HUNNIK UUT KODUST KAUPA: Eesti filmil läheb hästi. Tuttavad näod on kahel talvel järgemööda üle ookeani punasel vaibal ja telekaamerate eest läbi tuianud. Johannes Lõhmus võtab kokku, et Eesti film paneb täiega, mitte ei ime vilinal.
Kahel korral Ameerikas punasel vaibal – ühe korra Lembit Ulfsak koos grusiinidega ja teine kord Märt Avandi põhjanaabritega. Mõlemal korral oli ka produtsent Ivo Feldi osav käsi mängus.
Riigid A, B ja C
Kui Zaza Urušadze „Mandariinid“ oli suuresti gruusia lugu koos eesti näitlejate ja tehnilise meeskonnaga, siis sel talvel Kuldgloobusele kandideerinud Klaus Härö „Vehkleja“ oli läbi ja lõhki Eesti lugu, mida räägiti eesti suu läbi ning millele andis tehnilist lihvi rahvusvaheline meeskond. Euroopas käivadki asjad nii, et riigil A on lugu ja ta võtab ühendust heade kolleegidega riikidest B või C ning üheskoos püütakse leida rahastus, et väärt asi vaatajateni tuua. Järgmine kord on lugu rääkida riigil B ning hiljem ka riigil C.
Kuna Euroopas puudub Hollywoodist tuttav suurstuudiote najal toimiv mastaapne filmitööstus, siis on see parim viis audiovisuaalse kultuuripärandi loomiseks. Vahel on lugu nii hea, et jõuab isegi Ameerika Filmiakadeemia valikusse.
Sel aastal linastub peagu iga kuu üks kodumaine mängufilm, sest ekraanidele on oodata lausa 10 mängufilmi. Nende seas on nii koostööprojekte kui ka puhtalt kohalikke professionaale hõlmavaid teoseid. Igatahes on see uhke kahekohaline number märk meie filmitegijate kasvavast tasemest ning ka eestlaste aina suurenevast armastusest kinokunsti vastu, sest eelmisel aastal käis siinmail kinos rekordiliselt üle kolme miljoni vaataja. Nendest jagus kodumaistele filmidele natuke üle 350 000 silmapaari, mis ületab samuti eelmise tipptähise ligi kolmandiku võrra.
Miks Eesti filme kinos vaadata?
Eesti filmi haare ja räägitavad lood lähevad aasta-aastalt üha mitmekesisemaks. Eelmine aasta tõi traditsiooniliste ajalooliste publikumagnetite nagu Elmo Nüganeni „1944“ kõrvale meie filmipärimusse ka põnevust täis koguperefilmi („Supilinna Salaselts“), õudussugemetega seiklusfilmi („Must alpinist“) ning imekauni eksperimendi („Roukli“). Suurest hulgast väga eriilmelisest dokumentalistikast ja animatsioonist rääkimata, mis mõlemad omaette artiklit väärivad.
Aasta varem tegi Martti Helde tänapäeval väga originaalse ja julge tableau vivant stiilis teose „Risttuules“, mis jooksis ka Prantsusmaa ja Norra kinodes ning tõi festivalidelt koju kümneid auhindu. Meie audiovisuaalsetel loojatel on lõpuks vahendeid, millega kodumaalt kaugemalgi silma paista. Mida laiemal spektril lugusid räägitakse, seda kiiremini toimub ka jutustajate sisemine areng ning võib loota, et meie visuaalne kultuur jätkab õitsengut. Siin mängib tähtsat rolli vaataja, kes oma kohaloluga nii kinosaali pimeduses kui ka digitelevisiooni mugavustsoonis näitab loojatele suuna kätte, milline narratiiv eestlast puudutada võiks. Eestikeelse kultuuri tarbimine ja pärast selle üle arvamuse avaldamine (vahet pole, kas ajakirjanduses, sotsiaalmeedias või tänavanurgal) taastoodab kultuuri, mis omakorda aitab säilitada meie emakeele vundamenti. Seega, rohkem vaatamist, kuulamist ja lugemist!
Mis Eesti filme 2016. aastal vaadata?
Veebruarikuu KesKus’i trükist tulemise ajaks on tõenäoliselt juba oma kinoteekonna lõpetanud Kadri Kõusaare lavastatud ja Leana Jalukse kirjutatud väikelinna peredraama „Ema“, mis põimib omavahel kriminaalseid elemente ja maalähedast absurdi. See on lugu ununenud unistustest ning püüdlustest kramplikult kaotsilastud võimalusi heastada. Võimalik, et aasta esimene thriller, aga kindlasti aasta esimene draama. Eks iga vaataja ise otsustagu.
Veebruaris linastub kassahiti-hõnguline komöödia „Klassikokkutulek“, mille on lavastanud 1990-ndate legendaarse huumoriprogrammi „Kreisiraadio“ režissöör René Vilbre. Kolme sõpra, kelle veri veel vemmeldab, aga kere enam ei kannata, kehastavad Genka, Mait Malmsten ja Ago Anderson. Meestel on möödunud 25 aastat keskkooli lõpetamisest ning nad lubavad end enne vanade kamraadide ja silmarõõmudega kohtumist veel üks kord korralikult täkku täis ajada. Oodata on alastust ja roppusi ehk tõelist tujutõstjast rahvafilmi.
Märtsikuusse mahub ära lausa kaks täispikka teost. Esimesena tandemi Manfred Vainokivi / Valentin Kuik lavastatud muusikaline draama, mille peategelasteks on kaks dirigenti (Roman Baskin ja Tambet Tuisk). See on film varjamiste ja valede sügavikust, millest enese välja dirigeerimiseks läheb väga võimast orkestrit vaja. Oma debüütmängufilmi tegev Vainokivi on üks Eesti produktiivsemaid dokumentaliste (tänavuse Docpointi avafilmiks oli tema uus film „Punane varietee“).
Ühele debüütfilmile valelikkusest tuleb kohe otsa teine – Anu Auna lavastatud bipolaarne noortefilm „Polaarpoiss“. Roland Laos mängib lootustandvat fotograafi Mattiast, kes ei oska oma tunnetest sotti saada. Kui ta kohtab Jaanika Arumi mängitud Hannat, siis saab ta tundma nii palavat armastust kui ka kipitavat valu. See on lugu sellest, millise pitseri võib elule jätta suhtes toimuv manipuleerimine. Kumb jääb peale – kas tunded või teod? Filmi on tootnud sõltumatu stuudio Luxfilm.
Aprill ja kevad tuleb koos hea annuse 1990-ndate paueriga, sest linastub aasta esimese poole viimane ja ühtlasi aasta teine debüütfilm, milleks on Triin Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse“. See on ühe põlvkonna küpsemise lugu ja ühtlasi ka lugu teineteise hellalt hoidmisest ning sellest, kuidas on nii kuum, et põletab huuled. Näeb Eesti suve kõigi oma ilude ja valudega. 8. aprillist saab hakata Allari (Hendrik Toompere jr) eneseotsingutele pöialt hoidma.
Aasta teine pool
Balti keti aastapäeval ehk 23. augustil linastub esimene Eesti-Läti-Leedu koostööfilm „Seneca päev“, mis räägib Baltimaade ühisest ajaloost. See on lugu kolmest noorest leedukast, kes võtavad 1989. aastal endile motoks filosoof Seneca öeldu: „Ela iga päeva nii, nagu see oleks viimane.“. Kaht ajaliini segavasse loosse on kaasatud veel ka üks Eesti päritolu tütarlaps, Ruhnu saar ja lubadused elu täiel rinnal nautida. Filmi tootjaks on Eesti firma Amrion ja produtsendiks Riina Sildos.
September toob endaga kaasa paar aastat tagasi „Seenelkäiguga“ publiku südamed vallutanud Toomas Hussari uue filmi „Luuraja ja luuletaja“, mis on kurbnaljakas põnevuslugu alkohoolikust luureametnikust Gustav Tukist, kelle üksluisesse ellu sekkub kaunis mustlanna. Selle komplitseeritud luureloo lõpuks ei tea enam keegi, mida keegi teab. Peaosades Jan Uuspõld ja Rain Tolk ning produtsendiks Ivo Felt. Kas Eesti oma kiiksuga bondifilm?
Oktoobris saab Tartu oma selleaastase filmi, millel seekord tegijaks Mart Kivastik ja aineseks kaks inimest, kes ärkavad hommikul ühes voodis, omamata aimugi sellest, kes teine on. Keskealiste komejant „Õnn tuleb magades“ on läbi ja lõhki Taaralinnas ja selle ümbruses filmitud ning peaosades on Katariina Unt ja Ivo Uukkivi. Film põhineb Kivastiku samanimelisel novellil.
Novembri alguses linastub kaua oodatud Rainer Sarneti nägemus Andrus Kivirähki „Rehepapi“ ainetel nimega „November“. Eesti mütoloogial põhinevas teoses segunevad maagia, must huumor ja romantiline armastus. Kuidas teha nii, et talvel oleks võimalikult soe ja saaks ka saksade tagant nii palju varastada kui kulub? Hollandlaste ja poolakatega kahasse tehtud film toob vast vaatajate sisemised kratid päevavalgele. Peaosas noor NO teatri näitlejanna Rea Lest.
Aasta kõige pimedamas pooles linastuvad veel kaks eksootilist koostööfilmi. Maailma žanrifilmide ringkondades palavalt oodatud Soome õudusfilm „Bodom“ ning Laose ja Prantsusmaaga ühiselt tehtud „Kallis õeke“, kus eestlasest väljarändaja rollis näeb Tambet Tuisku.
Ehk siis palju debüütmängufilme ja meeldivalt palju naisrežissööre ning nii põnevust, noori kui ka komöödiat ning näpuotsaga ka õudust, ajalugu ja kaugeid maid. Olgu filmipõld eestlastele tänavu viljakas!
