LEEDU AJALOOLINE KOOMIKS: Lina Itagaki illustraatori ja Marius Marcinkevičius kirjaniku ning mõlemad ka kirjastuse Misteris Pinkmanas loojatena on pälvinud tuntust ja tunnustust nii oma kodumaal Leedus kui ka väljaspool seda, sealhulgas Eestis.Peatselt, 7. mail esitlevad nad Tartu Linnaraamatukogu saalis oma 2023. aastal ilmunud graafilist romaani “Tüdruk püssiga”. Intervjueeris ja leedu keelest tõlkis Tiina Kattel.
Marius, te andsite koos Lina Itagakiga välja Leedu metsavendadest rääkiva graafilise romaani “Tüdruk püssiga” ja mõni aeg enne seda holokaustist rääkiva raamatu “Akmenėlis” (“Kivike”; illustreeris Inga Dagilė). Miks sa oledlastele kirjutades valinud need nii valusad ajaloolised teemad?
Ma arvan, et lastele pole kirjutatud piisavalt raamatuid meie riigile oluliste ajalooliste sündmuste kohta. Muidugi õpivad lapsed koolis ajalugu, kuid see on sageli igav, sest on palju aastaarve, nimesid jne.Lapsi see ei huvita, see ei kõneta neid ja ei elusta ajalugu, sageli õpivad nad vaid hinde pärast. Teisalt soovin ma lastele näidata meie ajaloo valukohti, lootes, et suureks saades ei korda nad oma esivanemate vigu.
Metsavendade teemat polnud leedu lastekirjanduses palju aastaid puututud – teie julgesite seda teha. Mis innustas teid sellest rääkima?
Kui ma otsustasin kirjutada Leedu vabadusvõitlusest, oli algne idee rääkida tüdrukust, kes satub metsavendade juurde.
Magda isa prototüübiks on minu vanaisa. Vanaisa Antanas võitles koos vend Juozasega(nad olid siis 18- ja 19-aastased) 1919. aastalbolševike ja valgekaartlaste vastu. Pärast sõda sai ta 11 hektarit maad Jurbarkase lähedal. Tema sõnad paningi ma Magda isa suhu, kui ta ütleb, et tema, Leedu vabatahtlik, sai selle maa, sest valas selle eest verd ning et ehitas kõik oma kätega üles. Ja ka Magda ratsu, kelle venelased ära võtsid, oli tõesti olemas. Kui ma sellest juttu tegin, läksid mu isa silmad alati märjaks…
Kust sa üldse said teada tüdrukust, kes elas metsavendade juures?
1991. aastal olin Saksamaal sõpradel külas. Kui algasid jaanuarisündmused, tühistati lennud Leetu. Lõpuks tekkis 13. jaanuaril lennuk, mis lendas Vilniusesse. Varisesin voodisse, pärast kolme lennujaamas veedetud päeva olin tõsiselt üleväsinud. Kuid puhata ma ei saanud, kuna elasin toona kohe teletorni juures, sattusin otse 13. jaanuari sündmuste keerisesse. Pärast kõike, hommikul, istusime me sõbra köögis ja jõime teed Royali salapiiritusega. Siis rääkiski sõbra vanaema oma noorusest, sellest, kuidas ta oli metsavendade sidepidaja, oma neljast vennast, kes metsas olid, ja ka tüdrukust, kes metsavendade juures punkris elas. Palju hiljem, juba pärast raamatu ilmumist, jõudis meieni veel nii mõnigi taoline jutustus.
See kuuldud lugu jäi kuhugi mällu ja pärast laste sündi ja maailmas juhtuvaid halbu asju hakkasin mõtlema, kuidas tunnevad end sõjakeerisesse sattunud lapsed.
Kas enne loo kirjutamist kujutasid ette, et sellest saab koomiks? Kui kaua loo kirjapanek kestis?
Kirjutamine ise kestis umbes aasta, sest kirjutasin pausidega, aina jäi materjalist puudu, aga tahtsin, et lugu kõlaks autentselt. Ma ei osanud ette kujutada, kuidas see välja nägema hakkab, aga tahtsin väga, et seda illustreeriks Lina Itagaki, sest mulle väga meeldis tema “Siberi haiku” – tahtsin samas stiilis raamatut, seepärast pakkusingi seda lugu Linale.
Selle raamatu kirjutamise ajal tuli koguda palju materjali, sõitsime mööda muuseume, punkreid, lugesin raamatuid metsavendadest. Tegime koostööd ajaloolastega Leedu elanike genotsiidi ja vastuhaku uurimise keskusest. Saime paju infot punkrite asukohtade, ehituse, metsavendade relvade, riietuse, eraldusmärkide kohta.
Aga sõjajärgse atmosfääri lõin ma isa juttude põhjal. Tema rääkiski, kuidas ta pärast sõda kogus kaltse, padrunikesti ja hobuste luid ning siis vahetas need Jurbarkase kooperatiivis õngenööri, taskulambi või maiustuste vastu.
Kirjutades meenutasin oma vanaema õde Veronikat, kelle juures me isa ja vennaga suvesid veetsime. Ma võin öelda, et küla mäletab kõike. Käisime koos tädi Veraga (nagu me teda kutsusime) piima viimasning ta rääkis meile igast majast ja selle elanikest. Ta rääkis meile minevikust midagi varjamata. Nii sain teada naabritest, kes viidi Siberisse, kuidas nende lapsed põgenesid metsa ja neist said metsavennad, ja “ameeriklastest”, leedulastest, kes töötasid Chicago tapamajades ilma puhkepäevadeta 12 tundi päevas ning pärast 10 aastat tulid sünnikohta tagasi, ostsid maad, tegid ausalt tööd ja selle eest küüditasid venelased nad rahvavaenlastena Siberisse.
Lina, oled enne raamatu valmimist öelnud, et joonistad sõda, kuigi see rõhub sind väga (“praegu joonistan viimast raamatut sõjast, kõik teised raamatud tulevad maailmast, kus pole relvi”). Raamatus “Tüdruk püssiga”on surm, metsavendade võitlus, relvad, aga see kõik on justkui taustal. Kuidas sul see õnnestus?
Esiteks kirjutas Marius sellise loo, kus sõda jääbki justkui taustale, sest näeme maailma läbi lapse silmade. Ma joonistasin kõik tema stsenaariumi järgi. Aga jah, ka ma ise püüdsin oma joonistustega igal moel luua helgust ja mingitkielurõõmu.
On hea, kui kas teadlikult või kogemata õnnestub laste tähelepanu kõige kohutavamatelt kohtadelt eemale suunata. Kui raamatut loevad täiskasvanud, siis nende jaoks on kõige kurvem mõistagi koht, kus metsavennad hukuvad. Meie, täiskasvanud lugejad, juba tunneme ajalugu, saame aru, millest vaikitakse või mida pole otse kujutatud. Lapsed näevad ja mõistavad vaid nii palju, kui me neile raamatus näitame, sest see kõik on nende jaoks uus info, nii nad loevadki raamatut nagu ühe vapra tüdruku seikluslugu. Neile on see raamat Magdast, nad tahavad teada, mis saab edasi, kas tuleb järg. Aga muidugi saavad nad seda raamatut lugedes ka teada, kes olid metsavennad, mille eest nad võitlesid ja kuidas nad elasid.
Kui joonistan ajaloolist raamatut, vaatan läbi palju kohutavaid fotosid. Sõjast, genotsiidist… Pean endast läbilaskma väga palju hirmsat ja siis looma illustratsioonid, mis ei kohutaks, mis sobiks lastele. See on tõesti psühholoogiliselt raske, väga rusuv, ja pärast seda raamatut ütlesin, et ei taha enam kunagi joonistada sõjast… Kuid tundub, et seda tuleb teha. Sest sõjad ei lõpe.
Tean, et kasutad palju fotosid ning stiliseerid tegelasi. Miks selline lahendus?
Materjali oli vaja koguda lõpmata palju. Joonistan kõik fotode järgi. Oli vaja teada, mis kuidas välja nägi, “oma peast” joonistada ei saanud. Kuna teadsin juba varasemast kogemusest, et vaja on kõike, siis pildistasin ja kogusin kogu aeg materjali.
Kohtusime ajaloolastega, sest fotot vaadates on sageli keeruline aru saada, mis rihmad-nöörid-nööbid kuskil on, milleks mis vajalik on. Näiteks sain teada, et metsavennad kandsid püstolit alati vasakul, aga Vene sõdurid paremal pool.
Ajaloolist koomiksit joonistades pole kõige raskem joonistamine, vaid lehekülgede planeerimine ja ette valmistamine – välja mõelda, kui palju mingit infot ühele lehele mahutada ja leida kõik fotod, mida on selle joonistamiseks vaja. Piinasin sellega Mariust iga päev, pommitasin sõnumitega “Kuidas see tundus, kuidas too näib?”. Sest ega kõike ju netist leia. Kuidas nägi välja õngenöör, mille Magda kooperatiivist ostis? Ei müüdud ju nagu nüüd, et kenasti plastketta ümber keritud. Marius küsis siis oma isalt.
Palju vaeva nägin raamatu kõige valusama stseeniga, kui metsavennad maha lastakse. Arhiivides on fotosid ja need on kohutavad. Lastele ma selliseid pilte joonistada ei suuda. Otsustasin, et näitan vaid jalanõusid, natuke jalgu, ehk käsi, aga ei kujuta kogu keha. Kuidagi ei suutnud arhiividest leida sellise nurga all tehtud fotot. Nägin palju kohutavaid asju… Lapsed näevad vaid nii palju kui on raamatus.
Laste jaoks on kõige huvitavam ja hirmsam stseen, kus Magda peab õmblema doktor Balyse seljahaava. Tekstis polnud kirjas, mis haav see oli, seega mõtlesin kuulihaava joonistada. Aga Marius, kes on ametilt arst, ütles, et siis peab kuuli välja võtma ja Magda seda teha ei suuda. Peab lõikehaava joonistama. Siis pidin uurima, kuidas need välja näevad ja kuidas neid õmmeldakse.
Kuidas Magda välja näeb, teadsin kohe. Metsavennad joonistasin fotode järgi. Mu enda fantaasia on vaid Pranciškus ja koer. Ka riietuse joonistasin fotode järgi. Alguses joonistasin Magdale selga neutraalse kleidikese, aga et ta pidi metsa minema, siis mõtlesin, et mina küll kleidikeses metsa ei läheks. Tekkis küsimus, et kas toona kandsid tüdrukud koos kleidiga pükse. Otsisin arhiividest ja leidsin, et jah!
Ka tegevuskohti, ümbritsevat kujutades kasutasin fotosid. Kogu raamatus on vaid üks mu enda peast joonistatud pilt – kus oli vaja sõda kujutada kui tegelast. Aga muidu vaid fotod, fotod, fotod… Pildistasin Leedu metsa, ümberkukkunud puid.
Kui tahtsin midagi muuta, pidasin alati nõu Mariusega. Joonistades toimus tekstis palju muudatusi. See, mis pildile saab, tuleb tekstist eemaldada. Kirjaniku algtekst on mulle vajalik nagu stsenaarium, et teaksin, mida joonistada, aga siis puhastame selle ära, et ei jääks kordusi.
Seda raamatut luues lõime ka oma uue kirjastuse Misteris Pinkmanas. Ausalt öeldes just selle raamatu pärast kirjastus ka tekkis – otsustasime selle raamatu ise välja anda, aga mis kirjastus see ühe raamatuga on? On vaja rohkem. Kuni mina “Tüdrukut püssiga” joonistasin, jõudsime veel kuus raamatut välja anda. Nii et oli vaja hüpelda kahe töö vahet – kord illustraator, kord kirjastaja.
Said
Marius Marcinkevičius ja Lina Itagaki ning kirjastus Misteris Pinkmanas
Lina käis esimest korda Prima Vista kirjandusfestivalil 2022. aastal, kui ta koos kirjanik JurgaVilėga esitles graafilist romaani “Siberi haiku” ning Mariuse kirjutatud lasteraamatutest on seni eesti keeles ilmunud kolm: “Võlujärv”, “Supermemmed” ja “Sõprus elevandi londil”.
Sel korral esitlevad nad 7. mail kell 12.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis oma 2023. aastal ilmunud graafilist romaani “Tüdruk püssiga”, mis on jõudnud juba Itaalia, Läti ja Prantsusmaa lugejateni, ilmumisjärge ootavad eesti- ja bulgaariakeelsed raamatud. Kui “Siberi haiku” tõi koomiksi vormis noore lugejani ühe raske peatüki meie ajaloost – küüditamise, siis selle raamatu taustaks on teine valus teema – metsavendlus.
Marius Marcinkevičius ja Lina Itagaki (kirjutatud-illustreeritud) raamatutest on eesti keeles avaldatud:
* “Siberi haiku” (2022, kirjastus Draakon & kuu, tõlkinud Tiina Kattel)
*“Võlujärv” (2020, kirjastus Hea lugu, tõlkija Tiiu Sandrak)
*“Supermemmed” (2023, kirjastus Hea lugu, tõlkija Tiiu Sandrak)
*“Sõprus elevandi londil”(2024, kirjastus Draakon & kuu, tõlkinud Tiina Kattel)
*“Tüdruk püssiga” (2025, kirjastus Draakon & kuu, tõlkinud Tiina Kattel)
