Akadeemik Eero Vasar (s 17. september 1954, Tartu) on Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Füsioloogia Instituudi juhataja ja alates aastast 1992 füsioloogia professor. Tema isa Elmar Vasar oli Tartu ülikoolis füsioloogia professor ja ka üks vanaisadest Rudolf Säre oli tunnustatud veterinaariaprofessor, seega räägime täna kolmandat põlve professorist, kes on sündinud ja üles kasvanud põlises arstiteadlaste dünastias. Väärib ka märkimist, et Eero üks vend Veiko Vasar on psühhiaatriaprofessor ja teine, Olavi Vasar on tunnustatud kirurg.
Eero: “Eks geenid määravad omajagu, kellele ikka lennata pole antud, see seda ei suuda, need, kes suudavad, ka jõudumööda üritavad. Ja keskkonnast jäävad asjad ju samuti külge.”
Kuigi Eero on füsioloogiaprofessor, mis on arstiteaduses mõneti laiem dimensioon, on tema tõeline armastus ja kirg seotud psühhofarmakoloogia ja hilisemalt ka närviteaduse uuringutega. “Füsioloogia on kahtlemata tänapäevase meditsiini üks alusteadusi, kus noorele tudengile antakse ülevaade normaalselt toimivast inimorganismist, sest kuidas on võimalik haigust ravida, kui pole teada, mismoodi normaalne organism talitleb.”
Lühimälu võimalused
Eero: “Aju on meil ikka väga peen mehhanism. Kui me lülitame ta töösse, mõnda ülesannet lahendama, ja paneme ta selle protsessi käigus pinge alla, siis ta jõuab ise lahendusteni. Öeldakse, et hommik on õhtust targem. Selleks tulebki ajule aega anda. Kuidas ta seda teeb, on meile senini teadmata. Ajust kasutab inimene teatavasti suhteliselt väikest osa ja see on suuresti piiratud meie lühimälu võimalustega, näiteks kõigest 7-9 numbrit korraga.”
Eero lõpetas Tartu 5. keskkooli 1973; arstiteaduskonda minek toimus üsna evolutsioonilist rada pidi: “Sattusin ülikooli arstiteaduskonda perioodil, mil seal oli terve plejaad väga legendaarseid professoreid, nagu näiteks Kuno Kõrge, kelle mõttelend ja tegevus väärib siiralt vaimustust. Kui nüüd kohe üle minna minu teadustööde ja nende mõjutajate juurde, siis esimest korda sattusin ma psühhofarmakoloogiaga silmitsi 1974. aasta sügisel, kui olin teise kursuse üliõpilane. Sattusin tollasesse farmakoloogia kateedrisse, milles töötas dotsent Lembit Mehilane, kes oli professor Lembit Allikmetsa õpilane. Nad koos moodustasid tõmbekeskuse, mis kiskus toona enda juurde mitmeid noori ja andekaid tudengeid. Allikmetsa uurimisgruppi tekkis arvestatav kriitiline kontsentratsioon “noori ja vihaseid” mehi ja kui tarkade inimeste arv on piisav, siis lihtsalt hakkab asju juhtuma, mis tõotavad arengut nii teadusele kui ka ühiskonnale laiemalt.”
Eero on nii meditsiinikandidaadi kui ka meditsiinidoktori kraadi kaitsnud Tartu ülikooli juures. Esimese aastal 1983 ja teise üheksa aastat hiljem 1992. Doktoridissertatsioon kandis pealkirja “Koletsütokiniini retseptorite osa käitumise regulatsioonis ja haliperidooli ja diasepaami toimes”.
Eero: “Ma sattusin sellele teemale enne seda, kui koletsütokiniini hakati seostama ärevushäirete ja paanikahoogudega. Neuropeptiide hakati uurima suurte lootustega, et sealt võivad avaneda uued võimalused inimestele haiguste raviks. Tegelikkus oli aga vastupidine. Mitmedki neuropeptiidid avaldavad väga tugevat toimet katseloomadel, aga inimuuringutes on nende toime väga tagasihoidlik. Võib öelda, et kõige olulisemaks neuropeptiidide süsteemiks, mis on leidnud kliinilist rakendamist, on morfiini ja teiste taoliste ainete toime.”
Hiired, rotid ja geenid
Akadeemik Vasara doktoritöö erialaks oli psühhofarmakoloogia; edasine areng on tema haaret teadlasena laiendanud – peamisteks suundadeks emotsioonide neurofüsioloogia ja bioloogia. Teadlasena kombineerib Eero oma uuringutes väga erinevaid uurimismeetodeid alates geneetikast ja molekulaarbioloogiast kuni neurokeemia ja bioloogilise psühhiaatriani. Seega on tema uuringute ampluaaks hiirte ja rottide käitumise uurimine, psühhofarmakoloogia, transgeense tehnoloogia abil haigusmudelite loomine, nende geneetiliste mudelite füsioloogiline iseloomustamine, aga ka ravimiarendus.
Paraku oleme me hetkel olukorras, kus psühhiaatria on jäänud vaeslapse seisu. Viimase 10-12 aastaga ei ole psühhiaatriliste haiguste ravimise praktikasse jõudnud ühtegi uut ravimit. Koostöös Alar Karise ja Sulev Kõksiga hakkas Eero Vasar kasutama transgeenseid loommudeleid, et paremini mõista psühhiaatriliste haiguste alusmehhanisme. Akadeemik Vasar on Eesti teadusmaastikule loonud täiesti uue teadussuuna – käitumusliku närviteaduse transgeensete* organismidega. Alates aastast 1998 on Tartus kasutatud transgeenseid hiiri, et selgitada käitumise ja emotsioonide alusmehhanisme. Käesolevaks hetkeks on see rahvusvaheliselt aktsepteeritav teadusharu ja lähitulevikus on kavas hiirte kõrval kasutada ka transgeenseid rotte.
Viimastel aastatel käsitlevad Eero tööd lisaks emotsioonide füsioloogiale ka närvisüsteemi ja endokriinsüsteemi koostöö metabolismi vere suhkrutaseme reguleerimisel ning teist tüüpi diabeedi tekkimisel. Peale eelneva on tema töödesse lisandunud valdkonnana ka immuunsüsteemi ja närvisüsteemi omavahelise koostöö uurimine, seda nii psühhiaatriliste haiguste tekkimisel kui ka närvisüsteemi rolli selgitamisel autoimmuunhaiguste tekkimisel. Sellest integratsioonist on välja kasvanud Tartu ülikooli siirdemeditsiini tippkeskuse tuumikidee – neuroimmunoloogiliste patoloogiate uuringud. Eero ka juhib seda tippkeskust. (Teaduse tippkeskuste programm on avaliku sektori poolt ellu kutsutud programm, mis tagab nii riigi enda kui ka Euroopa Liidu tõukefondide ressurssidest hea ja korraliku rahastuse, kuid mille aluseks on äärmiselt kõrgetasemeline rahvusvaheline teadus. Praegu on Eestis 12 teaduse tippkeskust).
Katsed ninaga: üks väljakannatamatu ühend
Eero ütleb, et talle on ülitähtis ka õpetamistegevus. Ta on väga paljude silmapaistvate teadlaste, professorite ja dotsentide juhendaja.
Eero: “Ma teen regulaarselt esimeses loengus oma esmatudengitele sellise katse, et nad hakkaksid inimeste absoluutset eripära mõistma: ma nimelt annan neile nuusutada sellist keemilist ühendit, mille nimi on androstenoon. See on esimene imetajatel kirjeldatud ühend, mida leidub inimeste higis ja uriinis, aga eriti kõrges kontsentratsioonis on teda metssea süljes, ja tegelikult just see feromoon annabki suuresti kuldi lihale spetsiifilise lõhna ja maitse, mistõttu võib selle ilmeksimatult ära tunda.
Aga inimesed jagunevad kolme rühma, mis on seotud ühe haisteretseptoriga ja selle mutatsiooniga inimese evolutsiooni käigus: on üks grupp ehk “metsikut tüüpi inimesed”, kelle geen ei ole muteerunud. Nende jaoks on tegu tõeliselt iiveldama ajava lõhnaga ja kui nad seda korduvalt nuusutavad, siis nende jaoks läheb see lõhn järjest vähem talutavaks.”
Eero täpsustab kohe, et ka tema kuulub sellesse gruppi, kuid jätkab siis inimkatsete ja noorte tudengite kiusamise teemaga: “Need, kellel üks geenialleel on muteerunud, teine mitte, nemad võivad tunda lõhna nii ja naa, kuid neile on see lõhn siiski talutav, ja siis on kolmas variant, kus mõlemad geenialleelid on muteerunud. Nende jaoks on tegu imehea lummava lille või mõne imelise aroomiga. Siit joonistubki välja tõsiasi, et arstid ei tegele pelgalt haiguste ravimisega, vaid eelkõige inimeste tervisega seotud probleemide lahendamisega, mis võivad esineda äärmiselt erinevates ning iseomastes avaldustes.”
Teadlasi sama palju kui skisofreenikuid
Eesti teaduse arengu ja selles aset leidnud protsesside kohta on Eerol samuti selge seisukoht: “Teadlased jagunevad väga laias plaanis kahte tüüpi: on need, kes oma pipeti otsast suurt kaugemale ei näe ja need, kes näevad ka suuremat pilti. Meie (Eesti) tohutu õnn seisnes selles, et murrangulistel hetkedel, kui otsiti Eesti teadussüsteemile uut suunda, kuhu areneda, olid meie süsteemi eesotsas visiooniga teadlased ja seetõttu saime kohe õigele teele.”
Eero jätkab: “Teaduse rahastamisega on nagu sõjaväega, see on osa võimekusest ennast kaitsta ja enda eest väljas olla. Kui riik tahab riik olla, siis peab ta suutma neid valdkondi üleval pidada. Peame püüdma naabritele järele jõuda (eelkõige põhjanaabritele). On see meie õnn või õnnetus, aga me asume maailma ühes arenenumas regioonis ja see dikteerib meile oma nõudmised. Ameerika on alates 1950. aastatest teadusesse järjekindlalt raha pumbanud. See on üks põhjus muude seas, miks USA on jõudnud maailmariigiks. Teadus on süsteem, mis end taastoodab nagu populatsioon. See on juba omaette majandusharu. Kusjuures suur osa maailma teadusajalugu teinud inimesi veel elab, tippe tuleb järjest juurde. Näide Soomest – seal on juba nii palju teadlasi, et nende hulk on varsti võrdne skisofreeniahaigete omaga. Viimati nimetatuid on üldjuhul üks protsent rahvast. Lugegu igaüks sellest välja mida tahes.”
Eneseupitamise kohta ütleb Eero: “Tammsaarel tuli ka ju üks tegelane maa peale, et õndsaks saada, vaadake, mis temaga juhtus: aga kui jagada inimesi kahesel skaalal, et kes on Vanapaganad ja kes Kaval-Antsud, siis ennast ma liigitan pigem Vanapaganaks, sel lihtsal põhjusel, et minu peal platseebo ei tööta. See on olek, mis meie ajus tekib, et kohe on midagi toredat ja õndsat saabumas. Ma ei saa seda ühemõtteliselt halvaks kuulutada, sest väga paljudel inimestel aitab see efekt siin maailmas elada ja kindlasti kuulub see vahendite hulka, mille abil head arstid oma patsiente aitavad.”
*
*Transgeensus – geenide muutmine
UUE AJA VÕIMALUSED: Transgeenne tehnoloogia – teatud tulemuse saavutamiseks modifitseeritakse mõnel bioloogilisel liigil tema geene.
Modifitseerimine võib tähendada teatud geenide väljalülitamist, et mõista selle konkreetse geeni funktsioone organismis. Kuid transgeenne tehnoloogia võib tähendada ka teiste liikide geenide viimist organismi, ütleb akadeemik Eero Vasar.
Näiteks püütakse luua nn humaniseeritud hiirte mudeleid, et uurida inimestele mõeldud potentsiaalsete ravimite toimeid.
Rohket vastukaja on tekitanud geneetiliselt modifitseeritud organismide kasutamine ravimiarenduses, kuid ka põllumajanduses. Geneetiliselt modifitseeritud organismid võiks meile kasu tuua, aga kõik ei ole paraku kuld, mis hiilgab. Nii on geneetiliselt modifitseeritud taimede taga sageli suurfirmad, mis toodavad väetisi ja taimekaitsemürke. Seega on meil geneetiliselt modifitseeritud taimede puhul tegemist situatsiooniga, kus lisanduvad keemilised mõjurid, mille toime inimeste tervisele ei ole kaugeltki kasulik. Nii seostatakse suuremat haigestumist Parkinsoni tõppe maal just taimekaitse mürkide kasutamisega.
Akadeemik Vasarat teatakse omas valdkonnas rahvusvaheliselt kui transgeense tehnoloogia ja käitumise uuringute ühendajat, aga samas ka kui füsioloogi, kes kasutab transgeenset tehnoloogiat organismi talitluse uuringutes laiemalt. Koostöös tema ja professor Heikki Rauvalaga Helsingi ülikooli neuroteaduste keskusest Viikist rakendati transgeensete hiirte käitumise uurimise teadussuund ka Soomes, kus seda edukalt viljeleb Tartu ülikoolis arstiteaduskonna lõpetanud Vootele Võikar. Samuti on transgeensed meetodid võimaldanud rahvusvahelist koostööd arendada Kopenhaageni ülikooliga, koostöös professor Jens Rehfeldiga ja Nantesi ülikoolis koostöös professor Michel Bouriniga.
Koostöös kolleeg akadeemik Andres Metspaluga algatati molekulaargeneetilised uuringud psühhiaatriliste häirete mehhanismide selgitamiseks, kasutades akadeemik Metspalu väljatöötatud APEX-tehnoloogiat.
*
NIMI
Eero Vasar
TEADUSALA
Arstiteadus
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Ärevusseisundite neurobioloogilised mehhanismid. Transgeense tehnoloogia rakendamine vaimu- ja neurodegeneratiivsete haiguste molekulaarsete mehhanismide selgitamiseks
VALITUD AKADEEMIASSE
8. detsember 2010|
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
17. september 1954, Tartu
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli füsioloogia professor (alates 1992)
Tartu Ülikooli füsioloogia instituudi juhataja (alates 1991)
HARIDUS
1973 Tartu 5. Keskkool
1979 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1983 meditsiinikandidaat, Tartu Ülikooli juures, teema: “Apomorfiini ja klonidiini agressiivsuse neuromediatoorsete mehhanismide farmakoloogiline analüüs”
1992 meditsiinidoktor, Tartu Ülikooli juures, teema “Koletsüstokiniini retseptorite osa käitumise regulatsioonis ja haloperidooli ja diasepaami toimes”
TEENISTUSKÄIK
1983-1991 Tartu Ülikooli ÜMPI psühhofarmakoloogia labori juhataja, vanemteadur
1991-… Tartu Ülikooli Füsioloogia Instituudi juhataja
1992-… füsioloogia professor
TUNNUSTUSED
2001 Eesti Vabariigi Punase Risti III järgu orden
2004| Eesti Vabariigi teaduspreemia
TEADUS-ORGANISATOORNE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
Eesti Teadusagentuuri hindamiskomisjoni liige
Siirdemeditsiini tippkeskuse (TK14) nõukogu esimees
Eesti Füsioloogia Seltsi liige
Eesti Farmakoloogia Seltsi liige
Eesti Psühhiaatria Seltsi Bioloogilise Psühhiaatria Sektsiooni liige
MUJAL:
Euroopa Teadusfondi alalise meditsiininõukogu ekspert
Euroopa Komisjoni meditsiini valdkonna ekspert
Euroopa Neuropsühhofarmakoloogia Kolled?i liige
Euroopa Käitumisfarmakoloogia Seltsi liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: 147
HOBID
Sport ja rokkmuusika