Kümme minutit enne kella ühte haigutab Põlva kultuurikeskuse parklas inimtühjus. Platsi serval on püsti kaks telki. Esimeses ja uhkemas müüakse Euroopa Liitu, teises jäätist.
LAEKUVAD ESIMESED KODANIKUD
Aga külastajaid ei ole. Mõned liikumise “Jah Euroopa Liidule” liikmed vahivad uimaste nägudega ringi ega oska midagi peale hakata. Teise samamoodi molutava fraktsiooni moodustavad oran?ides särkides euroskeptikud. (Ma hiljem salaja kuulasin, kuidas üks jahliikumise tegelane väga põlastavalt ütles: “Tegelikult on nõme, kui nad siin niimoodi segamas käivad ja vinguvad, et neil üldse raha ei ole.”) Keset platsi kakerdab ühe mu tuttava hulkurist koer ja mingi võõras kass. Kõlaritest laulab Tõnis Mägi. Kõigil on igav.
Aga viimaks – tuleb inimene.
Teine.
Kolmaski.
“Nonii, mõlemad pealtvaatajad on kohal, võib vist alustada,” kõlab jah-liikujate telgist kellegi repliik. On need europooldajad ka ikka ühed naljamehed.
Järgneva kümne minuti jooksul hakkab platsile tasapisi rahvast juurde valguma. ?õu algab.
Konferansjee Diana Lorents paneb päevakorra paika. Esimese punktina ette nähtud kohalik ansambel Anna Minna ajab keskealised ja kõbusad tädikesed toredasti päid- jalgu nõksutama. Pole ka ime – on ju kõnealuse kollektiivi näol tegemist kohaliku sült-scene’i jõuliseima esindajaga.
Muusika sulatab kohaletulnute seesmise vaoshoituse kiirelt, ja juba võib siin-seal märgata diskussioonide-vastasseisude teket.
VANAD MEHED JA RULLNOKATSIGA BEIB
Keskealine turjakas bussijuhivuntsidega mees (pahuralt): “Seal liidus on ikka teatud ringkondade huvid esikohal. Rahva huvid ei loe üldse!”
Res Publica särgi ja rullnokatsiga noor naisterahvas (toonil, mis ei kannata vastuvaidlemist): “Mis ringkondade huvid! Kas need tohutud rahavood, millega võib, eks ole, teid ehitada, eks ole – kas need on halvad?”
Sama mees (nagu poleks kuulnudki): “?Ja siin võib olla mingi järjekordne juunispektaakel ka, mida varemgi?”
Respublikaan: “Ei, ei ole ju! See on paika pandud ja kirjas täiesti ju, eks ole! Ma arvan, et härra näeb tonti seal, kus seda pole!” Sama mees: “Ja hinnad lähevad kah?” Sekkub vinguva häälega onkel: “Jaa-jah! Võtavad kõik raha ära ja? Tutkit!” Respublikaan: “Ei võta! Vaadake näiteks, kuhu, eks ole, Iirimaa abirahade toel jõudnud on!”
Bussijuhivuntsidega mees: “Iirimaa, Iirimaa? öelge, palun, kas te ise olete Iirimaal käinud?”
Respublikaan: “Olen küll, jah, käinud! Soomes ja Rootsis ka!”
Mehed jäävad vait.
PROPAGANDA-JANT
Pruuni särgiga meesterahvas kolmele vanadaamile (lõbusalt-meelitavalt): “Jah, vaadake Leedus anti referendumil pooldava seisukoha võtnule ilma rahata õlut. Te minge sinna jäätisetelki ja öelge, et muidu poolt ei hääleta, kui tasuta jäätist ei saa!” Daamid pugistavad vastuseks naerda ja rehmavad käega. On ikka tore küll, kui noored ja targad mehed nalja viskavad!
*
Algab Mart Kivastiku päevakohane näidend “Sellest, mida Jüri ootab ja Mari kardab seoses Euroopa Liiduga” Garmen Tabori, Aleksander Eelmaa ja Raimo Passi esituses. Kohati – kohati – on see koguni naljakas.
Heledapäine mammi (?okeeritult): “Mina küll poleks uskunud, et Eelmaa ennast niimoodi sisse rääkida laseb!”
Tumedapäine mammi: “Jah, eks ta üks propaganda-jant ole.”
Etenduse lõppedes aplodeerivad mammid ometi innukalt.
JALGRATTUR JA JAH-LIIKUJA
Kuigi suurem osa rahvast on ennast sättinud näitemängu vaatama, leidub siiski ka neid, kes europropagandiste paika panna tahavad. Hinnanguliselt 50-ndates kiilakas jalgrattur jah-liikujate telgi ees (tüdinult letilt bro?üüre valides): “Noh, näidake, mis teil siin on.”
Jah-liikumise tegelane: “Võib-olla see – üksteist põhjust, miks öelda “jah”?”
Rattur: “See on teil propaganda-värk kõik, mis?”
Jah-liikuja: “Mismoodi propaganda? Kui?” Rattur (tõrjuvalt): “No propaganda muidugi, noh. See pole mulle kunagi meeldinud.” (Sobrab bro?üürides.) “Jah? energeetika? majandus? heh! Jutt on muidugi ilus, aga? ei hakka meid keegi üleval pidama!”
Jah-liikuja: “Siiski, võimalused avanevad. Kapital, tööjõu liikumine, kõik?”
Rattur: “Tööjõud, jah? hakkavad hiinlasi sisse vedama ja? krõ?ka!” (Lööb käega.)
HELME JA SAVI
Vahepeal on alanud ürituse viimane ja eeldatavalt põnevaim osa – rahva osalusega debatt Toomas Savi (europarlamendi vaatleja), Peeter Tohveri (turvafirma Falck juhatuse esimees) ja Tiit Niilo (Nopri talu peremees) osavõtul.
Savi istub, tugevad odaviskaja-käed risti rinnal, ja on ilmselgelt aktiivseim küsimustele vastaja. Euroliitu propageerivaid argumente tuleb tema suust nagu konveierilt. “Vaadake – praegu on kõik õlled kauplustes külmakapis. Vanasti ei olnud. See ongi juba erinevus ja edasiminek.” Jne. Jne. Jne.
Tohver on enamuse ajast mõtlikult vait. Aeg-ajalt ta siiski ärkab: “Kuna küsimus on majandusvallast, siis ma ütleks ka paar sõna vastuseks. Vaadake?” Üldiselt ütleb ta siiski tunduvalt rohkem kui paar sõna.
Niilo, Võrumaa talupidaja, on konkurentsitult isikupäraseim sõnavõtja. “Ma ei saa ütelda, et ma olõ Euro-fänn. Tegelikult olõ ma viglamiis.” Või: “Ma olõ ümmargusõ’ jutu veeretaja, a tegelikult olõ mi maakaq kõik.” Vaat nõnda räägib Tiit Niilo. Rahvas muheleb ja on heas tujus.
Otse esimeses reas on koha sisse võtnud eurovastaste suur juht Martin Helme koos ühe mõttekaaslasega, kes näeb välja nagu Peeter Volkonski habemega Robert Plant. Väga stiilne. Mõlemad mehed kuulavad Savi ja kompanii juttu tähelepanelikult ning vangutavad aeg-ajalt pead.
ÕNNETU EL
Lillelise kleidi ja väga huvitava punutud vööga naisterahvas (nutuselt): “Riigi eesmärk peaks olema õnnelik rahvas! Ma tahan seda öelda, et kas ee-liidu rahvad on õnnelikud? Ei! Nad on õnnetud!”
Konferansjee Diana Lorents: “Võib-olla te selgitaksite? Kust te seda teate?”
Sama naine: “Kuna seal on meeletu globaliseerumine! Ja meil on enn-liidu ajast ajupesu, et ainult suured tasuvad ära!”
Kaks keskealist meest (omavahel): “See on õige küll.”
Martin Helme noogutab rahulolevalt.
TORT PRÄÄNIKU ASEMEL
Hallipäine meesterahvas (lõbusalt): “Kuis meil on nõnna kipe sinna liitu minna – järsku kaeks veitse kõrvalt veel, et kuis Leedul minema akkas oma katoliiklastega ja nii. Meil om aiga minna, sellepärast et kui me edimise prääniku alla neelame, siis ega me teistele niikuinii ei anna.” (Pugistab naerda.) “Jah, aga kui me sellega veitse venitame, siis tuuakse võib-olla prääniku asemel juba tort!”
Rahvas naerab ja aplodeerib. Savi (tunnustavalt): “Õige. Siin tulebki see rahvatarkus, et üheksa korda mõõda ja? kuidas oligi?”
Diana Lorents: “Ja üks kord lõika!” Savi: “Jah. Tegelikult ma teadsin ise ka.” Umbes poole neljaks on arutelu lõppenud ning rahvas hakkab tasapisi lahkuma. Pidevalt ümberringi salapäraseid pilke saatev Jaanus Raidal jalutab taksojuhiprille kandva Heimar Lengi seltsis ning sosistab talle midagi. Lenk naerab vastuseks kõva häälega.
Juba tuttav hulkurist koer on tagasi tulnud. Kassi pole esialgu kuskil.
*
Kaks vanemat onklit tutvuvad jah-liikujate telgis pakutava kirjasõnaga.
Esimene (viitab ühele väljaandele): “Mis see teil maksab? Kurrat – nii palju? See?”
Teine (lõbusalt): “Selle eest saaks, kurat, kilo suhkrut!”
Mehed naeravad, löövad käega ja lahkuvad elava jutu saatel.
