Nukk saab teha asju, mida näitleja ei saa! 2025. aasta veebruaris esietendub Noorsooteatris avatud mängulaadiga lavateos “Teatrinukkude salamaailm”, mis jutustab näitlejate ja nukkudega Eesti nukuteatri ajalugu koondava loo. Nukuteatrimuuseumi kuraator Gerli Mägi vestleb nukunäitleja ja lavastaja Katri Pekriga, et avada lavastusse jõudnud nukuliikide tagamaid ning nukunäitleja tööd.
“Teatrinukkude salamaailmas” astuvad lavale Nukuteatrimuuseumis puhkavatest teatrinukkudest valmistatud koopiad, kes kehastavad eelkäijatega võrreldes teistsuguseid rolle, kuid mäletavad oma päritolu ning loojaid. Lavastus põimib teatrinukkude põlvnemislood ühes ajaloolise tausta ja nukunäitleja spetsiifikaga ühtseks tervikuks.
Miks on vaja publikule avada teatrinukkude salamaailma?
Teatrinukkude salamaailma on vaja avada selleks, et nukuteater kasvaks, areneks ja säiliks, et ka tulevikus oleks neid loojaid, kes sellest teatriliigist vaimustuvad ning kellel on käsitööoskused ja nukulik mõtlemine. Ja selleks on vaja mäletada ajalugu – kust kõik alguse sai ja miks? – ning luua järjepidevust, et omandanud teadmised ja oskused edasi kanduks.
“Teatrinukkude salamaailmas” näitame publikule kõike seda, mida tavaliselt laval peidame. Kuidas näitleja sirmi taga nukuga mängib, millised on animeerimise keerukused ja tegelikult paljastame ka seda, mis nuku sees toimub – kust näitleja nukust kinni hoiab ja millised mehhanismid on nuku sees. Ühtlasi käime läbi põhilisemad nukuliigid ja nende eripärad.
Kuna lavastuse loomise üks ajenditest oli tutvustada ka Nukuteatrimuuseumi kogu, siis saab “Teatrinukkude salamaailmas” kokku kirju kamp tegelasi, kes igaüks on mõnest omanäolisest lavastusest ja liigist pärit. Kuidas sinu kui lavastaja jaoks joonistub nende nukkude kaudu välja ajalooline telg?
Jaa, seltskond on kirju! Aga kuna eesti nukuteatrikunst ei ole oma päritolult nii tugevate traditsioonidega, siis mulle tundub, et meil ei ole sellist ajastute põhilist kulgemist, mida publik oskaks eristada. Küll aga visuaalselt on nukkude ja lavastuse dekoratsioonide materjalivalik see, millega tajume ajastute vahetust.
Meie laval mängivad koopianukud, sest muuseumikogusse kuuluvate nukkude seisukord on väga erinev, aga võtsime eesmärgiks teha nukud võimalikult tõetruud. Ilma selle sihita võinuks nii mõnigi materjali valik olla täna teistsugune.
Varrasnukuna astub “Teatrinukkude salamaailmas” üles 1962. aasta “Buratino lendab kuule” tegelase Punamütsikese koopianukk. Millega võib nukunäitleja varrasnukkude puhul laval vaevelda?
Tehniliselt on varrasnukkude puhul keeruline see, et nukunäitleja juhtiv käsi on nuku sees – animeerides nuku pead, silmi, suud jne, ja teise käega tuleb varraste abil animeerida nuku kahte kätt. Kuna tänapäeval ei ole näitlejatel seda koolitust nii tugevalt all, siis tihtipeale jäetakse üks varras rippuma ehk nukul kasutatakse vaid ühte kätt. Lisaks ei saa varrasnukk inimese kombel kõndida – ta liigub pool hüpeldes või liueldes mööda sirmi, mis võib nuku elususe usutavust kärpida. Sestap ongi varrasnukkudel tihtipeale pigem pikad seelikud, et publik ei näeks, kus nuku jalad lõppevad. Kuid kui varrasnukule on jalad tehtud nagu meie lavastuse Punamütsikese puhul, siis saab ta ka sirmil istuda või seista.
Liik, mida enamasti teatakse, on käpiknukk. Ühtlasi arvatakse, et käpiknuku animeerimine on väga lihtne. Aga kas on?
Minu meelest ei ole. Käpiku animeerimise teeb raskeks see, et inimese käsi on piiratud liikuvusega. Näitlejal kipub ranne ette jääma ning lisaks tuleb nukku hoida pikalt kõrges asendis.
Lavastuses saab näha muuseumi kogusse kuuluva vanima nuku Haldjas Kastetilga koopianukku. Liigilt on ta marionett. Mis sulle tundub olevat marioneti animeerimise keerukus?
Marionett kipub laval hõljuma. Kuna nukku animeeritakse distantsilt niitide abil, siis ei oma nukunäitleja nuku üle nii vahetut kontrolli kui näiteks lauanuku või käpiku puhul.
Aga selleks, et nukk oleks usutav, peab ka tema vähemalt alguses, kui soovime elususe illusiooni luua, gravitatsioonile alluma. Hiljem saame seda juba lõhkuda ja nukk võib gravitatsiooni eirates näiteks õhku püsima jääda. See on osa salamaailmast – nukk saab teha asju, mida näitleja ei saa!
Mida tähendab nukunäitleja kontekstis lause “Käsi ei ole piisavalt”?
Meie lavastuse trupp koosneb kolmest näitlejast ning kui me tahame Buratino* lauanuku laval panna liikuma koos mõne teise tegelasega, siis meil ei jätku tegelikult käsi, sest ideaalis animeerib ühte lauanukku kuus kätt.
Lauanukk on väga võimekas, aga kui teda juhib üks või kaks näitlejat, siis on tema potentsiaal kärbitud – me kasutame seda oma lavastuses ära, et publikule demonstreerida keerukaid kohti, kuid tavalises nukulavastuses on see suur murekoht.
Sama Buratino lauanukk ilmub lavastuses ka varjunukuna. Mis on varjunuku võlu?
Varjunukud tekitavad minu jaoks unenäolise maailma. Varjuteater tundub pealtnäha lihtne, kuid tegelikkuses on varju loomise taga väga suur tehniline töö – küsimus on valguse, näitlejate ja nukkude õigetes nurkades ning koostöös, et vardad ei jääks pildile, lambipirn ei paistaks läbi ekraani ja et varjukujutised oleksid piisava teravuse ja suurusega.
Millal sina oled nukuga laval hätta jäänud?
Näiteks siis, kui olen pidanud teise näitleja nukurolli sisse õppima. Sel juhul pole nukk minu käe järgi tehtud, nagu nopiks umbrohtu pajakinnastega. “Teatrinukkude salamaailma” puhul on meil niisamuti. Noorsooteatri nukutöökoda on nukkudest koopiad teinud, kuid me ei muutnud nende suuruseid, tehnikaid, et säilitada originaali lähedust ja kunstniku originaalne idee. Seega ei sobitu nad praeguste näitlejate kätte ja see teeb neil nuku animeerimise keerukamaks.
Miks kuulub nukuliike tutvustava lavastuse formaati mask?
Mask teisendab näitleja keha. Seega, näitleja ei mängi sellega, mis tal loomulikult on, vaid muutub nukulikumaks. Lavastuses kasutusel oleva 2017. aasta “Väikese printsi” rebase maskis õnnestus minul originaalis mängida. Seda rolli luues teisendasin end oma peas rebase nukuks, sest mul oli minule mitte kuuluv nägu ja nii nagu nukkudele on joonistatud silmad ja nad ei näe midagi, on suuresti ka maskil.
Maski sees olles näeb ümbritsevat väga kehvasti ning sarnaselt nuku animeerimisega, peab lavastaja su väljast paika panema – milline on su peanurk, keha asend – ehk lavastaja näeb, mis töötab, mis on usutav ja mis mitte.
Lavastuses on kujutlusvõimel oluline roll. Kas teatripublikul on kujutlusvõime olemas?
Jaa, kindlasti! Igas inimeses on kujutlusvõime olemas, aga võib-olla on tänapäeval nutinduse virvarris kujutlusvõime jäänud natukene nagu tolmukihi alla, kuna selleks, et me julgeks erinevatesse kujutluspiltidesse minna, vajab see vormis püsimiseks pidevat toitmist.
See lavastus joonib alla kujutlusvõime olemuse ning võib-olla kasvatab ka publikul oskust ja julgust seda loojatelt rohkem nõuda ega lase end väikese video efektiga ära osta.
*lavastus “Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused”, 2008
