Teatrit nimetatakse kaduvaks kunstiks. Muuseumid on muu hulgas säilitajad. Kas muuseum saab teatrit kaduvusest päästa, nii-öelda klaasi taha näitamiseks välja pannes alles hoida? Tuleb välja, et mingil määral saab küll. Kuraator Liis Kolle räägib muusika, valguse ja luule kohtumistest.
Teooria
Ideaalne teater võiks olla jätkusuutlik, st iseennast taastav, ökonoomselt ressursse kasutav, keskkonnasõbralik. Ainult kaheks etenduseks sündiv muusikateatriproduktsioon seda ei ole. Isegi kui tohutut kujundust ei toodeta, pole osalejate tööpanus ei mahulise (antud etenduste arv) ega finantsilise (piletitulust saadav sissetulek) väljundiga proportsioonis.
Teatrijuhikeeles öelduna võiks lavastust “ekspluateerida” nii kaua, kuni a) jätkub publikut, kes saab elamusi ja toob piletiraha; b) esinejad on saadaval ja võimelised lavastust mängima või on (ökonoomselt) asendatavad; c) esitajatel ja teistel teostajatel pole veel totaalselt koppa ette visanud ja nad suudavad jätkuvalt kunstiliselt veenvat taset hoida.
Kui ühe etenduse andmine maksab rohkem kui on võimalik publikult raha välja pigistada ning täiendavaid subventsioone näiteks tasuta mängukoha või palgaliste esinejate näol pole, ei klapi rehkendus mitte.
Probleem ja frustratsioon
Siinkirjutaja on aastaid hämmastuseseguse resignatsiooniga jälginud (ja ka ise selles osalenud) protsessi, kus Kultuurkapitali, keda siinkohal südamest tänan saadud toetuste eest, abil üha uusi “asju” toodetakse, neid võrreldes esialgse plaaniga siit-sealt õhemaks kaabitsetuna ning ajapuudusel (proovihonorar, prooviruumi üür!) poolküpsenuna publikule ette kantakse, kes toote kuulekalt ära nätsutab. Kes õigel ajal ei ärganud või mujal hõivatud olid, jäävad ilma ning asuvad järgmist käiku ootama.
Kui eelnev drastiliselt väljendatud rida käis nii-öelda vabade projektide kohta, siis tootmissundi tunnevad ju ka riigiteatrid, kes peavad konstantseks jäävat või isegi kahanevat publikut üha uute roogadega söötma. Küll igatseks näha mõnd aeglasel tulel, miks mitte aasta või paarise prooviperioodi vältel küpsenud teatriteost, mida seejärel mängitakse aastaid ning mida ma pikkade vahedega korduvalt vaatamas käiksin, selle meisterlikkust, komplekssust ja harmooniat imetledes.
Kui sõnateatri näitlejad räägivad, kuidas alles pärast kümnendat etendust roll õieti lihastesse kasvama hakkab – nad on seda reaalselt kogenud! –, siis palju õnne meile kõigile, nagu mu lemmikajakirjanikud öelda tavatsevad. Mu loomeregistris troonib igati tunnustatud Eesti helilooja ooper, mille esimene etendus jäi ühtlasi viimaseks, ja sama saatus on tabanud teisigi. Neli etendust on juba täitsa tubli tulemus. Isegi riigiteatri kaitsva tiiva all sündinud kaasaegse muusikateatri lavastusel on raske jõuda kümnenda etenduseni.
Olen üritanud uudistootmise asemel juba olemasolevaid produktsioone taas lavale tuua (selleks Kulka raha ei anna, ideaalis peaksid järgnevad etendused end ise ära tasuma, mis on suht võimatu), kuid mida madalamale temperatuurile supp juba jahtunud on, seda rohkem energiat on vaja tema ülessoojendamiseks. Seega – mõtle midagi uut välja ja esita taotlus.
Eksperiment ja lahendus ehk lõpp halamisele
Täiesti üllataval kombel jõudis minuni Eesti Rahva Muuseumi kutsung osaleda konkursil “Omanäitus”, mis annab võimaluse neile, kes muidu näitusi ei tee.
Kuna teemaks oli öö ja lähiajal kavatseti üles panna ka sürrealisminäitus, polnud pikalt vaja kaaluda, millist teost taaskasutada, Artur Alliksaare tekstidele sündinud “Käidi ja kylvati…” tundus selleks “nagu loodud”. Mõte oli lihtne, ülesandepüstitus põnev: transformeerida teos ühest žanrist teise, ajalisest ruumiliseks, lavastusest käidavaks installatsiooniks. Ja loomulikult nii, et endal oleks tore ja huvitav. Küsisin tagasivaatavaid muljeid ka kaasloojatelt.
Mida eredat ja ilusat meenutate “Käidi ja kylvati…” loomise ajast?
Oliver: Minu koostöö Ardoga algas peale seda, kui Ardo käis vaatamas üht etendust, kus ma olin valguskunstnik See oli samuti luulel (Pessoa) põhinev ja ma kasutasin valguskujunduses pirne, mis reageerisid muusikale/helidele. Ardole see kõik mõjus nõnda, et ta pöördus pärast minu poole ja tutvustas oma mõtteid soses Alliksaare, öö, helide ja valgusega.
Pärast seda põrgatasime erinevaid valgus-ideid edasi tagasi ja siis hakkas Ardo heliloomega tegelema. Justkui siis valgusideedest inspireerituna. Lõpplavastuses olid meie valguseideed erineval kujul enamikus sees.
Ardo: Väga hea meel oli, kui algne uitmõte – öö, valgussähvatused ja Alliksaare tekstid – hakkas kuju võtma ja 2016. aastal ka lavale jõudis. Oliver Kulpsoo tegi väga põnevad valguslahendused, Liis Kolle lavastajana lisas mitmeid uusi kihte algideele, Reili Evart liitus põneva kunstnikuna.
Solistid Janika Kilgi ja Taniel Kirikal üllatasid mitmes mõttes ja muusikud olid väga profid, nagu ikka. See kõik moodustas ühtse terviku, mis ühekordsete projektide puhul sugugi enesestmõistetav ei ole. Rõõmu tegi see, et märgati ka huumorit, mis lavastuses kohal oli ja mis nüüdismuusika projektide puhul kipub pigem haruldane olema. Alliksaare vaim vabastab!
Reili: Ilus on lõpptulemus, kui kõik detailid oma koha peale asetuvad ja moodustub kompositsioon, mille suunas tegutsesime.
Liis: Mulle tohutult meeldis, et lavakujundus moodustuski põhiliselt valgusest ja varjudest ning kõik muu oli minimalistlik ja funktsionaalne. Et muusikud sai nii hästi lavategevusse integreerida, sundimata neid näitlema või midagi harjumuspäratut tegema.
Et publikust tuli hiljem reaktsioone, kus inimesed kirjeldasid ajataju kadumist, st neil polnud aimugi, kaua see tinglik teekond läbi ühe võimaliku öö kestis (tegelikult tunni).
Mis võlus teid idee juures lavastus näituseks transformeerida, mis oli tore, millised olid väljakutsed?
Reili: See, et lavastus jõuab rohkemate inimesteni ja justkui ärkab varjusurmast.
Oliver: Eks oli tore taas kõike meenutada, elustada. Lavastuse ja näituse vahepealsel ajal olen teinud mitmeid näituse valguskujundusi ja hakanud seda formaati nautima. Ennekõike selle kompaktsust nii ruumiliselt kui ka ajaliselt.
Kui teater ja lavastuste tegemine on mu arust üks aeganõudvamaid ja ka stressirohkemaid kultuurivorme, siis näituse formaat on kiire ja kompaktne. Väljakutseks oligi nende kahe mastaabi ühildamine. Suurema väiksemasse pressimine, kärpimine, kahandamine, väljajätmine. Justkui ümberhindamine.
Liis: Võlus ikka see ajas ekspanseerumise idee ja et külastajal oleks aktiivsem roll, ta saaks ise üht-teist proovida ning otsustada, kui kauaks ta näitusele jääb, mis järjekorras selle osi kogeb, muutuda üheks varjudest ja öö tegelastest.
Väljakutseks oli muidugi see, et kui midagi nihu läheb, siis võimalik, et seda peab kuude kaupa taluma. Õnneks ei läinud.
Ardo: Mu meelest peaks Artur Alliksaarele püstitama monumendi ja see näitus võiks olla väike tõuge selles suunas.
Kas sooviksite selle teema ja materjaliga veel edasi liikuda ja millises vormis?
Reili: Miks mitte teha ooperist film või animatsioon.
Oliver: Kõige lihtsam oleks sellesama näituse eksponeerimine uues ruumis. Ruumid on ikka erinevad ja siis tuleks ilmselt taas ümber mõtestada, midagi tagasi tuua, mis oli välja jäetud.
Liis: Meie nelik tegutses veel sõbralikumalt ja harmoonilisemalt kui algteose loomisel, nii et ei tahaks mõelda, et nüüd on lõpp käes. Võib-olla tutvustame Alliksaart peagi teiste planeetide elanikele.
Midagi, mida soovite veel jagada?
Reili: Ma olen enda üle väga uhke, et sain kõlakausi lõpuks kõlama (näituse avamisel toimus protsessioon, kus professionaalsete muusikute asemel mängisime kõlakausse meie ise – L.K). Teie üle ka.
Liis: Tore oli vahelduseks muuseumis töötada ja uhke end kuraatoriks nimetada. Samas märkasin, et see tohutu hoone sisaldab üsna vähe töötajaid ja tempo on neil meeletu. Näiteks, meie imeliselt abivalmit ja alati kaasamõtlevat produtsenti Tiit Sibulat, keda siinkohal veel kord südamest tänan, nägin liikumas ainult jooksusammul. Nii et ei mingit rahulikku loksumist siingi.
Varjud helisevad. Muusikaline uneskõnd Alliksaare luulega
Näitus Eesti Rahva Muuseumi osalussaalis 27.09.2024 – 15.01.2025
Kuraatorid: Liis Kolle, Ardo Ran Varres
Ruum ja valgus: Oliver Kulpsoo
Kostüümid ja kujundusgraafika: Reili Evart
Helikujundus: Ardo Ran Varres
Produtsent: Tiit Sibul
“Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma“
Lavaline serenaad Artur Alliksaare tekstidele
Esietendus 9. aprillil 2016 festivalil Eesti Muusika Päevad Viimsi Black Box Studios.
Helilooja Ardo Ran Varres, lavastaja Liis Kolle, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, kostüümikunstnik Reili Evart, helirežissöör Tammo Sumera, sopran Jaanika Kilgi, bariton/kontratenor Taniel Kirikal, Yxus Ensemble: Mihkel Peäske (flööt/bassflööt), Toomas Vavilov (klarnet/bassklarnet), Peeter Sarapuu (fagott/kontrafagott), Harry Traksmann (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello, kunstiline juht), Madis Metsamart (löökpillid).
Tagasivaate pani kirja Liis Kolle
