Mitmete akadeemikute elukäik on olnud mõjutatud eesti rahva traagilisest saatusest. Nii ka akadeemik Valter Langil, kes on sündinud 26. jaanuaril 1958 Venemaal Novosibirski oblastis. Tema vanemad küüditati Siberisse 1949. aastal. Seal, Kulundas nad tutvusidki, abiellusid ja neile sündis kaks poega – Valteri vanem vend ja Valter ise, hiljem Eestis sündis neil ka tütar. Valter oli kolmekuune, kui pere tagasi Eestisse lubati.
Jälgi, mida räägid
Kooli läks väike Valter Kuigatsisse, kus ta pärast kaheksat aastat sattus dilemma ette: enam-vähem ühekaugusel asus kolm keskkooli – Valga, Tõrva ja Otepää. Kuna vanaema oli käinud Otepää gümnaasiumis, langes valik Otepää kasuks. Seda enam, et seal oli just tollal, see tähendab 1973. aastal avatud ajaloo eriklass tollase direktori Heino Mäe (kes oli kuulus kodu-uurija) eestvedamisel. Kahe olulise sarja, “Seiklusjutte maalt ja merelt” ning “Ajalooline romaan” raamatute mõjutusel oli Valteril juba enne Nuustakule jõudmist tunne, et just ajaloolase elukutse on see, mis teda paelub.
Tartu ülikooli astudes oli Valter veendunud, et tahab arheoloogiks saada. Valter: “Minu klassi eristas keskkoolis paralleelklassist see, et me saime osa võtta suvistest arheoloogilistest väljakaevamistest, mis toona Otepää Linnamäel toimusid. Ajaloo eriklassis pidime koostama ka väikese uurimistöö. Kuigi tavapäraselt kirjutati see keskkooli lõpuks ehk kolme aasta kokkuvõtteks, siis minul paluti millegipärast kirjutada see juba esimese aasta jooksul. Teemaks kohustati Valga rajooni “vabastamislahingud” 1944. aastal, sest 1974. aastal möödus neist 30 aastat. Selle “uurimistööga” saadeti mind vabariiklikule kodu-uurijate konverentsile ja sealt edasi veel takkaotsa analoogsele üritusele Moskvasse, mis oli üleliiduline, kuigi töö ise ei olnud midagi väärt. Hiljem, kui sain keskenduda oma põhilisele keskkooliaegsele uurimistööle “Arula valla kultuuriloost sajandivahetusel”, nautisin ma juba seda protsessi täiega. Omandasin ka esimesed kogemused töötamisel allikmaterjalidega, sai külastatud ja küsitletud vanemaid inimesi, kes tollest perioodist veel üht-teist mäletasid, kuid paraku see töö, mis sai tehtud hulga põhjalikumalt ja metoodilisemalt, kuid täiesti apoliitiliselt, ei jõudnud mitte kuskile.”
Kuigi ametlik kooli- ja ülikooliprogramm oli vastavalt toonasele ajalookäsitlusele tugevalt ideologiseeritud, ei lasknud Valter ennast sellest segada ja keskendus ajalooõpingutele Tartu ülikoolis. Valter: “Lähiajalugu oli meil kodust ju täiesti selge. Oli vaja lihtsalt natuke tähelepanelikumalt jälgida, mida rääkida ja/või kirjutada teatud ringkondades, sh avalikus ruumis, ja millest ning kuidas rääkida sõprade ja pere ringis. Need asjad olid mul peensusteni selgeks saanud juba enne ülikooli minekut.”
Pirita jõgi kui mudel
Pärast ülikooli lõpetamist siirdus Valter tööle Ajaloo Instituuti Tallinnas. 1982. aasta alguses anti talle vanemate kolleegide poolt uurimisteema, milleks oli Pirita jõe alamjooksu rauaaja muistised, mis tegelikkuses tähendas enese kurssiviimist hulga laiema ajalise spektriga kui rauaaeg ehk kiviaja lõpust kuni muinasaja lõpuni.
1988. aastal kaitses Valter ajalookandidaadi kraadi NSVL TA Arheoloogia Instituudi Leningradi osakonna juures teemal “Pirita jõe alamjooksu arheoloogilised muistised”.
1996 kaitses ta filosoofiadoktori kraadi Tartu Ülikooli juures teemal “Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas.”
Pirita jõe alamjooksust kujunes Valterile nagu mudel-piirkond, kust ta laiendas oma arheoloogilisi teadmisi edasi teistele piirkondadele ja samas sai mujalt leitut alati võrrelda eelnevalt Pirita jõe kandist leituga. Tema doktoritöö oli Eestis esimene kompleksne asustusarheoloogiline analüüs, mis oma uuenduslikkusega tõmbas rohket tähelepanu ka välismaal ning sai kõrgeima teadusalase tunnustuse osaliseks Eestis, pälvides 1997 riikliku teaduspreemia. Selles töös esitatakse kompleksne ja varasemale käsitlusele alternatiivne nägemus Põhja-Eesti asustusest, ühiskonnast ja majandusest pikaajalises perspektiivis – alates kiviaja lõpust kuni varakeskajani.
Ta on teemat pidevalt edasi uurinud ning täiendanud. Aastal 2000 ilmus temalt teaduslik monograafia pealkirjaga “Keskusest ääremaaks”, kus ta veelgi põhjalikumalt analüüsib muistse asustuse ja ühiskonna arengu problemaatikat praegusel Lääne-Virumaal, peamiselt Lahemaal.
Valter: “Ma tahtsin tõesti võrrelda Pirital saadud tulemusi kuskil mujal ja Lahemaa sobis juba ainuüksi seetõttu, et seal oli maastik ja mullastik enam-vähem sarnane Pirita omale. Käisime terve selle piirkonna 35 ruutkilomeetrit samm-sammult läbi ja leidsime muistiseid pea kaks korda rohkem juurde, kui seal varem oli leitud.”
Töö äratas suurt huvi ka raja taga ning ühe Euroopa vanema ja soliidsema arheoloogiaajakirja Acta Archaeologica (Kopenhagen) 2003|. aasta numbris ilmus sellest monograafiast põhjalik ingliskeelne kokkuvõte.
Pronksi- ja rauaaegsed põllud
Peale selle, et Valteri teadustööd on unikaalselt laia kronoloogilise ja geograafilise haardega (neoliitikumist muinasaja lõpuni ning Põhja-Eesti mikrorajoonist kogu Läänemerd ümbritseva regioonini), iseloomustab neid ka käsitlus, mis hõlmab nii traditsioonilisest esemeanalüüsi kui ka kõige tänapäevasemat teoreetilist analüüsi arheoloogilisest kultuurist. Tema uurimuste telje moodustab siiski muistne ühiskond kogu oma keerukuses.
Oluliseks panuseks Valteri töös, mõistmaks Eesti piirkonna varasemat eluolu on tema koostatud ja toimetatud kogumik “Keskus-tagamaa-ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis” (2002), kus paljude autorite koostöös esitatakse süsteemne nägemus ühiskonna arengu seaduspärasustest muistses ja varakeskaegses Eestis. Raamat pälvis aastal 2007| Eesti ajalookirjanduse aastapreemia.
2007| ilmus Valteri sulest mahukas ingliskeelne monograafia “The Bronze and Early Iron Ages in Estonia”, mille eest talle omistati Lennart Meri teadustöö auhind.
Valteril on tihedad sidemed kõikjal Põhja-Euroopas, kusjuures 2002 valiti ta Saksamaa arheoloogiainstituudi korrespondentliikmeks, 2004| rahvusvahelise eel- ja varaajaloolise teadusliku ühingu liikmeks ning samal aastal ka Suomen Muinaismuistoyhdistyse liikmeks. 2009|. aastal valis Leedu Arheoloogiaselts ta oma auliikmeks.
Aastal 2011| omistati Valterile riiklik teaduspreemia humanitaarteaduste valdkonnas, mille ta saigi just Eesti ja Baltimaade pronksi- ja rauaaja põhjalike uuringute eest. Ta on saanud märkimisväärseid tulemusi pronksi- ja vanema rauaaja kivikalmete ja asulakohtade arheoloogilistel kaevamistel.
Valter Langi pikaajalise teadustöö tulemusena on oluliselt muutunud kogu meie arusaam siinse regiooni pronksi- ja rauaaja ühiskonnast, kultuurist ja majandusest. Tolle ajastu Eesti ei ole enam lääne- ja lõunapoolsetest naabritest arengus mahajäänud perifeeria, vaid käsitletav võrdväärselt innovaatilise piirkonnana, mis ka ise kiirgas kultuuriimpulsse väljapoole.
Ära mõtle, mis kõrgel toimub
Täiesti tühjale kohale on tema eestvedamisel ilmunud kaks autoriteetset teaduspublikatsioonide sarja – Eesti Arheoloogia Ajakiri (Estonian Journal of Archaeology, alates 1997), mis on algusest peale ainus regulaarselt ilmuv ja eelretsenseeritav arheoloogiaajakiri terves Baltikumis. Veelgi varem asutati Muinasaja Teadus (1991), mis sisaldab monograafiaid ja mahukaid artiklikogumikke. Valter on mõlema väljaande peatoimetaja ja viimase puhul tihti ka tegevtoimetaja. Pole kahtlustki, et need tänapäeva rahvusvahelisel tasemel üllitatavad kakskeelsed sarjad on tohutult rikastanud Eesti arheoloogiakirjandust ning teinud selle nähtavaks ja tsiteeritavaks nii kodu- kui ka välismaal.
Pärast Valteri valimist Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessoriks on Eestis lõplikult välja kujunenud kaks tugevat arheoloogiaga tegelevat institutsiooni, üks Tartus ja teine Tallinna Ülikooli juures.
Valter on ka Eesti taasiseseisvumise sündmuste aktiivne osaleja alates kuulsast Hirvepargi kogunemisest 27. augustil 1987, kus mõisteti hukka MRP ja algasid järjest eskaleeruvamad Eesti (taas)iseseisvuseni viinud (laulvad) sündmused. Valter: “Mäletan, et sõitsime spetsiaalselt väljakaevamistelt koos kadund sõbra Priit Ligiga Lõuna-Eestist Udernast Tallinna. Kuskilt teadsime, et selline sündmus toimub. Kust? Ei mäleta siiamaani, aga toona selline info levis ju lausa müstilisi kanaleid pidi, kuigi midagi kuskil ei reklaamitud.”
Valter jätkab: “Vahetult pärast Hirveparki ma loomulikult jälgisin ja võimalusel osalesin aktiivselt ühiskondlikus elus ning protsessides. Hiljem on see rohkem ära langenud. Ma ei tea, kas oma tegevusega aktiivselt hõivatud teadlane üldse peakski muretsema, eriti kui riigis läheb kõik normaalselt, oma vigade ja puudustega, nagu igas normaalses riigis. Selle üle, mis seal Toompeal toimub… Nemad ju selle üle ka väga ei muretse, et mis meil siin all ülikoolis toimub.”
Viimase mõtte peale hakkab Valter heatujuliselt naerma.
Akordion ja väike naps
Valter on alates esimesest klassist akordioni mänginud. “Ema kinkis keskkooli lõpetamise puhul. Mul küll hilisemalt ei olnud enam õpetajat kahjuks, kuid tegelikult suudan ma tänase päevani “külapillimehe” tasemel ära mängida, kui väga vaja. 9. klassis sai veel ka klarnetit õpitud.”
Söögiga on Valteril samuti läbi elu “kirglik” suhe olnud ja seda just peamiselt töö kaudu: “Kui sul on väljakaevamistel 80-90 inimest ja juhid seda protsessi, siis sa ei pea nendele inimestele ainult seda seletama, kuidas kaevata ja kust kaevata ning kuidas leitut dokumenteerida. Sa pead neile ka ulualuse otsima ja süüa andma. Nõukogude ajal võis see kohati üsna problemaatiliseks osutuda. Näiteks Uderna kaevamistel leidis lahke kolhoosiesimees meile lõpuks ikka paar siga ja igapäevaselt ka mannergutäie piima. Seega mul kõigest sellest eelnevast ühtegi lemmiktoiduharjumust ei ole. Pigem meeldivad tavalised maatoidud, millega lapsepõlvest saadik harjunud.”
Valter jätkab muheldes: “Vahel talvel tuleb tatrapudru himu, mida suve läbi välitöödel iga päev olid sunnitud sööma, aga kui pikk periood vahele jääb, siis kohe nagu tahaks jälle.”
Viimasel ajal on ekstreemseid toiduelamusi pakkunud uute hobide jahinduse ja kalanduse saadused. Näiteks abikaasa valmistatud põdravasikas veinihautises oli üheks viimase sügise hitiks.
Alkoholi koha pealt vastab Valter naerdes resoluutselt: “Arheoloogid peavad suutma kõike juua. Eks omal ajal, kui poes ei olnud midagi saada ja see, mis saada oli, ei kõlvanud väga juua, olid teaduslike ekspeditsioonide jaoks ette nähtud suhteliselt odavad ja kvaliteetsed piiritusenormid suureks abiks. Kuigi need olid ametlikult mõeldud muuks otstarbeks. Piiritus polnud mitte ainult joogiks, vaid ka “kõvaks valuutaks”, mille abil välitöödele kolhoosist näiteks mehhanisme saada või kaubandusvõrgust ekspeditsioonile hädavajalikku hankida. Tänapäeval aga kaldun rohkem veine eelistama ja kui just peab kangemat võtma, siis pigem head viskit.”
*
Eesti akadeemilise arheoloogia häll
92 AASTAT TAGASI: Akadeemik Lang osundab pioneeridele, tänu kellele meil üldse akadeemiline arheoloogia tekkis.
Eestis tähistati akadeemilise arheoloogia 90. aastapäeva 2010|. aastal. Akadeemilise arheoloogia alguseks loetakse 1920. aastal rajatud Eesti ja Põhjamaade muinasteaduse õppetooli töö käivitumist Tartu ülikoolis. Esimeseks siitmailt tolle aja teadusele vastavatele nõuetele kirjutatud arheoloogiliseks uurimuseks aga Constantin Grewingki tööd Kunda leiukohast, mis ilmus juba 1865. aastal. Grewingk oli geoloog ja mõnevõrra hiljem tegutsenud Richard Hausmann hoopis ajaloolane. Neid kahte meest võib pidada meie teaduslikule arheoloogiale alusepanijaiks, kuid professionaalne pedagoogiline-akadeemiline teadustöö läks lahti siiski alles aastal 1920.
Valter: “1950. aastal, võitluses kodanliku natsionalismi vastu, olid Tartu ülikoolis mõned õppetoolid kinni pandud, eriti rahvusteaduslikud õppetoolid, sealhulgas arheoloogia, samuti etnoloogia ja Eesti ajalugu, kunstiajalugu. Arheoloogia õpetus oli praktiliselt täielikult likvideeritud, oli ainult üks õppejõud, dotsent Vilva Trummal, kes arheoloogia kursusi pidas ja kõik. Kuid võimaldati vahel paaril-kolmel tudengil üleaastase vahega spetsialiseeruda ülalnimetatud erialadele. Seega, teatud baaskursusi loeti mulle ja mu kursusekaaslasele Priit Ligile ülikoolis, aga täiendavalt pidime käima Tallinnas Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis kuulamas erinevaid loengukursusi.”
*
NIMI
Valter Lang
TEADUSALA
Ajalooteadus
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Eesti ja Baltimaade asustus- ja maastikuarheoloogia, sh eriti ühiskonna, asustuse ja majanduse areng Põhja-Eestis
VALIMISAEG
8. detsember 2010|
AKADEEMIA OSAKOND
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
26. jaanuar 1958 Venemaal Novosibirski oblastis
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan (alates 2006|)
Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor (alates 1999)
HARIDUS
1976 Otepää Keskkool
1981 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1988 ajalookandidaat, NSVL TA Arheoloogia Instituudi Leningradi osakonna juures, teema “Pirita jõe alamjooksu piirkonna arheoloogilised muistised”
1996 filosoofiadoktor, Tartu Ülikooli juures, teema “Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas”
TEENISTUSKÄIK
1981-1983 Ajaloo Instituudi vanemlaborant
1984-1987 samas aspirant
1987-1989 nooremteadur
1989-1990 geoarheoloogia ja muinastehnoloogia labori juhataja
1990-1992 teadusdirektor arheoloogia alal
1992-1994 vanemteadur
1994-1999 arheoloogiaosakonna juhataja
1999- … Tartu Ülikooli arheoloogia korraline professor
2001-2003| Tartu Ülikooli ajaloo-osakonna juhataja
2006|- … Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan
TUNNUSTUSED
1997; 2011| Eesti Vabariigi teaduspreemia
2001 Eesti Vabariigi Valgetähe IV järgu teenetemärk
2003| Ajalookirjanduse aastapreemia
2008| Lennart Meri teadustöö auhind
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
Riigi Muinsuskaitseameti arheoloogia ekspertnõukogu esimees
Rebala agraarajaloolise kaitseala nõukogu esimees
Õpetatud Eesti Seltsi liige
Akadeemilise Ajalooseltsi liige, 2001 esimees
Eesti Arheoloogiaseltsi liige
Eesti Muinsuskaitse Seltsi liige
Muinsuskaitsenõukogu liige
MUJAL:
2002 Saksa Arheoloogia Instituudi Rooma-Germaani Komisjoni korrespondentliige
2004| Rahvusvahelise Eel- ja Varaajaloolaste Teadusliku Ühingu liige
2004| Soumen Muinaismuistoyhdistyse liige
2009| Leedu Arheoloogiaseltsi auliige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: 150
MONOGRAAFIAD: 4
Lang, V. 1993. Kaks tarandkalmet Viimsis Jõelähtme kihelkonnas. Tallinn, 85 lk. (Lisad 1-3: K. Kalling, T. Mägi, J. Peets).
Lang, V. 1996. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas, I-II. Tallinn, 629 lk. (Muinasaja Teadus; 4).
Lang, V. 2000. Keskusest ääremaaks. Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja areng Vihasoo-Palmse piirkonnas Virumaal. Tallinn, 450 lk. (Muinasaja Teadus; 7).
Lang, V. 2007|. The Bronze and Early Iron Ages in Estonia. Tartu University, Tartu, 298 p. (Estonian Archaeology; 3).
HOBID
Jahindus ja kalastus. Lugemine ja reisimine