Eesti liitumist ELiga on nimetatud nii mahamüümiseks kui äraandmiseks. Päris täpne pole kumbki kirjeldus. Tehing toimub skeemi järgi, kus üks müüb, teine ostab, kolmas paneb papi tasku. Rahvas müüb, ametnikud saavad sooja koha peale ning finantsoligarhia hakkab kontrollimatult laamendama.
Paljude riikidega on nii läinud ja tundes kohalikke tolvaneid, läheb seegi kord. Räägitakse alternatiivide puudumisest ja millest kõigest. Vene ohust ja vaesusest ja isolatsioonist ja mis kõik. Loomulikult on see kõik õige, aga samas on äraandmine vale.
See, et soomlased ja leedulased on poole ajuga, ei tähenda, et me peaksime nende kombel tulle istuma. Tuletan veelkord meelde ETV saatest Tegelikkuse Keskus läbikäinud ideed Eesti maha müüa. Aga müüa nii, et kasu saaksid kõik Eesti kodanikud, mitte ainult müüdav eliit.
Ajalugu tunneb ka edukalt sooritatud müügitehinguid. Nauru näide peaks olema piisav, üks fosforiidirikas saareke pandi müüki ja kõik kohalikud metslased said miljonärideks. Naurulane tähendab küll austraalias idiooti, aga kas meie pööbel oleks targem, kui ta rikkaks saaks? Vaevalt, äiad-ämmad oi-oi-oi saaks miljardikäibe, aga mis siis.
Printsiip on see, et kui ühisvara maha parseldatakse, peavad kõik raha saama, ka sina ja mina. Ja väga palju. Muidu pole asjal mõtet ja on vaja öelda ei. Nauru mudelit tuleb katsetada ning kui see ei peaks töötama – ütleme tõesti, et keegi ei taha seda maanurka osta -, jääb üle käivitada iseseisva Eesti projekt oma saja-aastase plaani ja prioriteetidega. Hetkel iseseisvat toimetulemise plaani pole, mitte et see oleks võimatu, vaid et ametnikud tegelevad vandenõuga.
Selge on see, et vaesuse vastu aitab ikkagi ainult paar miljonit taala iga kodaniku arvele, vähemalt. Vene ohu vastu aitab ainult kollektiivne mujale kolimine, soovitavalt Kanadasse, kus on turvaline, või mõnele soojale maale, kus pole vaja vilte. Kindlasti kusagile, kuhu kodakondsuseta tiblad ei pääse.
Eesti rahvas ei saa muidu vabaks, kui seda maad kallilt maha ei müü ja mõnda muud maatükki odavamalt asemele ei osta. Uus riik tuleb luua teadlikult, mitte jätta meie tulevikku juhuse hooleks. Jääb üle hoolikalt valida asukoht, kliima, naabrid ja muu sarnane. Praegune riik muidugi ei tasu majandamist ega vähimatki tähelepanu.
Selle äpardunud, praeguse Eesti-nimelise moodustise peab loomulikult tuuri panema, aga nii, et see oleks kõigile kasulik. Ametnikud on sellega sajaprotsendiliselt nõus, sest nii saavad nad rohkem pappi kui euroliidult, kapitalistid on õnne tipul, sest nad saavad miljon miljonärist klienti. Rahval ei ole ühtegi pretensiooni, sest miljonär olla on uhke ja hää.
