Algul oli meiega rõõmsasti nõus kaasa tulema ka pargi eest ehk praegu kõige vastutavam isik – parki hooldava firma direktor Ain Järve. Kui talle paar nädalat hiljem helistasin, oli mees ilmselt tujust ära ning keeldus igasugusest koostööst väga resoluutsel toonil. Põhjus – ta olevat linnavalitsuse jutul käinud ning seal öeldud, et Kadriorg pole aktuaalne paik. Ning sel juhul polevat tal ka mingit põhjust meiega rääkida. Selge udujutt. Ometigi – mis tähendab, pole aktuaalne, on aktuaalne?

Aga kui ei, siis ei. Nii siirdusimegi parki otsima kolmekesi – murelikud “diletandid”.

Kirjanikud teadagi on tundlikud inimesed igasuguse ülekohtu suhtes. Ning julm ülekohus meie kõigi suhtes too Kadrioru praegune olukord ju ongi. Siit aga tekkis kahtlus – kelle oma see park või õigemini see, mis temast jäänud, ikkagi õieti on? Linnavalitsuse tähtsate ametnike? Ain Järve? Jüri Kuuskemaa? Kinnisvaraarendajate? Riigi? Euroopa Liidu? Jumala? Või siiski meie ühisomand, kuigi tean, et viimane sõna pole hiljutiste aegade tõttu eriti populaarne. Ent astusime parki ikkagi kui mingid peremehed, kelle sulased ehk avalik võim pole oma ülesannetega ilmselt toime tulnud.

Ausalt pole viimasest ?okist ehk paari aasta tagusest sel teemal kirjutamisest saati enam pargis ehk park-võsas jalutanud, seetõttu kartsin, et ees ootab meeldiv pettumus – asjad on hakanud paremuse poole liikuma. Ent kus sellega!

TSIVILISATSIOONI KESKEL
Viivi Luik meenutab, et kui ta esimest korda kuuekümnendail Kadriorus käis, jättis see igas tükis pargi mulje – purskkaevud, korralikud alleed, niidetud muru ja kõikjal lillepeenrad. Täna on park ahenenud tiigi ümbruseks ja seegi jätab soovida.

Mati Unt näeb korrastatud osaski arusaamatut eklektikat. “Mida me siin näeme? Ruudukujuliselt pügatud põõsaid, vabalt kasvavaid puid. Midagi oleks nagu püütud vormistada? Tavaliselt viidatakse ikka sellele tiigisaarel asetsevale paviljonile. Millega see on seotud, kas selle pügatud osaga või metsikuga?” “Paviljon nagu petaks meid,” arvab Viivi Luik, “püüab jätta muljet, et kõik on korras. Valelik paviljon!” Mati Unt teab rääkida, et rikkad käivad paviljonis pulmi pidamas. “Suudavad paadi üürida! Paat tuuakse siia ju autoga kohale.” Tõepoolest, varem oli paat püsivalt tiigi peal. Ja on veel üht-teist puudu. Näiteks luiged. “Räägiti, et olid vanadusse surnud, teise versiooni kohaselt langesid hoopis röövkalameeste ohvriks, ” arutab Unt. Ning küsib, kas keegi mäletab, millal tiigil viimati purskkaevud töötasid. Ei mäleta, keegi ei mäleta.

Öösel on park n-ö stiilselt kottpime. “Ma kuulen aknast kogu aeg mingeid jõledaid hüüdeid,” räägib pargi veeres kirjanike majas elav Unt. Samas arvab ta, et kuna park on pime, ei lähe sinna isegi mingid gangsterid – mis see röövelgi seal pimedas teeb. “Järelikult pole pargis sellist peremeest, kes valguse eest muretseks või võitleks,” leiab Viivi Luik. Avaldan arvamust, et äkki aitaks, kui parki pandaks juhtima mõni Marika Valgu või Ivi Eenmaa taoline kange naine. Viimane ongi minu teada praegu vaba, antagu talle siis võimalus temas pulbitsevat energiat Kadrioru “õitsvaks aiaks” muutmiseks rakendada. “Viivi võib-olla,” paneb Mati Unt ette. Ent Viivi Luigel on muidki asju, mille vastu huvi tunda.

UNDERGROUND OTSE SÜDAMES
Ent läheme asja sisu juurde ehk liigume vapralt pargi kõhtu. Kohe võtab meid vastu esimene monstrum – kunagise jäähalli sünge jäänus. “Siin tegin ma mõne aasta eest etenduse,” valdab Mati Unti äratundmisrõõm. “Põrand oli kaetud liivaga ning täis sitajunne. Aga me tahtsimegi teha undergroundetendust! Panime siia laudtee peale. Haisu polnud, sest tuulutus on siin tasemel. Etendus oli “Suveöö unenägu” Villu Tamme ansambli saatel.” Ilmselt seetõttu suhtubki Unt varemesse heatahtlikult. “Mulle tundub, et see monstrum – ta võiks ju olla, ainult remonditud ja korras. Tema õhkulaskmine on ju ka mõttetu.” Ning kiidab kolossi tugevust. Kellelgi pole õrna aimugi, kellele säärane sigadus keset parki kuuluda võiks ning kuidas saab too omanik teda säärasena karistamatult säilitada. Aga rusuala halliga alles algab. Jube veeta bassein koos selle vahtimiseks vajaliku laguneva tribüüniga, Pätsu-aegne kaunis lastepargi hoone trööstitus seisukorras? Kurjad kuuldused räägivad salapärase, varitseva omaniku plaanidest püstitada otse tiigi kaldale ridamaja! “See õnnestus meil päästa,” viitab Unt uhkelt lastepargi majale. Ning tõstab esile sisekujundajast kadriorglase Maila Grünbergi väärikat panust päästeaktsioonis. Jutt on loodetavasti igaveseks maha maetud plaanist ehitada selle kohale monumentaalne judo-hall.

Nüüd olla ehitis koguni kaitse alla võetud. Aga see ütleb vähe või tegelikult mitte midagi. Halva peremehe, Eesti riigi kaitse on juba teada asi. Ka metallaed hoone ümber on viimaste aastatega osanud põhjalikult ära laguneda. Ning hoone ise näikse möödakäijat paluvat: kulla mees, äkki juhtub sul taskus tikke olema. Ei taha teine surra kokkuvarisemise läbi. Kummalisel kombel näevad nukras seisus hoone korstnad välja justkui uued.

Äkki tunneb Mati Unt ebatervet huvi otse jäähallilasu vastas oleva veidra pikkhoone vastu. Hoone õue peale astudes vaatavad meile vastu suur katkipekstud turjaga kasvuhoone koos taamal seisva katlamajaga. “Kas seal kasvab midagi?” küsib Unt. Lähme vaatame! Ühes kastis hoiab hoolega vanadest headest aegadest kinni tubli kurgitaim. Ent peremehe osa on enda kätte haaramas umbrohi. Justkui Eesti riigis. Majandustegevus on ühesõnaga millalgi soikunud. “See on Kadrioru süda,” nendib Mati Unt. “See nüüd siia kuuluma küll ei peaks,” viitab ta taamal kõrguvale nõukogudeaegsele spordihallile.” Ning lisab resigneerunult: “Aga selle vastu ei saa.”

Rusulinnaku muljeid kokku võttes jõuame ühisele järeldusele: tegu on Eesti riigis nii püha omandiga, mida puutuda ei tohi. “See pole kurk, see on kõrvits,” mõtestab Unt enne lahkumist kasvuhoones nähtu ümber.

Kunagise kõlakoja poole astudes jõuame ühisele seisukohale, et nõukogude ajal hoiti Pätsu ajal ümberplaneeritud parki kenasti korras. “Eks pargikultuur ja pargis jalutamine käind ju nõukogude stiili juurde ka,” arutab Unt. Praegustele pargi peremeestele näikse Pätsu-aegne park sügavalt vastumeelt olevat. Aga võib-olla pargid kui sellised üldse. Rahva jaoks midagi nagu teha ei tahaks, eliit oleks huvitatud ehk siis, kui kogu kupatus luku ja riivi taha panna?Viivi Luik arvab, et äkki kavatsetakse park ühes tükis erastada ning siis elamukruntidena välja jagada. Ning võimatu pole, nähtavasti pole ühtki nii lolli mõtet, mida eesti kolud agaralt kinni ei püüaks.

SÜRR
Vaade kunagisele kõlakojaplatsile mõjub umbes saja meetri kauguselt lausa vapustavalt. Ning piinlik tunnistada, see, kuidas loodus siin vägistab kunagi inimkätega loodut, mõjub omal moel isegi esteetiliselt ehk lihtsamalt öeldes kaunilt. Eriti dramaatiliselt mõjub justkui meeleheites oma oksi rahutu suvelõputaeva poole sirutav kuivanud puu. Tekib tunne, nagu võiks ikka veel monumentaalsest, ent lagunemissurvele üha enam alla jäävast trepist üles tõustes hõlpsasti mõnd Frankensteini-masti meest kohata? Platsile viiv rada on paljude teiste tänase Kadrioru radade kombel hooldamatu sest ebasümmeetriliseks muutunud. “Mõni aasta tagasi oli siin koguni veel kontsert,” meenutab Mati Unt. “Mingi poodium oli püsti aetud ning Jaak Joala ja Tõnis Mägi laulsid.” Nüüd rohtukasvanud platsi vaadates tundub seegi ülikauge ajana, ometi oli siin veel mõnekümne aasta eest üks Kadrioru kauneimaid paiku. See paneb taas visalt arutama mõistatuse üle, miks Tallinna suurimaid vaatamisväärsusi, Kadrioru park, sedavõrd hooletusse on jäetud. “Palju puid ja pime,” püüab Mati Unt aimata, “päikest ei ole!” Ning räägib sellest, kuidas eestlase metsainimeslik hingelaad nõukogude ajaga stepielaniku omaks on õnnestunud muuta. Aga võib-olla on asi hoopis tänastes vingetes saagides, mis nende omanikes tekitavad lausa verejanu puude suhtes?

Treppidest tõusnu võtab vastu samuti “oma konte” kokku korjav kunagine purskkaev. Ent sama tüüpi ning samas seisus purskkaeve leiab pargist veel õige mitu.

Mati Unt tahab näidata salapärast auku, kuhu tema kassisõbrana on tavatsenud matta oma maise kräunumise jätnud lemmikuid. Ent otse augu kõrval puhkavad silkudena reas neli kahtlase välimusega kogu. Lähemale minek tähendaks nendega kes-teab-missugusesse kontakti astumist. Ei lähe!

Põlise kadriorglasena tean rääkida, et augu näol on tegu siin kunagi kontserdikülastajaid teenindanud kioski keldriga, kus külmkappideta ajastul hoiti jahedas joogitagavarasid. “Huvitav, et kunagisest kõlakojast pole enam ühtki jälge,” imestab Mati Unt. Kõlakoja kõrval asunud stiilsest kemmergust pole samuti enam jälgegi. “Seda isegi köeti vene ajal?” meenutab Viivi Luik läinud aegade suurust.

Kunagine kontserdiväljak on viimasel ajal kuulsust lõiganud hoopis kurvema sündmusega – siinsamas leidis oma lõpu Sulev Luik. Vaatamata sellele on siinsed mõrvale ahvatlevad olud säilitatud hoolega tänaseni.

APOLLO ON ALLES!
Siirdume lähemale võimule ehk presidendilossi poole. Mati Unt tunneb muret, kas Apollo kuju lossi vastas oleval platsil on ikka alles. “Möödunud kevadel veel oli?” teab Viivi Luik öelda. Üha enam valdab meid tunne, et viibime mahajäetud linnas. Hukatus on üle käinud ning loodus võtab taas oma. “Muide, kõik linna pargid on niisuguses seisus,” märgib Viivi Luik. Ning lisab, et enamikus teistes Eesti linnades on need võimaluse piires korda tehtud.

Apollo kogu oma absurdsuses on alles! Keegi skulptuurisõber on isegi veidra samba aluse korda teinud. Kuju seisab otsekui t?ippendeil, viigileht ees, keset lokkavat umbrohtu. “Justkui kolhoosilaudatagune,” arvab Viivi Luik. Paremat kätt paistab Mäekalda tänav oma möödunud sajandi algusest pärit lagunevate villadega, otse ees roosatab puude taga presidendiloss. “Kurat, siin võiks mõned pingidki olla, et jood naisega veini ja sööd juustu,” arvab Mati Unt ringi vaadates. Aga pinke pole, kui tiigi ümbrus välja arvata, enam terves pargis. “Miks pinki vaja, kui võib plastikaatkoti tagumiku alla panna,” filosofeerib Unt. “Justkui oleks pügatud, aga justkui ei ole ka,” ütleb ta lokkavale rohule viidates. Ehk peab mõni läheduses kitse. Siin võib mõni näha ka otsest ohtu Eesti riigile. Mis viga siit võsast sooritada kallalekippumist meie peale. Tõeline vaenulike jõudude platsdarm!

Arutame, mida vastab president, kui mõnel tema kallistest külalistest tekib tahtmine ületee pargis pisut jalutada. Kuidas manööverdab, kuidas näitab üles diplomaatlikku kavalust ning juhib tähelepanu kõrvale. “Paistab, et presidendid on olnud nii uppunud oma töösse, et pole ümbrust tähelegi pannud,” arvab Unt. “See on täielik mõistatus,” on Viivi Luik nõutu.

SUHKUR PÕHJAS
Siirdume vaatama pargi positiivset külge – barokkpargiks raseeritud nn ülemist aeda.
Hetkeks on isegi kena vaadata, aga eriti kaua viibida ei viitsi. Põhilise pinna võtab enda alla kiviklibu, selle keskel barokkeeskirjade järgi kujundatud klumbid. Purskkaev on vagane nagu tema kolleegidki kogu pargis. Keset platsi sirutab tiibu mahajäetuna mõjuv tamm. “Küllap sai bensiin otsa,” tekib vägisi tunne. Inimesedki mõjuvad selle geomeetria keskel nõutute kriipsujukudena. Nii et – ilus küll, isegi haruldaselt, aga kurat temaga! “Kiviklibukõrb,” iseloomustab nähtut Mati Unt. “Sellise pargi korrashoiuks läheb tarvis suurt hulka tasuta tööjõudu,” arvab Viivi Luik baroki sobivusest meie tänasesse maastikku. “Selliseid parke ei tehta enam kusagil, kel need veel alles, on õnnetud.” Mõte läheb veelgi suuremale alumisele aiale, mille rajamiseks oli vahepeal plaanis maha võtta sadu ja sadu põlispuid. Kirjanikud peavad oluliseks hirmkalli röövkallaletungi plaanitsejaile edastada, et võimaliku laastamise alates on neil ja sadadel rohelistel üle Eesti plaanis end puude külge aheldada. Ning kiidavad Tõnis Paltsi, kelle kunstimuuseumi- vastasuses avaldunud kultuurivaenulikkus on barokkpargi puhul igati omal kohal.

“Iga päeva ja tunniga läheb hullemaks,” võtab Viivi Luik jalutustuuri muljed kokku. “Kui pargi juht hädaldab, et raha pole ja raha ei saa, tuleb leida niisugune juht, kes raha saab,” on ta resoluutne.