LUGU SELLEST, KUIDAS KIIRLAEN INIMESE NAHKA PISTIS: Endlas näeb soome kirjaniku Jari Juutineni lugu “Julia, Julia”, mis räägib Eestiski laialt tuntud probleemist – kiirlaenu võtmisest. Intervjuu lavastaja Laura Jaanholdiga. Küsitles Endla teatri dramaturg Ott Kilusk.
24. mail, 2025 aastal esietendus Endla teatri suures saalis Soome näitekirjaniku Jari Juutineni näidend „Julia, Julia“. Loo tõid lavale lavastaja Laura Jaanhold ja dramaturg Anne-Ly Sova. Julia osas astub üles Endla teatri näitleja Carita Vaikjärv. Põhjanaabrite näitekirjaniku ja lavastaja Jari Juutineni näidend “Julia, Julia!” seob kokku 2004. aastal Porvoos juhtunu ja Shakespeare’i õnnetu armastusloo Romeost ja Juliast. Materjali tõukepunktiks on 1990. aastate Soome majanduskriisi lõpul ühiskonda vapustanud tragöödia: neljaliikmelise pere surm Soome väikelinnas.
Ott Kilusk: Tere, Laura! Vaidle vastu, kui soovid, aga olen Sind ikka tajunud kui lavastajat, kelle loomingu aluseks saab sageli mingi kriipiv probleem, millele ühiskonnas kas ei osata või ei soovita tähelepanu pöörata.
Laura Jaanhold: Pigem ma vist otsin ikkagi jah mingeid probleemkohti, mis nõuaksid tähelepanu ja oleksid moel või teisel hetkel põletavad. See “hetk” on muidugi teatri toimimist arvestades veidi pikem aeg, sest me töötame sellises rütmis, kus lavakujunduse ja kõige juurdekäiva valmimiseks kulub paratamatult kauem kui paar kuud, aga mingid suundumused on ka paari aasta jooksul ikkagi alati õhus. Eks ma siis proovingi neid kinni püüda.
Samas ma arvan, et ei peaks jääma muljet, et ma teen ainult väga depressiivseid, kurjalt viibutavaid või kurbi tükke, mulle tundub, et kõigi teemade, ka kriipivate juures, on alati kaks poolt. Traagilise kõrval on alati midagi koomilist. Elus ju ka. Aga see algpunkt on tihti küll jah selles, et mingi teema tõuseb esile ja tundub, et seda peaks lähemalt uurima.
OK: Kuigi kõne all olev näidend on pole just eile kirjutatud, tabab selle temaatika üsna täpselt üht eestlastele tänaselgi päeval (ja võibolla praegu just eriti) valusat probleemi. Selleks on raha – õigemini selle pidev ebapiisavus, mis toob kaasa terve rea käitumismudeleid, millest me parema meelega ei räägi. Kõigepealt; eestlased ei räägi oma rahaprobleemidest, ja isegi siis, kui näpud päris põhjas ja võlad kaelas, ei tunnistata seda isegi lähedastele inimestele. Miks see Sinu arvates niimoodi on?
LJ: Jah, me ei kipu rahast rääkima. Ilmselt ei olegi see vaid olemuslik eestlastele omane probleem, vaid mingis mõttes inimolemuse juurde käiv ja kultuuris välja kujunenud käitumine.
Mulle tundub, et siia koondub mitu asja kokku – esiteks raha puudumisega kokkukäiv häbitunne. Millegipärast tundub meile, et peame varjama, kui meil raha ei ole, see on häbiväärne. Kuigi tegelikult arvan, et ilmselt leiaksime palju mõistmist ja empaatiat, kui vahel lihtsalt julgeksime tunnistada kas või lähemale sõbrale, kuidas on. Aga mingisugune häbitunne hoiab seda tagasi, tekitab olukorra, kus lõpuks ollaksegi probleemiga üksi.
Teiseks on siin vist ka nõukogude taak – oleme jõudnud sellest omamoodi kummalisest minevikust tänapäeva kapitalistlikku ühiskonda, kus üldine foon on küllus ja heaolu. Ilmselt tekitab piinlikkust, kui ei ole võimalik selle vooluga kaasa minna.
Ja siin juures ongi kohe ka kolmas põhjus – tänapäeva maailm toetub üsna palju kuvandile, sellele, mis muljet me teistele jätame. Kuigi on tobe teeselda, et raha on kuu lõpus sama palju kui alguses, kui tegelt loed peas eurosid, et kas kohvi jaoks jätkub, siis millegi pärast on psühholoogiliselt lihtsam endast jätta kuvand, et kõik on korras. Panna üles pilte, mis näitavad elu, mis tundub “normaalne”.
Aga need kuvandid justkui tekitavadki ise uut normaalsust, uut reaalsust, tunnet, et teistel ju on. Kuidas sa paned üles pildi hakklihakastmest kui teised jagavad igapäevaselt fotosid oma gurmeeõhtusöögist. Kuigi tegelikult see ei tähenda, et see gurmee peaks olema kõigile igapäevaselt kättesaadav või et minu ümber kõik tuttavad seda endale lubada saaks.
Aga me näeme pilte ja näeme enda olukorda ja nii on lihtne tekkima tunne, et kui teised saavad endale lubada, siis miks mina ei või? Tundub, et teised on justkui avastanud mingi valemi, mille abil peaks olema võimalik kõike ja kogu aeg endale lubada.
OK: Kõige aluseks on unistus paremast elust, et juhtuks midagi erilist. Kiirlaenud pakuvad osavate reklaamimisvõtetega laene, lihtsameelsed inimesed võtavad neid, satuvad makseraskustesse ja nende kitsikuse pealt teenivad kasu laenuandjad. Kitsikusse sattunud inimesed püüavad leida pääseteed, rähklevad ennast veel suurematesse võlgadesse, kuni saabub kollaps. See on paratamatu ring, just nagu Vana-Kreeka tragöödias. Nüüd, peale lavastusprotsessi, mil see teema mitu kuud Sinu peas ringles, kuidas arvad – kas see protsess on paratamatu, kas seda saaks kuidagi muuta ja kas keegi on siin lõppude lõpuks ka milleski süüdi?
LJ: Vana-Kreeka tragöödia on siin hea märksõna jah. Pealtnäha on loo telg lihtne, on justkui mingi hästi lihtne valem, mille järgi see kõik läheb, ometi ei saa justkui midagi teha, et seda kõike peatada. Vaatad kõrvalt, kuidas see suur pööris inimese vee alla kisub, aga päästa ei oska.
See on sarnane olukorraga, kus inimene seisab näoga nurga poole ja proovib läbi seina edasi minna. Selja tagant vaadates teine ju näeb, et kuule, sa seisad näoga nurga poole, sul pole võimalik kuhugi minna, keera ümber ja tule tagasi, aga selles nurgas ise seistes pole see nii lihtne. Ma arvan, et pole olemas mingit kiiret lahendust, sest paljud küsimused, mis selle teema juures tõstatuvad on psühholoogilised.
Muidugi saab midagi muuta – teha paremaks seadusandlust, mis kiirlaenude andjatele panevad suurema kohustuse kontrollida, kellele nad laenu annavad. Hetkel on laenuotsused tihti automatiseeritud või ei kontrollita põhjalikumalt inimese finantskohustusi, väljaminekuid ja rahakäitumist. Aga üldiselt on küsimus päris suures osas ka selles, kuidas me üksikisikute ja ühiskonnana rahasse, laenamisse, võlgadesse suhtume.
Minu jaoks oli jahmatav statistika, mille Harju maakohtu kohtunik Maris Juha Vikerraadio intervjuus välja tõi: 80 000 inimest on Eestis tarbijalaenudega hädas, nendest vaid 2400 on saanud võlanõustamist. Isegi kui asjad on päris halvad, ei julge inimesed abi küsida, sest hirm häbimärgistamise ees on liiga suur. Mulle tundub, et kui me üksikisikutena suudame enda ümber luua mõistlikuma suhtumise rahasse, julgustada inimesi pöörduma võlanõustajate poole enne, kui asi on täiesti mäda, rääkima rahast oma lähedastega, looma normaalsust, kus kuvand ei koosne ainult kallistest asjadest, vaid näitab elu ka päris lihtsal ja tavalisel päeval, siis aegamööda ilmselt suudaksime mõtlemist muuta.
Aga need on väga pikad ja keerulised protsessid, samas on oluline, et kas või näiteks teatris neid teemasid käsitleksime.
OK: Juliale ei piisa õnnest, millest ta unistas oma mitte just ideaalses lapsepõlvekodus. Ta luges Shakespeare´i „Romeot ja Juliat“, unistas oma Romeost ja sai selle. Peale selle veel ilus majake, aiake ja lapsed – nii nagu ikka unistavad just sellised naised. Tõdemus, et tema ümber elatakse paremini, käiakse välismaal, ostetakse igasugust kataloogikaupa, viis ta saatuslike otsusteni. Iseloomusta Juliat, milline inimene ta Sinu arvates on? Miks langes just tema kiirlaenude ohvriks ja seda sellisel määral, et enam väljapääsu ei leidnud?
LJ: Ma arvan, et Julia oma elusaatuse ja tahtmistega on meile eestlastena väga tuttav. Kogu see keskkond, 1990ndate puuduseühiskond, millesse sõidab sisse kapitalistlik “kõike saab, kõike võib” suhtumine, on ju meil ka olnud.
Selles mõttes ma arvan, et Julia on täiesti oma aja laps, kes astub täiesti loogilisi samme olukorras, kus ongi väga keeruline ette näha, et asjad võivad nii halvaks minna. Ilmselt põhjus, miks ta enam olukorrast väljapääsu ei leidnud, on ühelt poolt seesama võimetus lähedastele sellest kõigest rääkida. Ja siin on ehk igaühe enda edasi mõtestada, kas me oleme sellised inimesed, kelle juurde lähedane sellise murega saaks tulla. Üksijäämine võib selles hetkes saatuslikuks saada.
OK: Kavalehest leiab Daniel Vaariku artikli „Kallis, ma võtsin kiirlaenu“, mis on ilmunud 2020 aastal, seega lähiminevikus ja viitab asjaolule, et Eestis on see probleem üsna aktuaalne. Inimesed elavad võlgu, üle oma võimaluste, sest ühiskondlik staatus sõltub sellest, kui rikas sa oled. On Sul ka isiklikke kogemusi selliste inimestega, oled elus tähele pannud, et oma tegelikku majanduslikku järge varjatakse? Kas tunned ka ise inimesi, kes on hädas kiirlaenudega?
LJ: Ma ei ole neid olukordi oma lähedaste puhul vahetu pealtvaatajana läbi elanud, aga rahalist kitsikust kohtab ikka ja väga palju. Pigem kasvatab see empaatiat ja olen proovinud mõista ja näha, kuidas selles olukorras kas või vaikivalt ja läbi oma juttude-hinnangute toeks olla, mitte survestada rohkem tarbima. Ma arvan, et see on miski, mida me kõik saame igapäevaselt teha.
OK: „Romeo ja Julia“ pole ainus intertekst, mis selle näidendi allhoovusi juhib. Vaat, et olulisemaks tõuseb siin läbi Ikarose müüdi tõstatatud küsimus; Kus on see piir, milleni me võime unistada ja oma unistuste nimel riske võtta, ilma et hävineksime, enne kui tiivad kõrbevad? Ka „Julia, Julia!“ lavastusprotsessi läbi tegemine andis Sinu enda jaoks neile küsimustele vastuseid, mida võiksid ka teistega jagada?
LJ: Ikarose müüt tundus kuidagi oluline ja kujundlik olukorras, kus vastuseid on nii keeruline leida. Ma arvan, et unistamine ja tahtmine on ilusad ja vajalikud. Igaüks tahab päikese poole, aga tiibu peab tõesti hoidma. Kuidas siis selle kõige vahel laveerida? See teeb meist inimesed, et me tahame ja pürgime. Aga võib-olla peaks unistama aeglasemalt, et need unistused meid ära ei kõrvetaks? Võib-olla ei pea kõike saama nii kiiresti, kohe, palju? Aeglane unistamine võiks olla n.-ö. “uus must”.
OK: Aitäh, Laura! Huvitavaid ja inspireerivaid loomingulisi väljakutseid edaspidiseks!
