M&M EHK KOSJAKASED: Ingomar Vihmar toob Endlas lavale Lydia Koidula “Kosjakased”. Nüüd võib muidugi küsida, et äkki vanamoodne ja tolmune. Üldse mitte. Koidula muutub laval tänapäevaseks täiesti iseeneslikul moel. Ingomariga rääkis Endla teatri dramaturg Ott Kilusk.
Veebruari algul esietendus Endla teatris sinu lavastusena Lydia Koidula “M&M ehk kosjakased”. Alustame lihtsa küsimusega: miks Koidula?
Sellele lihtsale küsimusele on üsna keeruline vastata. Iga tekstini viib ju mingi teekond, mõtterännak, mida hiljem üsna raske taastada. Eks see oli ikka sisehääl, mis Koidulani viis.
“Kosjakased” pole ju näidend, mis oleks Koidula draamaloomingus kuidagi erilisemal kohal kui teised ja muidugi ei suuda see tekst võistelda paljude teiste draamatekstidega, aga ometi on seal mitu asja koos, mis selle minu jaoks huvitavaks tegi.
Mingis mõttes võib öelda, et võttes lavastada just selle Koidula teksti, jõudsin tagasi algusesse, sinna, kust kunagi alustasin. Sest ma ei alustanud ju näiteks Ibseni või Shakespeare’iga, ühesõnaga, mingite materjalidega, mis on ajale vastu pidanud ja tuntud kui vastuvaidlematult maailma näitekirjanduse kaanonisse kuuluvad šedöövrid. Alustasin Friedebert Tuglase ja Jaan Oksaga, tekstidega, mida autorid lavale ei kavatsenud tuua. Tuglas on muidugi suur novellimeister ja kuulub kahtlemata meie kirjanduse tippude hulka, aga näitekirjanduses polnud ta mingi tegija. Aga mina panin ta lavale. Sama lugu oli vähem tuntud Jaan Oksa tekstidega.
Selles mõttes olen nagu alguses tagasi. Koidula teksti võib muidugi tajuda lihtsa jandina, aga selles on ka piisavalt draamat, millele keskenduda. Muidugi on Koidula tekst koomiline, aga see pole sugugi peamine.
Koidula näidendi aluseks on Jannseni “Sannumetojas” ilmunud jutt “Naabre tütred”, mis omakorda on saksa pastori W. O. von Horni jutu “Die Nachbarstöchter” tõlge. Niisiis on Koidula näidendi süžee küll laenatud, kuid saanud tema töötluses uue tähenduse. Koidula kohandas teose sisu Eesti oludele ning täiendas seda terava kriitikaga kaasaja elu aadressil. Milline on selle loo kõnetus tänasesse päeva?
Eks Koidulal olid omad eesmärgid. Peamiselt püüdis ta ikka seda eesti asja ajada. Ja enamik ühiskondlikke kitsaskohti, millele ta oma näidendis viitab, on tänapäeval täpselt sama aktuaalsed. Selles mõttes ei vaja see näidend kaasajastamist, tänasesse päeva toomist, sest see tänapäevastub lavale jõudes automaatselt ise. Lugesin ettevalmistuseks palju Koidula elukäiku ja loomingulist teed kirjeldavaid raamatuid ja mind võlus tema vastuoluline isiksus, tema teravmeelsus, huumorimeel. Lydia Koidula kui inimene ja kirjanik sai mulle väga sümpaatseks.
Koidula võitles kõige vastu, mille vastu ühiskonnas on võimalik võidelda; olgu selleks siis korruptsioon, tagurlus, vaimupimedus. Koidula manitseb meid kuulama oma südame häält, selle asemel, et igal sammul oma isiklikku kasu taga ajada. See on kahtlemata asi, mida võime tänaselgi päeval üksteisele meelde tuletada. Ta püüdis anda oma panust meie rahvusluse arengusse ja nüüd, takkajärgi võime öelda, et tema panus oli väga suur ja selle mõjud kestavad tänapäevani. Selles mõttes on ta ajatu.
Nii nagu mina olen ringiga algusesse tagasi jõudnud, on meie ühiskond otsekui ringiga Koidula aega tagasi jõudnud. Nii nagu Koidula omal ajal püüdis lepitada erinevaid vaenupooli, et ühise jõuga suurema vaenlase vastu astuda, võiksime praegugi oma egod korraks kõrvale lükata ja katsuda leida seda ühisosa, mis teeb meist eestlased. Aga ega lavastuse eesmärk pole vaatajatele moraali lugeda, vaid ikka kunstiliste vahenditega ühele või teisele asjaolule viidata.
Rääkides Koidula teatrist, mõtleme muidugi kohe ka tolleaegsetele koomikavõtetele, mis praeguses ajas mõjuvad topeltnaljakana.
Eks see ole vist nii läinud, et mis Koidula ajal oli ühtepidi naljakas, on nüüd meile kuidagi teistpidi naljakas. Naljategemine ei saa olla omaette essmärk, sest on täiesti ennustamatu, kuidas publik millelegi reageerib.
Ma pole püüdnud lavastamise kestel kuidagi vägisi mingeid nalju lavastusse sisse istutada, pigem isegi ära võtnud. Tulemuseks on midagi täiesti uut. Kindlasti leidub vaatajaid, kelle meelest see tükk saab homeeriliselt naljakas ja leidub neidki, keda see naerma ei aja.
Eks Koidulalgi oli ikka nii, et koomika on pigem pakend, mille seest pakutakse publikule midagi, mis puudutab südant ja hinge. Aga räägime “Kosjakaskede” muusikalisest kujundusest ka. On ju selle lavastuse žanrimääraluseks “laulumäng”.
Jah, laule sellesse lavastusse tuleb ja kui rääkida nüüd sellest, et mis laulud need on, siis, kuna tüki tegevus toimub jaanipäeva paiku, inspireeris mind neid lugusid otsides isiklik mälestus sellest, kui olin väike ja käisin koos pere või sõpradega Kehra jaanitulel. Kuidas inimesed kogunesid Kehra laululava juurde, kuidas seal lõhnas, laval mängis bänd, mis koosnes meestest, kes olid eraelus traktoristid või brigadirid või midagi kolmandat. Kui seda meenutada, tekkib mingi väga, väga eriline tunne.
Kas tegemist on tuntud lugudega? Sellistega, mis tekitavad publikus äratundmisrõõmu?
Pigem on tegemist lugudega, mida kuuldes tundub, et oled seda kuulnud, aga tegelikult ei ole.
See muusikaline kujundus, laulud ja saated, need on valminud koostöös Felix Kütiga.
Jah, mina olen valinud lood ja tema on teinud sõnad. Felix on ülihea laulusõnade kirjutaja ja peale selle paneb ta näitlejad laulma.
Sinu järgmiseks lavastuseks Endlas on Vaino Vahingu “Suvekool”. Näidend, mida on kirjeldatud kui kõikvõimalike vastanduste lugu. Olgu see siis üksikisiku ja ühiskonna, laste ja vanemate, mehe ja naise ja kes teab veel mille vahel. See oli omas ajas ka peavoolule üsna vastanduv tekst ja küllap pole oma mõju kaotanud ka nüüd.
Jah, see näidend mõjub praegugi üsna rajult ja ehmatavalt. Mati Unt ütles kunagi, et Vaino Vahingu “Suvekool” on Tammsaare paroodia. Midagi selles Undi arvamuses on.
Just nii, nagu Indrek jõuab “Tõe ja õiguse” viiendas osas tagasi Vargamäele ja kukub kraavi kaevama, tuleb ju ka “Suvekooli” peategelane linnast maale ja hakkab tiiki kaevama. Mõlemad käituvad nagu Sisyphosed, asudes mõttetu töö kallale, mis iialgi valmis ei saa, kuigi nende motiivid on erinevad.
Et Mati seda paralleeli märkas, on lahe. Kas see mõlkus ka Vahingu meeles, seda me ju tegelikult ei tea.
Jätkad Endla kunstilise juhina. Kui vaadata tagasi, siis mis on sinu siin oleku ajal juhtunud ja kui vaadata tulevikku, mis edasi juhtuma peaks?
Kui mina tulin Endlasse, oli trupis 13 näitlejat. Praeguseks on neid vähemalt kümne võrra rohkem ja trupp on kahtlemata üks parimaid, mida võib soovida.
Kui vaadata tulevikku, siis näitlejaid, eriti noori, võiks alati veelgi rohkem olla. Oleks hea, kui tuleks mitu korraga, sest see laseks tekkida mingil uuel hingamisel, värskel vaimsusel. Praegu on noored tulnud pigem ühe ja kahe kaupa ning on pidanud lihtsalt olemasolevasse truppi sulanduma.
Väga oluline on muidugi see, millised lavastajad peale meie omade Endlas lavastavad. Et oleks palju eriilmelist teatrikunsti. Et säiliks julgus riskida, sest ilma selleta teatris ei saa. Olen kaua oodanud, et näiteks Juhan Ulfsak tuleks ja teeks meil midagi. Nüüd ta siis kevadel tuleb. See saab olema huvitav kohtumine nii meie trupile kui ka publikule.
Vaadates kella, saan aru, et praegu, kus just läks huvitavaks, tuleb meil katkestada, et õigeks ajaks proovi jõuaksid. Aitäh, selle jutuajamise eest!
Esietendus Endla teatris 1. veebruaril
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Autor: W. O. von Horn / Lydia Koidula / Ingomar Vihmar
Lavakujundus, muusikaline kujundus: Ingomar Vihmar
Laulusõnade autor ja lauluõpetaja: Feliks Kütt
Valguskunstnik: Karmen Tellisaar
Osades: Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Nils Mattias Steinberg, Tambet Seling, Astra Irene Susi, Paul Samuel Vihmar (külalisena)
