PÕHJALA VÄGEV KANGELANE: Kui VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder proovisaali jõudis, oli Taisto Raudalaise loeng lõpusirgel. Nimelt arutasid folklorist Raudalainen ja lavastaja Toikka umbes 15 aasta eest, et viimane aeg oleks lavale tuua Põhjala kangelase Kullervo traagiline lugu. Aeg jõudiski nüüd viimaks kätte.
Aare Toikka toob 2025. aasta alguses lavale enda versiooni Kullervost, aga kuna see tõukub varasemast kaanonist, siis kutsus ta Raudalaise trupi juurde taustsüsteeme selgitama. Ja trupp saigi valgustatud.
Aga dramaturg jäi ilma! Ja dramaturgil on ometi nõnda palju põletavaid küsimusi, mida kindlasti ka teatrikülastaja veel enne etendusele tulemist teada tahab. Niisiis lasi etnoloog trupi minema ja istus kannatlikult dramaturgiga maha.
Mihkel Seeder: Eks ole, Kullervo on ju põhimõtteliselt soomlaste Kalevipoeg?
Taisto Raudalainen: (Võtab pikema mõttepausi) Kuidas nüüd sellele vastata…
Mihkel: Noh… lühidalt palun.
Taisto: Kalevipoeg on eestlaste jaoks ikkagi palju paremini teada kui Kullervo soomlastele. Kalevipoeg seisab meie rahvuseepose tuumas ja temaga on seotud hulganisti geograafiliselt osutatavaid loomismüüte – tekkemuistendeid ja muudki. Kalevipoeg oli muuseas ka loojaheeros.
Kullervo lugu on aga lihtsalt üks lugu mitmest “Kalevala” laulust, ja ta ise on vaid üks orjaseisuses, oma minevikutrauma ja neurooside all kannatav inimene. Arvan muuseas, et just seepärast on Kullervo-teema köitnud Soome kultuuri suuri geeniuseid – Jean Sibeliust ja Aleksis Kivi.
Mihkel: Ahah! Et siis Kullervo on selline kõrvaltegelane nagu meil Sulevipoeg?
Taisto: Kullervo on tähenduslik tegelane ja tal on Kalevipojaga sarnasusi küll. Nad mõlemad esindavad inimese impulsiivset, kultiveerimata poolt, nad esindavad ürgiha. Nad on mehed, kel tavaelus tsiviliseeritult askeldades oleks suuri raskusi.
Mõlema kangelaseetosega käivad kaasas tugevad taburikkumised nagu intsest ja vennatapp. Mõlemad tegelased sünnivad koos oma sisemise müütilise väega, nad on põhimõtteliselt algusest peale valmis ja muutumatud. See on ka müüdi üks tunnuseid: selles puudub meie mõistes looline areng. Tähtis pole mitte tegelaste ümber kasvamine, vaid pigem nendesse kätketud erinevate vastanditega opereerimine. Vanades müütides ei tegeleta asjade põhjendamisega, vaid räägitakse märkide keeles. Ja selleks sobivad nii Kalevipoeg kui ka Kullervo hästi.
“Kalevala” on seega olnud mingi loomuliku/metsiku ürgjõu kvintessents, mis märgiliselt vastandub kultiveeritud ja kogukondlikult heaks kiidetud normile, nagu viljelusmaad vastanduvad metsikule maastikule, kus põldu pidada ei saa.
Mihkel: Mina mõtlen Heraklese peale.
Taisto: Miks?
Mihkel: Minu arust on Kullervo väga Heraklese moodi. Mõlemad on metsikud, tugevad ja õigluse eest väljas. Herakles oli pooljumal, Zeusi poeg. Millise jumala poeg oli Kullervo?
Taisto: Vana-Kreeka ja läänemeresoome traditsioone ei tasu liialt omavahel võrrelda. Olud olid erinevad. Vana-Kreekas eksisteeris terve kiht inimesi, kes tegelesid ainult kohaliku mütoloogia süstematiseerimise ja läbipõimimisega. Nii see panteon tekkis. Karjalas elas hulk rahvakilde. Laulikud kogusid ja levitasid lugusid üsna juhuslikult. Vanakreekalik korrastatus ei saanud iseenesest tekkida.
Esimesena hakkasid rahvapäraseid laulumotiive Herderi “väärika muinasajaloo” põhimõtete vaimus mingiks suuremaks tervikuks sõlmima alles Elias Lönnrot (1802–1884) ja tema kaaskondlased. Nad läksid päris kaugele põhja, Valgemereni välja ja leidsidki sealt mingeid eepilise algega lugusid. Seal lauldi Väinämöisest ja Lemminkäisest. Vähesed pärimusekogujad aga liikusid Ingerimaale, praeguse Peterburi ümbrusse. Seal toimetas näiteks Taneli Europaeus (1820–1884), kes kogus muu hulgas kokku terve hulga Kullervo-motiive. Muide, mujal Karjala regioonides ei räägitud Kullervost üldse.
See oli ka põhjus, miks “Kalevala” esimesse versiooni 1835. aastal Kullervo ei jõudnud. Ent kui Lönnrot luges ametivend Europaeuse Kullervo-tekste, siis läks ta kadedusest põlema ja innustus kirjutama “Kalevala” täiendatud varianti, milleni jõudis 1849. aastal.
Mihkel: Jah, aga minu Kullervo-Heraklese-võrdlus…
Taisto: Ma püüangi sulle öelda, et kuigi Põhjala pärimuses sellist vanakreekalikku jumalikku sugupuud ja seotust algselt ei eksisteerinud, siis Lönnrot ammutas kindlasti inspiratsiooni antiigist ja konstrueeris oma eeposes üsna hästi struktureeritud omailma.
See sündmuste kronoloogia, mida Kullervo puhul tunneme, on pärit just Lönnrotilt, kes Europaeuse motiivid üheks tervikuks sobitas. Nii et võib ju otsida seoseid “Kalevala” jumaluste ja Kullervo vahel, kuid see on kõik üsna hiline fiktsioon.
Mihkel: Nii et see Kullervo värk on ikka väga lühikese ajalooga… Jeesusega ei anna võrreldagi?
Taisto: Kullervo-motiivid on ikka väga pika ajalooga, selles valguses pole ta kindlasti noorem kui Jeesus. Läänmeresoomlased asustasid Laadoga kagunurka vähemalt 1500 aastat e.m.a., ja Kullervo loos on peidus ka nii kauge aja substraate. Nimelt hakkasid sealsed rahvad igas suunas edasi rändama alepõlde viljeledes. Selle meetodiga metsalt põllumaa võitmine on aeglane ja vaevaline protsess. See on ka põhjus, miks kõrvuti elanud hõimude kõige suuremad tülid lahvatasid alati üksteise põllu- ja karjamaade hõivamise pärast.
Soome vanasõna “Oma maa mansikka, muu maa mustikka” võtab selle parimal viisil kokku. Tungimine kellegi teise maasikamaale, mis oli pärimusõiguse järgi ühele suurperele kuuluv vana alemaa, oli pärimusõiguse räige rikkumine! See on aga otseselt Kullervo-saaga aluseks: tema isa ja onu võisid sattuda sõjajalale vanade (ale)maade mittetunnustamise pärast.
Mihkel: Karjala on suur ja lai (vist?). Miks need ingerlased ainsana Kullervot mäletasid? Kas Kullervo oli ingerlane?
Taisto: Võiks ehk tõesti nii mõelda, et nn Kullervo rahva järglased olid ka ingeri-karjalased, keda tänapäeval kutsutakse isuriteks.
Mihkel: Ma olen veits segaduses. Kus need isurid siis ikkagi elasid? Kui kauge maailm see Eestist on? Kas Kullervo on üldse soome kangelane?
Taisto: Karjalasteks peab end suur hulk inimesi nii Soome kui ka Venemaa territooriumil. Rääkides ajaloolistest rahvarühmadest ja pärimusest üldse, pole tänastest riigipiiridest mõtet lähtuda. Pikka aega moodustasid Virumaa rannik, Loode-Ingeri ja Viiburi maakonna lõunaosa küllaltki ühtse suhtevõrgustiku. See oli üks kultuuriruum. Ja moodne eestlane ongi nüüd selle folklooripärandi mõjuväljas. Siin rangeid rahvuslikke piire tõmmata ei saa. Karjala on kultuuriliselt meile alati lähemal olnud kui aimame. Ja Kullervo on mõnes mõttes ka eesti kangelane.
Muide, ingerisoomlaste seas oli isuritest nõidkarjustel vägagi eriline staatus. Neid peeti suure au sees, neid pidi hästi kohtlema. Sellele viitab ka “Kullervo” loo üks episood, kus toimub ennekuulmatu taburikkumine: nimelt küpsetab kiuslik perenaine karjasest Kullervo leiva sisse kivi, ja ta murrab seetõttu oma isa pussi – meheau ja sugukondliku väärikusega seotud väärteseme! Kullervo reaktsioon on seega ingeri väärtusilma kontekstis igati loogiline.
Mihkel: Mis imet tegi Kivi Kullervo tegelaskujuga?
Taisto: Aleksis Kivi (1834–1872), mõnes mõttes soome esimene tõeline kirjanik, hakkas Kullervo vastu süvendatud huvi tundma tudengina Lönnroti loengutes istudes. Tol ajal peeti Soomes loenguid vaid rootsi keeles. Kivis tekitas see aga sügavat trotsi. Kullervo abil sai ta seda ängi läbi elada, ent samas leidis Kullervo kompromissitusest ka tuge.
Kivi oli meisterlik sünteesija: ta põimis kokku iidseid motiive, külajutte ja kaasaegseid probleeme. Kivi psühhologiseeris Kullervo karakteriks ja tõi ta tänasesse päeva. Aga Kullervo kaudu tegi Kivi ka autokommunikatiivse retke iseendasse, oma ängide juurde. “Seitsmes vennas” on vendadel valida, kas pageda tsivilisatsiooni paine eest Ingerimaale karjusteks või laantesügavusse. Nad valivad teise tee. Seitsmest vennast neljas – Eero – ongi Kivi ise. Tema elukaar juhatas ta kompromissitu noorusaja Kullervo-trotsi juurest nutika kohaneja Eero juurde.
Mihkel: Nii et Lönnrotil oli veel vana Kullervo, Kivil aga juba uus Kullervo. Noh ja Toikkal on juba veel uuem Kullervo. Kas oled tema versiooni lugenud?
Taisto: Põgusalt.
Mihkel: Olen kuulnud, et see räägib tänasest Eestist ja meie aja väljakutsetest.
Taisto: Kõlab loogiliselt. Ma ei tea, mida Toikka selle looga täpselt plaanib, kuid mina olen veendunud, et “Kullervo” ei ole ajalooline relikt, vaid selle müütilise arhetüübi abil saab kahtlemata kujustada ka tänase päeva väljakutseid, tabusid ja valupunkte.
Kullervo hinge tuleb sisse pugeda (nagu seda tegi Aleksis Kivi) ja küllap siis näitab ta midagi ka praeguse Eesti kohta.
Mihkel: Mida on meil tänapäeval sest “vanast” Kullervost õppida?
Taisto: Kullervo on traagiline kangelane. Ta on hoiatuslugu karakterist, kes teadis küll enda kui allaheidetu tegelikku õilsat päritolu, ent ei teadnud, kes on inimene üldise kogukonnarahu hoidjana. Oidipusel oli täpselt vastupidi: ta teadis, kes on inimene, ent ei teadnud ennast, enda tausta jne.
Mingil ümberpööratud kujul on nendes kujudes suur sarnasus. Kullervo rikub tabusid, teeb ebainimlikke tegusid, sest ta ei suuda enda impulsse talitseda. Aga ka Ingeris on kehtinud põhimõte: kokkulepetest tuleb kinni pidada! Kullervo rikub hulga reegleid ja see toob tema kaela force major’i – saatuse keerise.
Mihkel: Nii et ta on pigem antikangelane, tema lugu on hoiatuslugu?
Taisto: Kullervo maailmas on kõik aspektid ettemääratult märgilised. Ilma Kullervo, Oidipuse ega isegi Kalevipoja kujuta poleks võimalik olulisi asju kujustada, meil on vaja neid suurejoonelisi tegelasi, kelle abil saab tuua ilmsiks olulist.
Asju pole võimalik mõista neid välja ütlemata, see ongi logos. Tänu Kullervole saame mingeid väärtushinnanguid ja põhimõtteid selgemalt sõnastada – reeglite tõeliseks mõistmiseks on meil vaja reeglite rikkujat. Meil on vaja Kullervot.
VAT Teatri lavastus
Kullervo
Legend lootusest ja kättemaksust
Adapteerija ja lavastaja: Aare Toikka
Helilooja: Veiko Tubin
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla Teater)
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Koreograafid: Marge Ehrenbusch ja Tanel Saar
Osades: Pääru Oja, Karolin Jürise või Lauli Koppelmaa, Liisa Pulk, Elina Reinold, Margus Jaanovits (Teater Vanemuine), Meelis Põdersoo, Margo Teder, Tanel Saar ja Miika Pihlak
Esietendus: 23. jaanuaril 2025 Sakala 3 teatrimaja suures saalis