KOONDNIMETUS “EKVIVALENT”: Rootsi näitekirjaniku Jonas Hassen Khemiri teravmeelne näidend “Peaaegu võrdsed” jõuab peagi VAT teatris lavale. Lavastaja Margo Teder ja trupp mässavad humoorika ning valusalt elulise looga, mis osutab kapitalistliku ühiskonna tüüppainetele, koondnimetusega “raha”. Trupis on ka Karolin Jürise, kes rassib korraga kümnel rindel, ent leiab siiski veel aega seenelisena metsast läbi põigata. Ja õnneks jõuab ta isegi kohvikusse, et VAT-i dramaturgi Mihkel Seederiga elust, teatrist ja rahast rääkida.
Mihkel Seeder: Mis seisus sa oma tööelus hetkel oled? Aasta eest tundus mulle, et olid üsna piiri peal. Nüüd näid rahulikum ja tasakaalukam. Mis sind hetkel drive´ib?
Karolin Jürise: Huvitaval kombel tundub mulle, et just praegu olen ma elu kõige hapramas kohas. Korraga on käsil hästi palju asju ja vastutus on suur. Paari aasta eest oleks selline pinge tekitanud suurt stressi. Nüüdseks olen aga enda jaoks välja mõelnud filosoofia, et keskendun korraga ühele tööle. Teatriproovis ei mõtle sarjale ega filmile. Ja vastupidi. Ega see lihtne pole, sest iga päev pean hüppama erinevatesse protsessidesse: teatrist otse filmivõtetele, siis Lätti Tuta proovidesse jne. Nii, et mind drive’ib hetkel survival mode. Aga tore on kuulda, et ma näen seejuures rahulik välja. Meetod vist töötab.
Mihkel: Meedia püüab sind praegu kõigest väest tituleerida Estonian Sweetheartiks, aga mina toonitan, et sa oled ikkagi ennekõike VAT-i inimene. Lühikese ajaga oled meie trupiliikmena osalenud paljudes meie lavastustes. Mööndustega võib öelda, et “Peaaegu võrdsed” on sinu 13. esikas VAT teatris.
Karolin: Tõesti?! Nii palju lavastusi juba?
Mihkel: Jaa! Tänaseks sa tunned VAT-i protsessi seest ja väljast. Sul on ohtralt kogemusi meie raudvara – Tanel Saare, Margo Tederi ja Meelis Põdersooga. Palun kirjelda VAT-i tööprotsessi.
Karolin: Selles on omad plussid ja miinused. Erakordne on kogeda, kuidas teevad proovi inimesed, kes on nii kaua koos töötanud. Eriti hästi paistab see silma Margo ja Taneli puhul, kes mõlemad lavastavad ja samas mängivad teineteise lavastustes. Põnev on vaadelda, kuidas nad erinevas protsessis osavalt oma rolli vahetavad ja vastavalt vajadusele hoiakuid varieerivad.
VAT-i prooviprotsess on pidevas vooseisundis. Meil on ühesugused töövahendid ja me oskame üksteist justkui lennult täiendada, peegeldada. Loss hakkab tekkima juba enne seda, kui kogu kontseptsioon on lõpuni kokku lepitud – asjad sünnivad käigupealt. Ja see on inspireeriv seisund, milles koos olla.
Teisalt, vahel me kipume üksteisega suheldes liiga palju eeldama. Me arvame, et teame täpselt, millised me oleme ja mida teha suudame, ning ootame kaaslastelt kindlat tulemust enne, kui teine midagi teistsugust pakkuda jõuab. Iga lavapartner on aga alati rikkam ja üllatusterohkem, kui mina oskan oma peas välja mõelda. Seepärast on mulle hädavajalik käia VAT-ist väljas, osaleda teistes protsessides, töötada muudel viisidel ja see kogemus ning ka hoiak järgmisse VAT-i proovi kaasa võtta.
Mihkel: Olen meie tutvuse algusest peale imetlenud sinu juures su julgust. Sa ütled oma arvamuse konkreetselt välja, mõtled väga intensiivselt kaasa, julged olla kriitiline. Ja seda mitte ainult proovis – kui mõne aasta eest Sakala 3 Teatrimajja kolisime ja kogu VAT-i kuvandit üle vaatasime, siis rääkisid nendes küsimustes agaralt kaasa. Kus sinu jaoks jookseb ühe trupinäitleja kohustuste ja õiguste piir?
Karolin: Mul on alati olnud põhimõte, et ma saan olla täpselt nii tark, kui ma hetkel olen – ma ei saa üle oma varju hüpata, mul ei saa olla rohkem kogemusi kui minust vanematel kolleegidel, ent see ei tohi olla vabanduseks enda arvamuse formuleerimisest hoidumiseks. Äkki on minu kitsamast vaatest ja siiratest küsimustest kasu ka kogenud kolleegidel? Sellest hoiakust lähtuvalt hakkasin VAT-iga liitudes kohe aktiivselt kaasa rääkima.
Pealegi, VAT on nii väike teater, et me kõik vastutame selle elujõu eest. Näitleja peab küsima endalt, miks tema teater on just täpselt selline ja miks tema seal töötab. Kolimine andis mulle võimaluse endagi jaoks neid teemasid lahata. Mind väga inspireerib, et VAT-il on väljakujunenud teatrina siiski julgust võtta vastu suuri otsuseid ja täpsustada oma suundi. Kolimisega sain kinnituse, et VAT on pidevas muutumises. Ja kuna need vastused mõneks ajaks rahuldavad mind, siis saan praegu keskenduda kitsamalt näitlejatööle. “Peaaegu võrdsete” puhul usaldan teksti, lavastajat ja oma kolleege ning teatri suure pildiga oma peas hetkel ei tegele.
Mihkel: Aga tegelemegi siis nüüd “Peaaegu võrdsetega”. Põnev ja kõnekas, kaasaegne dramaturgia. Proovisaalist kostab aina, et lugu on võrdsusest (inimväärikus, võrdsed võimalused, konkurents jne), ent kontoriga valisime promomärksõnaks siiski “raha”. Millest see lavastus sinu arust räägib?
Karolin: Lavastusest ma veel ei räägi. Materjali kohta ütlen, et see on lahe ja annab näitlejale põnevaid ülesandeid. Minu karakter, Martina, on juba seepärast äge, et minu mõtteid mängib laval Loviise Kapper. Seega saan mina mängida omakorda veel teist plaani, mingis mõttes nagu iseenda kõrvalvaadet. Teksti vorm on lahtine, tõelisus ja mäng lähevad pidevalt segamini. See on lahe väljakutse. Ja Jaak Printsiga saan esimest korda proovi teha ning see on mulle tohutult õpetlik ja põnev.
Nüüd sisu juurde: kui me suudame tegelased kaasahaaravalt lavale tuua, siis saab rahast lihtsalt üks ühisnimetaja. Vahend, mitte eesmärk. Raha on miski, millega keerulisi psühholoogilisi protsesse, änge ja ihasid on kerge selgitada. Numbrid lihtsustavad maailma. Aga minu jaoks on loo fookus ikkagi unistuste, hirmude ja reaalsuse pidevatel kokkupõrgetel. Muide, ma pakkusin lavastuse praeguse slogani (“Raha ei loe”) asemel variandi “Miks raha on kõik, kui seda pole, ja mitte midagi, kui seda on liiga palju?”. Arusaadavalt on see liiga pikk ja lohisev, aga annab nende tegelaste meeleseisundit kenasti edasi. See lugu räägib ellujäämisest maailmas, kus kõik on justkui kokku leppinud, et raha on alati hädasti vaja.
Mihkel: Selles näidendis on inimesi, kes tulihingeliselt võitlevad rahakeskse maailmamudeli vastu. Kes need inimesed on? Valgustunud revolutsionäärid? Kibestunud eluheidikud? Niisama lapsemeelsed?
Karolin: Ühisnimetaja puudub. Igal tegelasel on oma põhjus (sisemiseks) mässuks. Lõpuks tegeleb iga karakter enda väärtustega. Kapitalism on meid aidanud välja eksistentsiaalsetest hädadest, kuid see ei tohi muuta raha inimese väärtuse mõõdupuuks. Selles näidendis käituvad mitmed tegelased esmapilgul naiivselt, kuid ühel hetkel hakkad nende püüdlustele ja kannatustele aktiivselt kaasa elama.
Mihkel: Lihtne on elada kaasa inimesele, kes võitleb näljaga või kes püüab päästa end ja oma pere surmasuust. Selles loos ei ole aga keegi nii armetus seisus – isegi kui nad ise nii tunnevad. Minu arust see näidend kinnitab minu kahtlust, et läänemaailmas on vaesus muutunud reaalsest ohust pigem meeleseisundiks (või lausa psühholoogiliseks häireks). Me ei ürita ju tegelikult ellu jääda, vaid ikkagi paremini elada – olla naabrist parem. Või olen ma liiga küüniline?
Karolin: See lugu räägib ideaalidest. Me kõik ihkame võrdsust, väärikust – isegi kui totaalne võrdsus on nagunii illusioon. Niisiis on see võitlus üsna lootusetu, kuid siiski ilus. Inimesed kannatavad päriselt ja sügavalt ka ilma sõjata. Ja Mihkel, nälgivad, koduta, surmahirmus inimesed on siiani meie seas olemas.
Mihkel: Mida sa ise igapäevaelus teed, et vaesuse-deemonit eemale hoida?
Karolin: Ma püüan lihtsalt mitte üle oma võimete elada ja panen pidevalt näpuotsaga kõrvale. Rahast mõtlen üldse nii harva kui võimalik, sest raha on minu jaoks nagu energia, see on nagunii pidevas liikumises. Samas on selge, et kui ma äkki peaksin hakkama vastutama finantsiliselt ka kellegi teise eest, siis mu mõtlemine tugevalt muutuks.
Mihkel: Kas lotovõit lahendaks sul mõne põletava probleemi? Või teeks elu lausa õnnelikuks?
Karolin: Ei ütleks ära kohast, mida saaksin päriselt kutsuda oma koduks. Teisalt, see ei paina mind. Küll saab minu kodu reaalsuseks ka ilma kuldse lotopiletita. Ainus, mida ma soovin, et raha ei muutuks mu elus iialgi paineks või tülitekitajaks. Ja seda ohtu ei saa vist ükski lotopilet päriselt kustutada. Selle nimel tuleb ikkagi oma peas asjad paika seada.
Mihkel: Ja vahel tuleb ka asjad lihtsalt seenele saata?
Karolin: Kui sa nii ütled.
Mihkel: Mis värk sul seenelkäimisega on?
Karolin: Lihtsalt tore on. Just käisin Tallinna lähistel kukeseeni korjamas. Kaasas olnud inimene rääkis mulle oma tööst lennukipiloodina, võimsatest õhuvooludest, surmahirmust ja tohutust vastutusest. Nii põnev oli, nagu oleks teatrit külastanud.
VAT teatri lavastus “Peaaegu võrdsed”
Raha ei loe
Autor: Jonas Hassen Khemiri (Rootsi)
Tõlkija: Maarja Aaloe
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Sander Põllu
Helilooja: Madis Muul
Osades: Jaak Prints, Loviise Kapper, Elina Reinold, Theodor Tabor, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Karolin Jürise
Esietendus: 19. septembril Sakala 3 Teatrimajas