ja selleks peab kuulajal ka haridust olema.”
Arvo nimi on alates 1968. aastast tihedalt seotud Eesti ühe vanima instituudiga – Soojustehnika instituudiga -, mis loeb oma eelkäijate asutamisdateeringuks aastat 1918.
Kaasasündinud tehnikageenid
Arvo on sündinud Pärnus kooliõpetaja peres. Ta meenutab: “Minu isa August Ots oli pärit Suure-Jaani lähedalt taluniku perekonnast. Ta oli elukutselt kooliõpetaja, töötas mitmes koolis ning jäi Teises maailmasõjas kadunuks. Mu ema Evgenie Ots (s Põder) oli pärit Võrumaalt sepa perekonnast. Enne sõda oli ta kodune, pärast isa kadunuks jäämist töötas lasteaiakasvatajana.”
Kui Arvo oli veel põlvepikkune, siirdus ta isa töökohavahetuse käigus Sindist Oiule Viljandimaal, Oiu algkooli õpetajaks-juhatajaks. Arvo: “Toonane kooliõpetaja staatus väikeses kohas oli väga oluline, kõik keerles ümber tema; ma mäletan, et isa korraldas külapidusid koolimajas, mattis inimesi, viis läbi ristseid, mängis viiulit ja orelit ning oli ka tehnikahuviline – siis kui kellelgi toona raadio või mõni muu tehnikaime katki läks, kutsuti ikka minu isa parandama.”
Järgnesid õpingud Viljandi III algkoolis ja Viljandi II keskkoolis. Pärast sõda siirduti elama Tallinna ja 1948. aastal asus Arvo õppima toonasesse II keskkooli, nüüdsesse legendaarsesse Reaalkooli, mille ta 1950 lõpetas. Pärast keskhariduse omandamist asus ta õppima Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonda soojusenergeetika erialale, mille lõpetas 1955 cum laude. Arvo: “Mul arvatavasti on mingid tehnikageenid sees. Minu vanaisa oli juba kuulus mõisa sepp, parandades aurumasinaid, rehepeksumasinaid jmt. Ema rääkis, et ma olla poisiklutina kogu aeg ninapidi tehnika sisemusse roninud, et aru saada, kuidas see või teine asi töötab.”
Unistus ja selle täitumine
Arvo jätkab: “Mäletan, et marakratina oli koolis vaja mingi ehitustöö teha; meile räägiti, et peame ootama, sest seda tööd tuleb kavandama ja üle vaatama insener. Ma siis asusin ema ja isa käest uurima, et mis tegelane see insener selline on. Mulle öeldi, et see on inimene, kes tehnikast teab absoluutselt kõike ja on seda ülikoolis õppinud jne. See võib kõlada uskumatuna, aga alates sellest perioodist formeerus mus kinnisidee, et minust peab saama insener.”
Kuna Arvo töötas juba tudengina poole kohaga laborandina, siis pärast ülikooli lõpetamist edasi aspirantuuri minek ja nii-öelda teaduse tegemise poole kaldumine tuli üsna loomulikku arenguteed pidi. Arvo: “Vahetult pärast inseneridiplomi saamist töötasin lühikest aega Eesti TA Energeetika Instituudis nooremteadurina. Sama aasta novembris sai minust aspirant. Kolm aastat hiljem kaitsesin TPI nõukogu ees kandidaadiväitekirja teemal “Põlevkivitolmu põlemine”.”
Arvol oli kandidaaditöö juures kaks juhendajat. Alguses tehnikadoktor Hans Truu ja pärast tema surma 1957. aastal Leningradi Polütehnilise Instituudi professor Nikolai Djoskin.
Kandidaaditöö põlevkivist
Kuni 1950ndateni ja ka natuke peale oli valdavaks põlevkivi põletamise tehnoloogiaks nn restpõletamine, kuid see tehnoloogia ei võimaldanud valdkonna arengut ning sellele järgnes murranguna põlevkivi tolmpõletamine – alates juba aastast 1949, aga eriti plahvatuslikult mindi sellele tehnoloogiale üle 1950ndate alguses. Näiteks Kohtla-Järvel ja Ahtme energiajaamades.
Arvo kandidaaditöö sellele keskenduski ning seal vaatles ja määratles ta neid keemilis-füüsikalisi protsesse, mis põlevkivitolmu põlemisel tekivad. Kuna töö sisaldas peale eksperimentaalse osa ka teoreetilist teemakäsitlust, siis võib öelda, et sellega pandigi teatud alus Eesti põlevkiviteaduse teoreetilisele käsitlusele, millega ollakse maailmas esirinnas tänini. Hüpates teemavaldkonnas tänapäeva, siis täna on põlevkivi tolmpõletamine asendunud nn keevkiht-põletamisega, millistele meetoditele tänapäeval Eesti Energia elektrijaamad oma tulevikuinvesteeringutes üle lähevad ehk siis investeerivad keevkihtkateldesse.
Akadeemiku laiahaardeline tegevus
1968. aastal kaitses Arvo Eesti Teaduste Akadeemia juures doktoritöö teemal “Füüsikalis-keemilised protsessid põlevkivi tolmkütte kolletes”. Doktoritöö oli sisuliselt kandidaaditöö teaduslikult mahukam ja põhjalikum edasiarendus. 1969. omistati Arvole professori kraad. Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti ta aastal 1983. Ta on ka Soome Tehnikateaduste Akadeemia liige ja USA Mehaanikainseneride Ühingu (ASME) liige.
Teaduste Akadeemias kuulub akadeemik Ots informaatika- ja tehnikateaduste osakonda. Tema teadusliku tegevuse põhisuunad on olnud seotud soojuselektrijaamade aurukatelde gaasipoolsete protsesside uurimisega. Akadeemik Ots on nendel teemadel avaldanud neli ulatuslikku teadusmonograafiat, viimased kaks neist eesti ja inglise keeles 2004|. aastal, ja ligi 350 teaduspublikatsiooni. Ta on 18 autoritunnistuse omanik ja kirjutanud hulgaliselt artikleid Eesti Entsüklopeediale.
Arvo õpetatavad põhiained TTÜ-s on olnud termodünaamika, kütused, põlemine, keskkonnakaitse, katelseadmed ja soojuselektrijaamad. Akadeemik Ots on osalenud Eesti Vabariigi energiaseaduse väljatöötamisel ja juhtinud kollektiive Eesti energeetika arenguprogrammide koostamisel. Ta on Majandus- ja Kommunikatsiooni ministeeriumi energeetikanõukogu liige ning ajakirjade Oil Shale, Thermal Science ja Energetika toimetuskolleegiumide liige. Akadeemiku teadustegevus on kahel korral pälvinud riikliku teaduspreemia.
Sport ja religioon
75. aasta juubeli puhul ilmus TTÜ siseajalehes Mente et Manu kolleeg Arvo Kulli õnnitlus Soojustehnika instituudi kollektiivi poolt, kus ta muuseas toob välja: “Astub hoogsal sammul, tarmukalt ja tulvil töötahet?/—/ ?veel paar aastat tagasi võis sind näha metsas orienteerumas ja suuskadega sõitmas.”
Mõne aasta pärast on akadeemikul auväärne 80. aasta juubel tulemas. Mida veel ilmtingimata on vaja ära teha? Arvo ütleb: “Praegu kirjutan mahukat eestikeelset õpikut soojustehnikast. Õpikutest on üldiselt puudus ja ma loodan natuke seda defitsiiti leevendada. Ja tahan ikka nii palju kaasa aidata põlevkivienergeetika arengule, kui see võimalik on.”
Kuidas suhtub akadeemik usku ja religiooni? Arvo: “Jumalasse, mida on maalitud Piiblis või kirikutes, ma ei usu, aga meid ümbritsevasse integreeritud loodusesse ja looduslikesse protsessidesse usun ma küll, see on minu Jumal.”
Arvo suurimateks spordihobideks on olnud orienteerumine ja suusatamine. Kui küsin, kas ta eelmisel aastal ka suusad alla sai, vastab akadeemik: “Ei-ei saanud, kardan, et see on nüüdseks jäänud pöördumatult ajalukku, kuigi omal ajal kord-paar nädalas sai alati suusad alla pandud ja Tartu maratone olen ka läbinud nii palju, et ei ole neid isegi kokku lugenud.”
Talutoit, d?äss ja naps
Vaba aja veetmisel on Arvole abiks arvestatav muusikasalvestiste kogu. Peamiselt sümfooniamuusika ja klassikaline dzäss.
Toitudest armastab ta lihtsaid ja koduseid ampse, või nagu ta ise ütleb: “Kui mul üldse on eelistusi toidu osas, siis armastan lihtsat talutoitu – seapekki, hapukapsast ja kardulast.” Ka kangema kraami tarbimise osas tõrjub ta enesekindla naeratusega: “Ei-ei, karsklane ei ole ma kohe kindlasti, sellest olen ma kaugel, sõpradega võtmist tuleb vahel ikka ette.”
Tänasest Eestist rääkides paneb akadeemikul kõige rohkem südame valutama liigsuur materiaalne kihistumine. See, et paljud käivad kerjakotiga ja osa supleb miljardites ja viib Eestist raha välja: “Minu nägemuse järgi puudub meil tugev ja haritud keskklass. Samuti häirib teda, et hariduspoliitika on väga hüplik. “Kui pole tugevat riiki, pole ka tugevat keskklassi, pole ka tugevat teadust ja sellest tulenevat haridust. Ma pean siin eelkõige silmas siiski reaal- ja tehnikateadust.”
* * *
Peksupoiss põlevkivi
Akadeemik Arvo Ots kummutab müüdid põlevkivi kui põhilise keskkonnavaenlase kohta
Miks on kogu põlevkiviga seonduv omandanud tänases Eestis negatiivse maine? Ehkki peaksime olema rahul oma energiasõltumatuse ja ainukese suuremahulise maavara muude ekspluatatsioonivormide üle.
Akadeemik Ots: “See küsimus on üsna mitmeplaaniline. Kuid peamine on inimeste teadmatus. Olen tihti osalenud erinevatel nõupidamistel ja koosolekutel ja ei väsi imestamast, kuidas mõned isikud, kes asja üleüldse ei tunne, räägivad probleemidest äärmiselt enesekindlalt ja tihti väga ühekülgselt. Näiteks, et põlevkivi on keskkonna saastaja. Ma väidan, et ei ole sugugi – võrreldes teiste maavarade ekspluateerimisega. Räägitakse ka, et põlevkivi kaevandamine ajab veere?iimi sassi. Ma väidan jällegi vastupidist: teadlased on hoopis teisel arvamusel, sest siin ei ole tegemist põhjavee re?iimidega, vaid pinnaveega. Ära unustatakse üks ülitähtis asi – meil on oma primaarenergia olemas. See on kõige tähtsam – kõige muu teisejärgulisega võrreldes.”
Akadeemik jätkab: “Siin võib olla ka tegu teiste energialiikide turule tulemiseks loodava keskkonna jaoks tehtava jõulise propagandaga. Selleks, et kellegi teise huvidest kantuna saaks turule ruumi teha, peab kõike vana ja läbiproovitut ning ühtlasi ka toimivat materdama.”
Millised on tänapäeva põlevkivitehnoloogiad? Arvo: “Mina olen terve elu tegelenud peamiselt põlevkivienergeetikaga, aga viimasel ajal olen uurinud ka utmistehnoloogiaid (st rahvakeeli põlevkiviõli saamist). Kogu põlevkivitehnoloogiate tulevik – olenemata sellest, kas ta puudutab energeetikat või õli saamist – seisneb toorme maksimaalses ja kompleksses ärakasutamises, et viia tekkinud jäägid miinimumini. Kuigi siis paneb põlevkivi keemiline koostis teatud piirid ette, olen ma siiski optimistlik ja võin kinnitada, et tulevikus on põlevkivi ekspluateerimise efektiivistamises olulisi läbimurdeid oodata.”
* * *
NIMI
Arvo Ots
TEADUSALA
Energeetika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Tahkekütuste põlemine. Gaasipoolsed protsessid aurukateldes
VALITUD AKADEEMIASSE
14. detsember 1983
AKADEEMIA OSAKOND
Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
26. juuni 1931, Pärnu
TÖÖKOHT
Tallinna Tehnikaülikooli erakorraline vanemteadur (alates 2003|)
HARIDUS
1950 Tallinna Reaalkool
1955 Tallinna Tehnikaülikool (cum laude)
TEADUSKRAAD
1958 tehnikakandidaat, Tallinna Tehnikaülikooli juures,
teema: “Põlevkivitolmu põlemine”
1968, tehnikadoktor, Eesti TA juures,
teema: “Füüsikalis-keemilised protsessid põlevkivi tolmkütte kolletes”
1969 professori kraad
TEENISTUSKÄIK
1955-1958 Eesti TA Energeetika Instituudi aspirant
1955, 1958-1960 samas nooremteadur
1960-1966 TPI dotsent
1966-1968 samas vanemteadur
1968-2001 samas soojusenergeetika kateedri juhataja ning Soojustehnika instituudi direktor ja professor
2001-2003| samas erakorraline professor
2003|-? samas erakorraline vanemteadur
TUNNUSTUSED
1970 Eesti NSV teaduspreemia
1980 Eesti NSV teaduspreemia
1981 Eesti NSV teeneline teadlane
2001 Eesti TA medal
2002 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk
2003| TTÜ medal
2006| Aasta Insener 2005|
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
EESTIS:
Oil Shale toimetuskolleegiumi liige
MUJAL:
Thermal Science’i toimetuskolleegiumi liige
Energetika toimetuskolleegiumi liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
ca 350, autoritunnistused – 18
HOBID
Muusika (ulatuslik muusikasalvestiste kogu), suusatamine, orienteerumine