MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Toomas Kümmel jätkab Hardo Aasmäe lugudesarja kõige mõttetumatest riikidest planeedil, pidades samal ajal silmas, et läbinisti mõttekat riiki polegi. Tadžikistan on nostalgiaretk nõukogulikku minevikku, kus president peab pasakarva raha ning loenguid Tadžikimaast kui evolutsiooni hällist.
Tadžikistan on nostalgiaretk nõukogulikku minevikku rahvusliku eripäraga. Mis sest, et sealjuures täiesti mõttetusse riiki, kus üks end rahvuse liidriks nimetanud mees jutustab pühalikult, et tsivilisatsiooni häll on Tadžikistanis. Isegi Tadžikistani rubla on oma kujunduselt peaaegu täpne koopia Nõukogude Liidu omaaegsest pasakarva üherublasest rahatähest. Aga nii nagu sellel kummalist nime kandval rahatähel somoni, on ka muus elus kõik üle valatud rahvuslikuga.
Eluaegne ja püha
Tadžikistanist on põhjust rääkida sellepärast, et selle 8,5 miljoni elanikuga Kesk-Aasia vaeseimas riigis said riigialamad äsja õnneliku ja kauaoodatud sündmuse osaliseks. 95% tadžiki rahvast hääletas referendumil konstitutsiooniparanduste poolt. Nüüd võib 22 aastat Tadžikistani valitsenud president Emomali Rahmoni oma ametisse tagasi valida lõpmatu arv kordi.
2015. aasta detsembris võeti vastu seadus „Rahu ja koosmeele alusepanijast – rahvuslikust liidrist“. Sellega sai president Emomali Rahmon eluaegse privilegeeritud staatuse. Talle garanteeriti puutumatus: teda ei tohi kinni pidada, arreteerida ega läbi otsida. Puutumatu on samuti temale ja tema lähisugulastele kuuluv vara ja kinnisvara. Emomali Rahmin ja tema lähisugulased on elu lõpuni riikliku julgeoleku organite valve all. See oli tadžiki rahva tänu oma rahvuslikule liidrile, et ta tõi riigile 18 aastat tagasi rahu. Teist arvamust olla ei saa, muidu algab uuesti kodusõda, öeldakse rahvale. Rahvas loomulikult usub.
Emomali Rahmon on juba kolm korda presidendiks tagasi valitud. Esimeseks ametiajaks valiti ta 1992. aastal pärast seda, kui kommunistlik liider Rahmon Nabijev relvastatud opositsiooni tegevuse survel pidi tagasi astuma. Kodusõda võimude, erinevate klannide ja islamistide vahel kestis Tadžikistanis kuni 1997. aastani ja lõppes vaherahuga. Selle saavutuse on Emomali Rahmon kirjutanud enese teeneks tadžiki rahva ees. Tema võimu ajal on opositsioon tänaseks edukalt likvideeritud, teisitimõtlemist ei lubata.
Et rahvas saaks veelgi tihedamini koonduda oma rahvusliku liidri ümber, pani president oma vanema poja Rustam Emomali korruptsiooniga võitlemise riikliku agentuuri etteotsa, tütre Ozoda aga presidendi administratsiooni juhiks. Nimetatud konstitutsiooniparandustega hakkas kehtima ka presidendiametile uus vanusepiirang, milleks on nüüd 30 eluaastat. Järgmisteks presidendivalimisteks on Emomali Rahmoni vanem poeg saanudki 30-aastaseks.
Mäetipud ja kangelased
Sel aastal tabas Tadžikistani veel üks hea uudis. Tadžiki rahvusülikooli tudengid hakkasid kohustuslikus korras kuulama loengusarja „Emomali Rahmon – tadžikkide uue riigi arhitekt. Ajalooteaduskond aga juba alustas Rahmoni tegevuse ja teoste põhjaliku tundmaõppimisega. Rahvas on asunud tema põhiteose „Tadžikid ajaloopeeglis“ süvendatud tundmaõppimise teele.
Kui bolševikud kuulutasid, nagaan ühes, Karl Marxi õpetus teises käes, Kesk-Aasias maailmarevolutsiooni ja kapitalistlikest ahelatest vabanemist, said nad kohalikelt basmatšidelt tina vastu. Et paremini valitseda, jagati üks suur punane Turkestan kunstlikult viieks liiduvabariigiks. Aga et nad seal kõrbetes ja kõrgmägedes nälga ei sureks, jaotasid bolševikud ka viljaka Fergana oru kolmeks – nii, et igaüks saaks midagi. Parim tükk, oru põhi, läks usbekkidele, hobuseraua-kujuliselt ümbritsevad mäed kirgiisidele ja sissepääs orgu tadžikkidele. Idapoolne kolmnurk on mägine Badahšan.
Tegelikult on 45% riigi territooriumist moodustav Mägi-Badahšan maailma urruauk. Isegi loodus irvitab seal nende üle, kes ka Pamiiri kõrgeid lumiseid mäetippe ideologiseerida püüdsid ja edasi püüavad. Pamiiri mäestiku kõrgeimad, üle 7000 meetri kõrgused tipud jäävad just sinna. 1871. aastal avastati kõrge mägi ja loomulikult pandi sellele nimeks Turkestani kuberneri Konstantin von Kaufmani järgi Kaufmani mägi (7134 meetrit). Aga bolševikele muidugi ei kõlvanud mingi sakslasest tsaari teeninud pursui nimi. 1928 nimetati mägi austuse avaldamiseks Vladimir Iljitšile Lenini mäetipuks. Saatuse iroonia, et samal aastal vallutasid mäetipu esimestena sakslased Karl Wien, Eugen Allwein ja Erwin Schneider. Kogu see jama lõppes 2006. aasta suvel, kui kõigi tadžikkide rahvusliku liidri Emomali Rahmoni isikliku korraldusega nimetati mägi Abuali ibni Sino mäetipuks.
Kommaritel juhtus omal ajal pidevalt äpardusi. Kui Jevgeni Abalakov 1933. aastal Pamiiris tundmatu kõrge mäe tippu jõudis, juhtuski see Lenini mäetipust veel kõrgem olema (7495 meetrit). Kommarid parandasid kohe vea ja loomulikult nimetati Nõukogude Liidu uus kõrgeim tipp austuse avaldamiseks Jossif Vissarionovitšile Stalini mäetipuks. Pärast isakese surma pesti iga maalapike, mida ta nimi puudutas, mõneks ajaks seebiga puhtaks. Tadžiki NSV pealinn Stalinobod sai 1961 tagasi nime Dušanbe. Ja Stalini mäetipp nimetati 1962 ümber Kommunismi mäetipuks. Kuni tadžikkide uus juht ja õpetaja selle 1998 Samaniidide dünastiale alusepanija Ismoili Somoni järgi ristis.
Venekeelsete nimede kaotamine
Emomali Rahmon on tüüpiline kahepalgeline kaval idamaalane. Venelaste ees teeb head nägu, aga saab hästi aru, et venelastel on raha otsas. Seepärast naeratab aina enam hiinlaste suunas. Tegelikult aga kindlustab tüüpilises soveti stiilis asjaajamisega kogu elu rahvuslikku ülevõõpamist, kusjuures väga otsekoheselt.
2007. aastal kuulutas president välja tagasipöördumise rahvuslike kultuurijuurte juurde. Ta muutis oma nime ning keelas perekonnaseisuametitel registreerida venepäraste lõppudega perekonnanimedega vastsündinuid. Selle aasta aprillist toimub aga juba kohustuslik kõigi perekonnanimede tadžikistamine. 2008. aastal võeti Dušanbes maha viimane Lenini ausammas, skulptor Vassili Kozlovi Peterburi-ausamba täpne koopia. Tadžikistanist on kadunud kõik venekeelsed asulate nimesildid, linnadest venekeelsed tänavasildid. Riigiametis on asjaajamine rangelt ainult riigikeeles.
Arvatakse, et Venemaal töötab praegu ametlikult ja mitteametlikult võõrtööjõuna kuni 1 miljon tadžikki. See ei takista rahvuslikul liidril hoogustamast nn vene maailma täieliku väljajuurimise poliitikat. Sõnades ülistatakse küll Venemaad ja selle juhti, aga Emomali Rahmon teab, et põhivaenlase Usbekistani vastu tal sealt abi loota ei ole. Usbekistan blokeerib Tadžikistani raudteetransiiti ega luba tal kasutada Nõukogude Liidu ajal ühiseks kasutamiseks rajatud ülekandevõrkusid elektrienergia transpordiks.
Islami suhtes hoitakse mõõdukalt ettevaatlikku liini. Tadžikistani usujuhtide nõukogu viimane soovitus naistele oli kanda islami traditsioonilisi riideid kooskõlas rahvuskultuuri, mitte iraani, araabia ega türgi traditsioonidega.
Tadžikistanis on tänane rahvuslik õnnetunne garanteeritud veel paariks põlvkonnaks, kui asjad nii hästi – rahvusliku liidri dünastia valitsemise all – edasi sujuvad.
Tadžikistanist on kadunud kõik venekeelsed asulate nimesildid, linnadest venekeelsed tänavasildid, riigiametis on asjaajamine rangelt ainult riigikeel.
Oo, rahvusluse püha esivanem!
Tadžikistani uue rahvusliku ajaloodogma järgi loetakse Tadžikistani järjepidevust tadžiki Samaniidide dünastiast 9. sajandist.
7. sajandil vallutasid Tadžikistani alad araablased, levis islam ja araabia keel. Samaniidide dünastia võimu all saavutasid Tadžikistani ala rahvad kalifaadist sõltumatuse ning rajasid oma riigi pealinnaga Buhhaaras. Selle õitseng tipnes 10. sajandil. 999. aastal vallutasid Samaniidide riigi karakhaniidid. 13. sajandil tungisid sinna mongolid. 14. sajandil kuulus ala Timuriidide riigi koosseisu. Alates 16. sajandist tugevnes Tadžikistani aladel Buhhaara khaaniriigi ja Kokandi khaaniriigi mõju. 19. sajandi teisest poolest pöörasid Kesk-Aasiale pilgu impeeriumiehitajad venelased.
Esmalt alistas Venemaa Kokandi khaaniriigi (1866) ja see liideti suurde Turkestani kubermangu. Bolševikud moodustasid 1918 sellest Vene Föderatsiooni koosseisus Turkestani autonoomse vabariigi. 1920 suutsid bolševikud alistada ka Buhhaara emiiri ning emiraat nimetati Buhhaara nõukogude rahvavabariigiks. 1924 loodi seoses Nõukogude Liidu moodustamisega Usbeki ja Turkmeenia nõukogude vabariigid. Tadžikistani alad said autonoomse vabariigi staatuse Usbeki NSV koosseisus. Pealinn Dušanbe tehti 1925. aastal punaarmee ja tadžiki basmatšide lahingutes maatasa. Kuid tadžikid jäid bolševikele alla ja 1929. aastal ühineti Nõukogude Liiduga Tadžiki NSV-ks.
Tänane rahvuslikku ajalugu otsiv režiim Tadžikistanis on teinud järjepidevuse sümboliks ja vapraks kõigi tadžikkide esivanemaks valitseja Ismoili Somoni. Mitte ainult rahaühik ja kõrgeim mäetipp ei kanna tema nime. Rahvuslik lennukompanii Somoni Air ja paljud muud on nimetatud aujärjele tõstetud kangelase nimega.