VÄIKESE BUDISMIKALLAKUGA VÄRK: Endla koguperetüki lavastaja Tiina Mälbergiga vestles Endla teatri dramaturg Ott Kilusk. Silvia Rannamaa muinasjutul põhinev “Nöpseri Nönni Natuke” on hoopis teistsugune kraam kui näiteks autori kuulsaimad teosed “Kadri” ning “Kasuema”.
20. novembril kell 12.00 esietendub Endla Teatri Suures saalis koguperelavastus „Nösperi Nönni Natuke“. Silvia Rannamaa muinasjutu on lava tarbeks dramatiseerinud Kristiina Jalasto-Kallas ja lavastajaks on Tiina Mälberg, kellega sellel puhul pisut juttu ajame.
Ott: Tere, Tiina! Ma kõigepealt tänan, et leidsid keset kibedat prooviperioodi aega korraks maha istuda ja vestelda.
Tiina: Tere! Pole tänu väärt, pole see nii kibe aeg midagi, päris magus on. Vestlen hea meelega!
Ott: Kui meie vanused inimesed kuulevad nime Silvia Rannamaa, kerkivad mälusse muidugi kohe sellised raamatud nagu „Kadri“ ja „Kasuema“. Need kuulusid ju omal ajal nn kohustuslikku kirjandusse ja selgesti on meeles, et näiteks „Kadri“ sai kätte võetud üsna vastumeelselt. Lugu ise aga osutus vägagi haaravaks ja raamat sai loetud ühe hingetõmbega. Pealegi, nagu selgus, ei ole see oma tähendust tänaseks sugugi kaotanud, sest näiteks Emajõe Suveteatris mängiti seda väga edukalt alles mõned suved tagasi.
„Nösperi Nönni Natuke“ on pisut teine kraam. Milline on Sinu suhe selle materjaliga? Kas tegemist on lapsepõlve lemmikraamatuga, mida oled kaua hingel kandnud, või rõõmsa üllatuse/avastusega hilisemast ajast?
Tiina: Ikka see esimene variant, sest see on tõesti üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid. Ja seda üha uuesti üle lugedes arvan, et see, mida Silvia Rannamaa nii oma „Kadrisse“, „Kasuemasse“, kui ka „Nösperi Nönni Natukesse“ sisse on pannud, on tänase päevani aktuaalne.
Ühest küljest on huvitav muidugi Rannamaa kui kirjaniku keskendumine naistegelastele ja teisest küljest; vaatamata sellele, et „Nösperi Nönni Natuke“ on ilmunud juba 1977. aastal, pole selles esitatud teemadering oma tähendust kaotanud, vaid omandab uues ajas mingisuguseid teisi nurki olles jätkuvalt oluline, mis on ju üks hea kirjanduse tunnuseid.
Ott: Natuke on väga eriline tegelane Eesti- ja võibolla ka kogu maailma lastekirjanduses. Ole hea, iseloomusta Natukest, millisena teda näed?
Tiina: On haruldane jah, ja sellepärast ta mulle ülimalt meeldibki. Minu jaoks on ta lihtsalt üks väga eestipärane tegelane ja üldse kogu see maastik, mida Rannamaa selles loos kirjeldab, meenutab Eestit, jäädes samal ajal ikkagi muinasjutumaaks.
Niisiis, kuigi Rannamaa räägib väga lokaalselt Eesti asjadest, on tema teemad väga üldinimlikud ja kogu maailma puudutavad. Minule, kui 1977. aastal ENSV-s kooli läinud tüdrukule, kes oli kasvanud toredate muinasjuttudega – „Okasroosike“, „Pöial-Liisi“ ja „Tuhkatriinu“ – oli ilmutuseks, et asjad võivad minna ka teisiti. Et mitte alati ei pruugi lõpp olla ettearvatavalt „õnnelik“, et muinasjutte on võimalik tõlgendada kuidagi teisiti – see kõik oli midagi sellist, mis mind noore tüdrukuna iseseisvamalt mõtlema pani.
Ott: Ühelt poolt võib väita, et selles raamatus on muinasjutud, kuid mitte päriselt. Nad alluvad üldistele muinasjutureeglitele (täpselt määratlemata koht ja aeg, kuningad, nõiad, kuningapojad ja kuningatüdred jne), aga on üks nüanss, mis neid muinasjuttudest eristab ja millest me tegelikult juba natuke rääkisime – loo lõpud, mis jäävad lahtiseks ja tekitavad mõtteainet. Nii ka „Nösperi Nönni Natukeses“. Mis on need asjad, mille peale autor meid nende lahtiste lõppudega mõtlema suunab?
Tiina: Võib-olla kõige rohkem selle peale, et elus ei pruugi kõik niimoodi minna, nagu me oma parima tahtmise juures sooviksime. Ja lapsele või noorukile on ju oluline aimu anda, et kui asjad ei lähe nii, nagu sinule õige või parim tunduks, ei pruugi veel tähendada, et need asjad oleksid ilmtingimata halvasti läinud.
Kõik tegelased selles muinasjutus, just nagu inimesedki oma igapäevaelus, tegutsevad parima äranägemise järgi, sooviga teha parimaid võimalikke valikuid, ometi ei pruugi see anda parimat tulemust.
Nii elus kui ka muinasjutus peab kõik olema tasakaalus. Mõned sündmused meie elus on positiivsed ja mõned negatiivsed ja nende suhteline võrdsus tagabki tegelikult selle tasakaalu. Ja mõnes mõttes ma leian, et see ongi see, mis on ka „Nösperi Nönni Natukeses“ kõige mõtlema panevam. Leian, et tänapäeva noore vaataja tähelepanu on vaja juhtida sellele, et erinevatel olukordadel tuleb suuta vahet teha ja osata leppida sellega, mida muuta ei saa.
Selles mõttes mõjub „Nösperi Nönni Natuke“ budistliku teosena, mis teeb ta arvestades asjaolu, et on kirjutatud Nõukogude Eestis, veelgi erilisemaks. Seesama yin ja yang, mis peitub tegelikult meie dekoratsiooniski, on võti selle loo mõistmiseks. Tükike head halvas ja tükike halba heas – see on tasakaal, mis loob täiuslikkuse.
Ott: „Nösperi Nönni Natuke“ on lugu, mis räägib inimeste soovidest. Sageli on inimeste soovid aga seotud sooviga omada võimu ja raha. Selliseid soove ja tahtmisi nimetab Natuke „tahtjate tarkuseks“. Ole hea, seleta see lahti – mis on „tahtjate tarkus“ ja mis Natukese meelest seda asendada võiks?
Tiina: Kui see Natukese tarkus tänapäeva maailma üle kanda, siis meie majanduslikule kasvule suunatud ühiskond ongi ju see, mis kisub tasakaalust välja. See on see, mille eest Natuke kuningapoega hoiatab.
Oma kaukaid või kullakuhjasid kokku kuhjata tahtjatel peavad mingisugused piirid ühel hetkel kusagil ette tulema. Peaks hetkeks peatuma ja mõtlema, et mida meil päriselt vaja on. Kogu maailma rikkus ei pea olema ju minu taskus. Ja kui ma tahaks teha kõik endast oleneva, et kogu maailma rikkus oleks minu taskus, looks ma enda ümber väga palju õnnetust.
Nii et Natuke õpetab mõtlema maailmast mitte kui kasusaamise paigast, vaid kui kohast, milles on võimalik olla lihtsalt õnnelik.
Ott: Kuningapoeg ju ütleb Natukesele, et tahab olla õnnelik, aga ei tea kuidas. Kuidas ütleb Sinu kogemus eluvaatlejana/mõtestajana, kas selline seisund on inimestele üldomane? Et me tahame kõik midagi, aga mis see täpselt on, seda enamasti ei teagi?
Tiina: Jaa, kui meie pidev seisund on lõputu rahulolematus, võiksime tegelikult püüda mõista ja väärtustada seda, mis meil olemas on, ja leida see rahu sealtkaudu. See muidugi ei tähenda, et me ei peaks püüdlema ideaalide või täiuse poole. Kuid seda, kaldumata ahnusesse. Me peaksime inimestena kuulama oma südamehäält, sest intuitiivselt me ju tunneme ära, kas teeme õiget või vale asja.
Julgus, usaldus, tarkus ja vabadus – need on mõisted, millest see lugu räägib ja mida mina lavastajana vaatajatele lõpuks öelda tahan. Sellepärast ma seda teen. Lasta asjadel olla nii, nagu nad on ja võtta tänuga vastu, mis antakse. Keegi pole sündinud halvaks või heaks. Kõigil on oma tee ja võimalused.
Ott: Endla kodulehelt saame teada, et lavastus on kõige sobivam alates kümnendast eluaastast. Olles tutvunud dramatiseeringuga, leidsin, et ei juhtuks ka midagi, kui saali sattuksid näiteks seitsme-aastased lapsed. Kas oled minuga nõus?
Tiina: Ühest küljest püüame selle lavastuse teha üle kümne aastastele vaatajale, just mõeldes, et kui nad tulevad saali iseseisvalt, klassiga või mingi grupina, oleks nad neile süvenemist vajavatele küsimustele kaasa mõtlema, suudaksid nähtut mõtestada. Loomulikult võivad etendusele tulla ka väiksemad lapsed, aga oleks tore, kui neil oleks kaasas keegi vanem ja targem, kes oskaks ja tahaks lapse küsimustele vastata.
Laval on üsnagi palju pimedust, pisut valjemat heli ja ilma saatjata väiksemad lapsed võivad sellest ära kohkuda. Et, kui see juhtub olema nende päris esimene teatriskäik, oleks kahju, kui nad hirmutava elamuse saaksid. Sellepärast oleks tore, kui nad käiksid kõigepealt ja vaataksid ära Kaili Viidase lavastuse „Semud ja sellid“, mida praegu Endla teatris ette valmistatakse ja pärast seda tuleksid „Nösperi Nönni Natukese“ juurde.
Ott: Usun, et selles loos esitatavad mõtted kuluvad ära kuulata ükskõik, mis vanuses inimestele. Kindlasti ei jookse mööda külgi maha ka imeilusad laulud, mille tekstid pärinevad Kersti Merilaasilt ja August Sangalt. Kas tegemist on Sinu lemmikluuletajatega või oli see dramaturgi valik?
Tiina: Kersti Merilaasi luuletuste kasutamine “Nösperi Nönni Natukese” dramatiseeringus laulutekstidena oli minupoolne antus juba lavastusidee päris alguses. Ka see, et muusika võiks luua Mingo Rajandi, tõukus lisaks sellele, et tema loomingu helikeel kõnetas mind üliväga, põhjusest, et ta oli teiste seas just Merilaasi luulet oma laulutekstideks varem kasutanud.
Nii tuli tal näitlejatele esitamise jaoks kohendada juba olemasolevaid laule “Muistsed mehed”, “Võilillemäng”, “Mooniväljadel” (“Minna midagi nõudmata…”). Kristiina Jalasto-Kallas töötas dramatiseeringut ette valmistades kogu kättesaadava Merilaasi luuleloomingu läbi ja leidis luuletused “Laul kevadises metsas”, “Öö”, “Avalaul”.
August Sanga “Rabalaul” tuli esiti esmalt erandina tekstide hulka ka lisaks sisulisele sobivusele just seetõttu, et sellele loodud Mingo laul sobis meie loosse valatult. Samuti tingis sisuline vajadus ühe imeilusa Debora Vaarandi tuntud luuletuse – “Ööviiul” – katkendi lisamise.
Näidend sai Kristiina poolt raami, toetudes Rannamaa muinasjutule “Kaapekakuke” ning teksti regilaululikuks proloogiks ja epiloogiks kohendas Mingo ise. Nii, et idee, algne lähtepunkt on üks, kuid olen erinevaid autoreid, loomingut kaasates põhitüve okste ja õitega rikastanud.
Ott: Kas sa oled nõus, kui ütlen, et Natukese eesmärk siin maailmas on õpetada inimesi armastama armastust selle kõige laiemas tähenduses?
Tiina: Jah, ikka. On üks tuntud mõttekäik, et kui sa ilusat lille näed ja selle kaasa nopid, soovid sa seda omada, kui sa lille aga oma keskkonda kasvama jätad, soovid sa seda armastada.
Ema armastab last ja laps ema tingimusteta. Olen ise tütre, ema, naisena aga eelkõige inimesena jõudnud taipamiseni, et armastamiseks ei pea armastatut omama – ehk ei tohigi. Ja võib-olla on armastuse nimel armastatust loobumine suuremgi armastuse väljendus, kui vägisi kellegi endale hoidmine, tahe õnnelik olla kellegi teise kohustuseks tegemine.
See lavastus saab olema sügav kummardus kõikidele meie esiemadele ja eelkõige minu oma aasta alguses lahkunud ema mälestuseks, sest räägib armastuse tarkusest.
Ott: Aitäh selle toreda ja mõtterikka vestluse eest! Soovin häid ideid ja rõõmsaid äratundmisi proovidesse ja muidugi ilusat esietendust!
Tiina: Aitäh!
Foto: Kalev Lilleorg
