“Mis sa lugesid”, küsis kooliõpetaja. “Vanapagana juttusid”, vastas Arno ja punastas. Pajula võttis samuti Vanapagana ette, kuid ei punastanud. Vanapagan (79), sa oled elanud pika elu, näinud igasuguseid aegu: esimene Eesti Vabariik, esimene Vene okupatsioon, Saksa okupatsioon? Eesti aja kohta otsige materjali Stefan Zweigi raamatust “Eilne maailm” (Jaani Krossi tõlge 1982). Saksa aega loetakse okupatsiooniajaks, […]

Ühiskondlikult kasuliku töö tunnid tuli iga veerandi lõpus koolis täis saada. 50 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd pidi siis tehtud olema, muidu justkui vaheajale ei saanud. * Mulle oli müstika, kust need tunnid tulema pidid, ja minu meelest oli ka õpetajatele müstika, mille järgi neid tunde kirjutada. Aga päeviku lõpus oli nende jaoks koht. Ja kui […]

Juku-Kalle Raid: aga kes lubas kartulikoori süüa? Ma saan väga hästi aru – tegelikult pole sellise ülesehitusega küsimust kellelegi esitatud. Ent siiski – praeguste neljakümneste ja pisut vanemate hulgas oli antud suhtumine 80ndate lõpul niivõrd levinud, et katsu või käega. See oli nagu mingi toonane “ühiskondlik kokkulepe”: pardon, tulgu või sitem, aga Nõukogude Liidust tahaks […]

Veerand sajandi tagusel ajal oli nii, et 1. mail sai alati hommikul kuue paiku, hirmsa sireeni peale, silmad avatud. Niisugust äratuskella polnud muidugi igaühel, see oli nõukogude ladviku luksusese. LASTEAIALAPSE MAAILMAPILT Elasime tollal Dvigateli bosside kvartali vastas ja ruuporist reipaid estraadiviise väljapaiskav auto tuli tegelikult hoopis teispool teed magavaid tähtsaid seltsimehi äratama. Seesama punaste ja […]

Põhja-Korea diktaator Kim Ir Sen (1912-1994) sündis talupoja perekonnas, kes 1924 emigreeris Kirde-Hiinasse. Ta astus 1931 Hiina KP-sse. Õige pea organiseeris ta jaapani agressorite vastaseid partisanisalku. 1946-st aastast oli ta Korea KP Põhja-Korea organisatsioonilise büroo I sekretär, 1949-1966 Korea Tööpartei esimees ja aastast 1966 selle peasekretär. Aastast 1972 oli Kim Ir Sen Korea RDV president. […]

Kunagi tehti valmis üks võõrkeelne Eesti märk. Joonistati valmis, trükiti särkide peale, karjuti “Ta elagu” ja unustati. Aga enne seda oli üks näitus nimega Eesti kui märk. Mäletan, et Tartus oli sel ajal Vanemuise juures ristmikul üleval üks sini-must valge valgusfoor. Autojuhid vaatasid ja imestasid. Politsei muidugi võttis sellest fundamentalistlikust foorist voolu välja. Päeval oli […]

Akadeemik Karl Orviku on üks neist vähestest, keda eesti rahvas valis 20. sajandi suurkujude hulka. See aga ei tähenda, et noorem põlvkond teda just eriti sageli meenutaks. JÄRJEKORDNE TEADMATUSELE VIITAV VASTUS Küsisin hiljuti oma varsti keskealiseks saavalt kolleegilt, et miks ta oma teadustöödes Orviku tegemistele kunagi ei viita. Ja vastuseks sain ehmatama paneva väite: “Aga […]

MATSI KOLU PILVEDESSE Osten Tour`i vaevarikas lammutamine viis mõtted Tallinna keskusesse kerkivate, ka pilvelõhkujateks kutsutud saapakarbitaolistele kolakatele. Millele ilmselt enne lõppu ei paista tulevat, kui ka viimane põlvepikkune poisike siin maal on nende najal oma alaväärsuskompleksid välja elanud. Egas kedagi, äkki ootame ära. Nagu sellegi, mil kord leiutatakse kiire, odav ja tõhus vahend nende eesti […]

Näidata maa elavat juhti laval või ekraanil on väga raske: dokumentalisti aukartus ja hirm, riiklike huvide arvestamine hakkab alati segama kunstniku vaba lendu. Kunagi otsustas Mihhail Bulgakov kirjutada näidendi Stalini noorusest – “Batum”, kuid tolle õnnetu teose kangelane ise keelas kõheldes näidendi ära. KUIDAS ENNAST PÕLISTADA Pisut lihtsam oli edeva Bre?nevi poolkoomilise kujuga, kes ihaldas […]

Kõrvakiilu kui kultuuritava võib meil näha vast vanades Chaplini ja itaalia filmides. Aga kõrvakiilu võid sa saada New Yorgis või Amsterdamis, kui aitad naisele kasuka selga, avad ukse, ulatad käe autost väljumisel või annad käele suud. Sest viisakust loetakse seksistlikuks käitumiseks. KÕRVAKIIL KUI KULTUURIKOOD “Kuus aastat tagasi sain ma kõrvakiilu, aga mu lööja on ikka […]