VABARIIGI SÜNNIKUU PUHUL: Juku-Kalle Raid luges kokku aastad Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ja sai neid 95. Igati paslik hetk, et pidada hetkeks kinni riigi president Toomas Hendrik Ilves ja natuke juttu ajada.
Eelmist aastat, aga laiemalt siis viimast aega, on mitmel pool hakatud kutsuma kodanikuühiskonna ärkamisajaks. Kuidas sina sellele vaatad?
Hästi vaatan. Olen kodanikuühiskonna või vabakonna aktiivsust kogu aeg oluliseks pidanud ning tõtt-öelda ka ise kogu oma presidendiaja vältel tagant utsitanud, alates minu esimesest kõnest presidendina. Aktiivne, vabatahtlik kodanikkond, olgu ta Küberkaitseliit või Supilinna Selts, on üks liberaalse demokraatia alustalasid.
Aga sina, Juku-Kalle, tead seda isegi, sest mõnda mu kõnet oled ju viimase rohkem kui kuue aasta jooksul vast ikka lugenud.
Oled väikeste ühingute vastu ikka sümpaatiat tundnud ja neid tunnustanud. Kas keegi neist viimasel ajal ka eredamalt silma on jäänud?
Teeksin mõnda konkreetset esile tõstes teistele ülekohut. Minu hinnangul on vabaühendused muutunud me igapäevaelu osaks ja nii see peabki olema. Nagu on ka loomulik, et ma jõudumööda neist paljusid külastan. Viimati näiteks olin Purtse vabatahtlike päästjate juures. Kõvad mehed, seda ma kinnitan.
Milline võiks olla rahva ümarlaua osa seadusloomes?
Kui pead silmas Rahvakogu, siis on see üks võimalikke viise panna ühiskonna aktiivsemaid liikmeid mõtlema selle üle, kuidas riik ja demokraatia toimib. Ja mitte ainult mõtlema, vaid ka tegutsema. Hetkel on vara öelda, kuhu ja kas üldse seesuguse ühisloomemeetodi toel välja jõutakse.
Üldisemalt pean aga huvigruppide osalemist seaduste ja arengukavade loomises mõistlikuks ja möödapääsmatuks. Nii ongi kummaline lugeda veel oma tööd mitte lõpetanud demokraatia arendamise katsetuse mõnitamist. Miks siis üldse proovida, kui ersats-tarkpead üritavad end upitada, öeldes, et niikuinii ei tule midagi välja. Ausalt öeldes meenutab see 1988. aasta parteimeedia mõnitusi iseseisvuse idee kohta.
Mida teha inimestega, kes korrutavad, et neil on Eestis „halb elada“?
Mul on neist kahju. Saan küll väga hästi aru, et paljudel on praegu raske toime tulla ja nende aeg on kitsas. Aga rääkida, et Eestis on kõik halb, see pole aus. Kas tõesti oleks võimalik tõsimeeli arvata, et Eesti võinuks pärast 50 aastat okupatsiooni jõuda kohe tänase Soome tasemele? Kas Eesti Vabariik on süüdi, et meid tabas pool sajandit äralõigatust tsivilisatsioonist?
Samas, tublidust on praegu meie ümber hästi palju, selle märkamise ja tunnustamisega oleme aga kitsivõitu.
Eesti Vabariik saab 95-aastaseks ja just sina tõid välja, et peagi leiab aset oluline murdepunkt – taasiseseisvunud Eesti on olnud kohe-kohe vaba kauem, kui jõudsime olla enne sõda…
Minule on see veelkordne kinnitus, et Eesti ja meie inimesed on tublid olnud. Me ju mäletame, kui palju oli 1990-ndatel kahtlejaid, kes muudkui tänitasid ja hädaldasid: Eesti ei saa hakkama, Eesti on liiga väike ja vaene jne, jne. Aga tegelikult? Me oleme hakkama saanud. Paremini kui enne sõda. Just sellepärast, et näidata kahtlejatele nende eksitust ja teistele nende tublidust, ongi 28. märts oluline päev. Siis on iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik olnud üks päev pikemalt de facto iseseisev kui sõja-eelne Eesti.
Mida sa viimaste aegade kultuuri tähtsündmusteks pidada söandad?
Jarek Kasari „Lindmeest“.
Kas sul üldse lugeda on aega, peale kõige muu ka meie oma autorikirjandust?
Loen, kuidas muidu. „Asjaõigusest“. Indrek Koff. Jan Kaus. Raido Mürk. „Mälestused“, Ilmar Raamot.
Sa oled keeleuuendaja ja luuletaja. Kunagi ütlesid, et sinu parim luuletus on veel kirjutamata. Ega sa juhtumisi seda vahepeal ära kirjutanud pole?
Endal on oma loomingut ohtlik hinnata, võib minna tarbetutesse äärmustesse.
Mis oleks need olulised asjad, mida meie kultuuritegelastele soovida?
Kuna sina küsid asjade kohta, peaksin mina nüüd rääkima arvutist kirjanikule ja pintslitest kunstnikule. Aga tegelikult sa ei mõtle ju asju, oled vaid oma küsimuse ebatäpselt sõnastanud. Seega, mõtteselgust tulebki soovida. Nii kultuuritegelastele kui ka kultuuripoliitikutele.
Kohe on 24. veebruar. Ei saa eitada, et sel päeval on paljudes meie kodudes mõnda toosti vaja. Minu kogemuste järgi on väga head toostimeistrid erinevad Kaukaasia rahvad. Nii et, mis siis ikka – ütle üks imekena kaukaasialik toost vabariigi terviseks!
Miks kaukaasialik? Ütlen ikka meie kombel – Elagu Eesti!
Noppeid vahedatest vestlustest
ILVESEJUTUD: KesKus kogus kokku kimbukese president Ilvese poolt Juku-Kalle Raidile öeldud mõtteid läbi aastate. Ühel või teisel määral puudutavad need kõik meie juubilarist koduriiki.
*
On olnud päris mitu ajaloolast, kes ütlevad, et ajalugu, ajaloosündmused on läbi viidud sittade lavastajate ja sittade näitlejate poolt, kes mängivad uuesti seda, mida nad teavad minevikust. Et prantslased mängisid revolutsiooni ajal roomlasi ja venelased oktoobrirevolutsiooni ajal prantslasi. Rahvaliikumised etendavad teisisõnu juhtide kujutelma minevikust ja soovi seda elus justkui laval matkida. Keda või mida võisid mängida eestlased paarkümmend aastat tagasi meie laulva revolutsiooni ajal?
Esiteks tuleb vaadata tagasi Vabadussõjani, kus väga paljude tegurite koosmõjul õnnestus Eestil saada Vene impeeriumist pudenevast riikide hulgast suhteliselt edukaks, kuna eelnev periood, 19. sajand, mida me nimetame ärkamisajaks, oli tegelikult palju rohkem kui ärkamine. See oli kena metafoor küll, et me ärkame üles, aga pigem võiks öelda, et see oli eneseteadvuseni jõudmine, mis on midagi muud kui ärkamine. Võib ärgata üles ka nii, et lihtsalt pole pohmakat, ent see ei tähenda veel eneseteadvust.
See, mis juhtus 20 aastat tagasi, kinnitab üht Lenini kirja, mille ta saatis Stalinile. See on kiri, mis kõrvaldati Lenini kogutud kirjavahetusest pärast 1926. aastat. Lenin kirjutas, et Nõukogude Liit ei saa kunagi võtta vastu riike, kellel on olnud oma lipp ja oma saatkonnad välismaal.
Kurat, Leninist on seda muidugi raske uskuda…
(Lööb käega) No eks see oli rohkem teoreetiline lähenemine. Aga ei ole juhus, et NSV Liidust pääsenud riikidest on edukad olnud need kolm, kel oli omariikluse kogemus. Ülejäänutel, kellel see puudus… No okei, Gruusia oli ka iseseisev.
Üks Ameerika politoloog kirjutas, et Eestil on kõigist nendest riikidest kõige paremini läinud, sest nad taastasid vaimse, juriidilise ja materiaalse kontinuiteedi oma sõjaeelse iseseisva riigiga ja seega oli Eesti ainuke riik, kes ei andnud võimu postkommunistidele, uutele kommunistidele, siis kui nad said uuesti vabaks.
Eesti rahvas on nagu Kuremäe klooster või Petseri klooster… Kui sa vaatad, mida tehti 1937. aastal eestlastega, kes elasid NSV Liidu aladel – maha lasti. Nagu nende kloostritega – neid poleks täna olemas, kui Eesti poleks olnud iseseisev riik, kuna Venes hävitati kloostrid lihtsalt ära. Ma usun, et sama asi kehtib eesti rahva kohta. Eriti tolleaegse geopoliitilise mõtlemise järgi. Et mingid tšuhnaad oleksid siin enamusena ellu jäänud, arvestades stalinistlikku mõtlemist, oleks olnud täiesti välistatud. Nii et tegelikult see, et me olime iseseisvad, päästis meid kõiki. Ma usun.
*
Ühiskondlikus teadvuses on arusaam, et president tegeleb välispoliitikaga, võtab sõna, teda tsiteeritakse välismeedias ja kui ta sellega hakkama saab, on okidoki. Mina tunnen hoopis huvi, mida saaks president lisaks jutumulinale teha kultuuripoliitikas.
(Veidike irooniliselt) Ma ei tea, kas ma olen sellise populaarse kontseptsiooniga nõus, et president räägib ja välismeedia tsiteerib ja meie meedia annab eestlastele ka teada. Just äsja oli mul kõne, mis oli Economistis, Washington Postis, igas Türgi ajalehes, mitmes Egiptuse omas, kuna ma käsitlesin demokratiseerimisprotsessi, aga Eesti meedias ei räägitud sellest üldse. Nii et ma vaidlustaksin selle mõtte, et Eesti rahvas on õnnelik, kui presidenti tsiteeritakse välismaal.
Teine asi, mille ma vaidlustaksin, on see, et president on riigi esiametnik. President, nii nagu mina sellest aru saan, on kodanik, mitte esiriigiametnik. Presidendi roll on just sõnastada seda, mis kodanikele muret teeb. Seda ma olen jõudu mööda proovinud teha.
No aga mis puutub kultuuri, siis mida president saab teha?
(Mõtlikult) Teha. Meil on presidendi kultuurirahastu, me oleme noortele andekatele loojatele välja pannud teatud preemia, aga materiaalne pool sellega ka piirdub. President ei ole kultuuriminister, ta neid asju ei saa teha. Küll aga saab ta väärtustada kõikvõimalikke eri aspekte kultuurist. (Naerab) Kuule, enamus meie kultuuritegelastest saab ilma presidendita vabalt hakkama. Kuidas mõjutada asju, mis saavad täiesti hästi ilma minuta hakkama?
Ma proovin natuke laiendada kultuuri mõistet. Mis on üldse riigi mõte? See pole lihtsalt see, et meil on oma lipp ja saatkonnad. Riik on selleks, et me saame harrastada selliseid kummalisi tegevusi nagu käia saunas, rääkida eesti keelt, laulda regivärsis ja teha eesti keeles seda, mis Saksamaal suri välja 150 aastat tagasi – laulupidu. Esimene üle-eestiline laulupidu toimus 1869, esimene ülesaksamaaline laulufestival toimus 1864, idee oli sama. Need asjad säilivad siin tänu sellele, et meil on riik. Riigi põhifunktsioon on kultuuri säilitada, mis pole ainult rahvuskultuur, vaid kõik see, mida me nimetame laiemas mõttes kultuuriks, kus meedium on eesti keel, kus on ühised arusaamad. Mingil hetkel viskab mujal ära, kui tahad hommikul süüa kiluvõileiba ja kõik teised vaatavad, et sa sööd mädanenud kala, ja arvavad, et sa oled hull.
*
Hea president, kas me oleme ksenofoobsed?
(Mõtleb pisut) Ma ei usu, et eestlased on eriti, aga me oleme üsna tundlikud selles osas, mida meist mõeldakse. Meil on mõned negatiivsed juhtumid, näiteks kui Tartus pekstakse keegi läbi – see on taunimisväärne ja vastik –, aga sellist võõraviha nagu me näeme mujal, Eestis ei ole.
Üks definitsioon Eesti kohta on selline, et küll on tore riik. Seda teatas üks välismaalt siia tööle tulnud sõber, et mõtle, maailmakuulus helilooja on sinu naaber, kõik tunnevad kõiki. President toimetab punklaulupeol. Üht või teist ministrit tunneb enam-vähem iga kolmas sinu sõpruskonna inimene, on temaga ühe laua taga istunud. Ja siis ma ütlesin talle, et õige küll, aga sellel kõigel on üks miinus ka: sama mudel kehtib ka idiootide kohta.
(Naerab) Pärnu Postimehes on üks huvitav artikkel, mis näitab, kui suur ja kui väike on Eesti. Selle kirjutas Raul Rebase ema, ta on 88 aastat vana ja see on tema esimene kirjatöö, mille ta avaldas lehes. Ta kirjeldab 5. juulil 1941 Kilingi-Nõmme mahapõletamist. Selles jutus on tema skaudisõber Valter Ojakäär, keda tulistati läbi käe, ja tema mahalastud tuttav, kes oli Jaan Taltsi onu. Ja ta kogus andmeid selle kohta, mis juhtus, ühelt klassikaaslaselt, kes elab Lakewoodis New Jerseys, ja teiselt, kes elab Austraalias. Kui sa mõtled, kuidas üks Kilingi-Nõmme tüdruk saab oma kodulinnas toimunud lahingu kohta infot Austraaliast ja Ameerikast ning sinna juurde käib Eesti olümpiatõstja onu ja Eesti esidžässiteadlane, siis sa näed, et Eesti on väga suur, ülemaailmne, aga ka väga väike. Ja see väiksus on asi, millest me võiksime paremini aru saada omavahelistes suhetes. Just väike ühiskond võiks olla hoolivam. Loomulikult igas ühiskonnas on eriarvamusi, lahkarvamusi, aga kas on mõtet minna nii jõhkralt kallale, nagu minnakse?
*
20 aasta jooksul on aeg-ajalt juttu eestlaste ihalusest kõva käe järele, et kord oleks majas. Kõva käega Konstantin Päts kõlgub tänaseni riiulil nagu püha ikoon. Tänastest autoritaarkalduvustega topsidest ma ei räägigi. Kas see võib olla üks põhjus, miks sind süüdistatakse stagnatsioonis, et sina pole seda kõva kätt kultiveerinud?
Esiteks ma arvan, et see on müüt, et eestlased ihalevad kõva kätt. Teiseks, kogu jutt stagnatsioonist on täiesti vildakas ja kuskilt välja imetud, arvestades, et Eesti on saavutanud viimase 10 aasta jooksul kõik oma pikaajalised eesmärgid. Me oleme viimase viie aasta jooksul läbi teinud pronksiöö ja Teise maailmasõja järgse vaba turumajanduse suurima kriisi. Sellele vaatamata on Eesti suutnud teha kõike õigesti. Nimetada seda stagnatsiooniks… Laiemalt võiksime üle saada trotskistlikust alalise revolutsiooni arusaamast.
Sama asi: kui parlament ei suuda valida presidenti, siis on parlament halb ja paha, aga kui tekib õhkõrn võimalus, et parlament võib-olla valibki presidendi ära, siis on jälle halb ja paha. Prooviks olla natuke optimistlikumad ja sallivamad oma enda tehtu osas, natuke uhkemad selle üle. Kõigest sellest, mida nimetati kuldseks ajastuks läbi okupatsiooni – Eesti Vabariigi ajast –, on see, mida me oleme praegu saavutanud, oluliselt vingem ja kui meid uuesti okupeeritaks, oleks tunduvalt rohkem, mida taga nutta.
Sul ikka KesKus käib või?
Käib küll. Ainuke jama on selles, et mult tahetakse seda pidevalt käest ära varastada.
Meie inimesed
EESTI ESIMESED MEHED: KesKus tutvustab vabariigi tähtpäeva eel neid mehi, kes Eestit on juhtinud. Toimetus toob lugejani Eesti juhtide nimekirja Loone Otsa raamatust „Eesti riigipead“.
Jaan Poska. Poska juhtis 1920. aastal Tartu rahulepingu delegatsiooni. Tõsi, riiki pole Poska juhtinud, ent ilma Tartu Rahuta poleks hilisematel riigipeadel olnud omakorda mingit riiki, mida juhtida. Poska oli ka Tallinna linnapea 1913–17. Elukutselt advokaat.
Ado Birk. Peaminister riigivanema ülesannetes 28.–30.07.1920, niisiis oli riigijuht 3 päeva. Birk õppis Tartu ja Peterburi ülikoolide õigusteaduskonnas.
Ants Piip. Riigivanem 20.12.1920 – 25.01.1921, oli riigijuht 35 päeva. Õppis Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas.
Kolm suurt tegu:
*Valitsus otsustas hakata rajama Vabadussõja mälestussambaid.
*1047 Vabadussõja sõdurit sai tasuta maad.
*Valiti Eesti Vabariigi esimene riigikogu.
Juhan Kukk. Riigivanem 21.11.1922 – 02.08.1923, oli riigijuht veidi üle 9 kuu. Õppis Riia polütehnikumi kaubandusosakonnas.
Suur tegu:
*1919 pani aluse Eesti rahasüsteemile ja kehtestas Eesti esimese oma raha – Eesti marga. Oli Eesti Panga asutajaliige.
Friedrich Karl Akel. Riigivanem 26.03.1924 – 16.12.1924, oli riigijuht veidi alla 9 kuu. Õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas.
Kaks suurt tegu:
*1924 viis Eesti rahavääringu kulla alusele ja võttis käibele niinimetatud kuldkrooni.
*Detsembris 1924 suutis tagasi lüüa kommunistide riigipöördekatse.
Jüri Jaakson. Riigivanem 16.12.1924 – 15.12.1925, juhtis riiki päev vähem kui aasta. Õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas.
Viis suurt tegu:
*2. veebruaril 1925 kinnitati Kaitseliidu põhikiri.
*5. veebruaril 1925 võeti vastu kultuurkapitali seadus.
*12. veebruaril 1925 võeti vastu vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus. Omal ajal terve Euroopa edumeelseim vähemuste õigusi reguleeriv õigusakt.
*16. juunil 1925 võeti vastu riigimaade põliseks tarvitamiseks ja omanduseks andmise seadus. Senised rentnikud ja asunikud said riigimaa päriseks osta, tasudes selle eest 55 aasta jooksul.
*19. juunil 1925 kinnitati Eesti riigivapp.
Jaan Teemant. Riigivanem 15.12.1925 – 09.12.1927 ja 19.02.1932 – 19.07.1932. Õppis Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas.
Kolm suurt tegu:
*1905 juhtis käremeelsete rahvaesindajate aulakoosolekut Tartu ülikoolis, kus võeti vastu tsaarirežiimi vastaseid otsuseid.
*1919 asutas Eesti Vabariigi prokuratuuri.
*1939–40 osales baltisaksa ümberasujate varade realiseerimisel Saksa Usaldusvalitsuse Eesti usaldusmehena.
Jaan Tõnisson. Riigivanem 09.12.1927 – 04.12.1928 ja 18.05.1933 – 21.10.1933. Õppis Tartu ülikoolis õigusteadust.
Kolm suurt tegu:
*1928 rahareform: margad ja pennid asendati kroonide ja sentidega.
*1933 krooni devalveerimine.
*14.–16. oktoober 1933 vabadussõdalaste esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus.
August Rei. Riigivanem 04.12.1928 – 09.07.1929. Õppis Peterburi ülikoolis õigusteadust.
Kolm suurt tegu:
*17. mail 1929 allkirjastasid Eesti ja Nõukogude Liit kaubanduslepingu.
*2. juunil 1929 asutati Eesti Vabadussõjalaste Liit.
*27.–28. juunil 1929 Rootsi kuninga Gustav V riigivisiit.
Otto August Strandman. Pea- ja sõjaminister Riigivanema ülesannetes 09.05.1919 – 18.11.1919 ja Riigivanem 09.07.1929 – 12.02.1931. Õppis Tartu ja Peterburi ülikoolis õigusteadust.
Kolm suurt tegu:
*1919 koostas Eesti Vabariigi esimese maaseaduse.
*1924 pakkus Eesti marga asenduseks välja Eesti krooni idee ja juurutas riigieelarve tasakaalustamiseks nn Uue majanduspoliitika.
1930 väisas Poolat ja korraldas Poola riigipea vastukülaskäigu Eestisse.
Kaarel Eenpalu (kuni 22. veebruarini 1935 Karl August Einbund). Riigivanem 19.07.1932 – 01.11.1932, juhtis riiki vähem kui 4 kuud. Õppis Tartu ja Moskva ülikooli õigusteaduskonnas.
Suur tegu:
*19. oktoobril 1932 pikendas riigi kaitseseisukorda üheks aastaks.
Konstantin Päts. Riigivanem 25.01.1921 – 21.11.1921; 02.08.1923 – 26.03.1924; 12.02.1931 – 19.02.1932; 01.11.1932 – 18.05.1933 ja 21.10.1933 – 24.01.1934. Peaminister riigivanema ülesannetes 24.01.1934 – 03.09.1937. Riigihoidja 03.09.1937 – 24.04.1938. President 24.04.1938 – 17.06.1940. Õppis Tartu ülikoolis juristiks.
Neli suurt tegu:
*1935 asutas Isamaaliidu.
*1938 võeti vastu uus presidendikeskne põhiseadus.
*1938 võeti vastu amnestiaseadus, vabastati kõik poliitvangid.
*1939 toimus valdade reform.
Taasiseseisvunud Eesti presidendid:
Lennart Georg Meri (06.10.1992 – 08.10.2001)
Arnold Rüütel (08.10.2001 – 09.10.2006)
Toomas Hendrik Ilves (alates 09.10.2006)