SEE LUGU MÄNGIB VAATAJAS EDASI. Gümnaasiumiõpilased Anna Nurmeots ja Kertu Kulli käisid Tallinna Linnateatris vaatamaslavastust „Sinisilmsed“ ning osalesid ka lavastuse-teemalises vestlusringis. Linnateater palus noortel oma kogemust vabas vormis kirjeldada: tegijaid huvitas, milliseid tundeid noorte valu ja vägivaldsust puudutav lavastus noortes endis tekitab – kas see peletab, selgitab või aitab lohutada?Illustreeris Nora Lember, toimetas Elo Kaalep.
18-aastane Anna Nurmeots kirjutab
02.05.2026.Linnateater, Must saal. Etendus „Sinisilmsed“. Viies rida, seitsmes koht. Kell 19.00.
Kardin langes ja mulle vaatas otsa üks katkine poiss. Ta oli vaikne. Ühel päeval pani ta direktori laua alla pommi. Siis polnud ma enam teatrisaalis. Ma olin tagasi koolipingis. Kõigepealt gümnaasiumis, kus tagapingi-poisid matemaatika klassist naerdes välja kõndisid ja õpetaja pisaratesse jätsid. Päevas, mil ma järjekordselt vabandasin õpetaja ees, kes ei väärinud seda alandust, kuid ei suutnud end kuidagi kaitsta. Siis juba põhikoolis, kus kõndisin poiste gruppidest suure kaarega mööda, sest kunagi ei teadnud, kas nad otsustavad nalja pärast torusiilipomme visata või end purju juua ja tüli norida. Sattusin tagasi aega, mil lugesin uudist noortest, kes olid inimese surnuks peksnud ja pidin mitu korda kontrollima, kas loen tõesti Eesti, mitte mõne kauge riigi uudiseid.
Mäletan, kuidas mul tookord süda pahaks läks. Ja nüüd, teatrisaalis istudes, tuli see sama tunne tagasi. Mis siis, kui need samad inimesed, kellega ma aastaid ühes klassiruumis olen istunud, on järgmised mõrvarid? Kui need samad inimesed, kes viskavad õpetajate üle alatult nalja, on järgmised koolitulistajad? Kas nende sõimusõnad, pidev jõu näitamine ja grupis „kõva venna“ mängimine võib viia järgmise vägivallateoni?
Ma ei mõista, miks inimesed üksteise vastu nii julmad on. Miks on vaja alandada, mõnitada, lüüa? Miks tundub kellelegi naljakas teise inimese hirm? Miks filmitakse vägivalda nagu meelelahutust? Millal muutus teise inimese valu sisuks, mida õhtul ekraanilt vaadata?
Pärast etendust istusin bussis ja sõitsin koju. Ma olin vihane ja samaaegselt kurb. Sain ju ometi aru, et neis noortes endis keeb sügav valu. Üksindus. Hirm. Teadmatus. Aga ma olin ikkagi vihane. Ma ei suutnud mõista, kuidas allasurutud valu ja väljanutmata pisarad saavad muutuda rusikateks või lausa kuulideks. Proovisin endale korrutada, et nad ei ole pahad inimesed. Neil on lihtsalt valus. Aga tapmine on vale. Inimese peksmine on julm. Selle filmimine on hullus. Ja igapäevane sõim on vaid selle kõige eelmäng.Mu süda oli raske. Öeldakse, et noored on hukas, aga mis siis, kui ongi?
06.05.2026.Linnateater, Kammersaal. Vestlusring. Kolmas rida, üheksas koht. Kell 17.00.
Vestlusringi alguses oli mul endiselt kivi südamel ja viha kuklas. Paneelis polnud aga keegi vihane. Mulle paistis, et nad olid kurvad. Nende silmist peegeldus mõistmist ja killuke pettumust. Pettumust, et liiga paljud lapsed kasvavad kodudes, kus turvatunne on luksus, mitte iseenesestmõistetavus. Pettumust, et õpetaja peab korjama kokku killud, mille tekkimises ta ise süüdi polnud, samal ajal kui töökoorem on juba niigi üle mõistuse suur.
Paneel ei süüdistanud noori, osalejad püüdsid ja tahtsid neid mõista. Nende mõistmine ei olnud õigustus, sest inimese tapmist ei saa õigustada. Küll aga nõustuti, et laps ei sünni „halvana“. Ta tunneb midagi väga sügavat, millele ta ei oska nime anda ja ainus viis, kuidas ta seda tunnet oskab väljendada, võibki olla vägivald.
Siis hakkas ka minu viha pehmenema. Mõistsin, et need noored pole mingid südametud loomad, vaid inimesed, kes vajavad abi. Aga kuidas teha nii, et nad julgeksid oma tundeid väljendada? Julgeksid nutta, selle asemel, et peksta? Julgeksid abi küsida enne, kui nende valu muutub vihaks? Seda ei tea vist keegi. Me võime teha oletusi, eksperdid võivad proovida selgitada, teadlased võivad asja uurida, aga kindlat vastust pole kellelgi. Ent see, et me istume siin saalis ja räägime sellest, on juba samm edasi. Samm selle poole, et inimesed märkaksid ja julgeksid sekkuda. Ja ehk ei olegi noorus hukas… vaid hoopis hädas ja karjub „APPI!“.
18-aastane Kertu Kulli kirjutab
6. mai, kolmapäev. Kell on liiga palju.
Ma ei saa und. Tulin paar tundi tagasi Linnateatrist, kus vaatasin „Sinisilmseid“. See põhineb tõsielulistel lugudel ning vestlustel õpetajate, psühholoogide ja teiste spetsialistidega. Mul on ikka veel tunne, nagu istuksin seal saalis edasi.
Enne etendust toimus teatris vestlusring ja juba siis tekkis mul tunne, et see õhtu ei jää lihtsalt teatrikülastuseks. Marta Aliide Jakovski, Laurits Muru, Heidi Maiberg, Hisko Vares ja Annika Roosimägi rääkisid teemadel, mida tavalistel aruteludel ei kuule. Need olid päris lood päris inimestest meie ümber: radikaliseerunud noortest, kes on libisemas vägivalla, kuritegevuse või äärmuslike ideoloogiate poole, ja täiskasvanutest, kes proovivad neid kuidagi tagasi hoida või oma oskamatuses midagi teha lihtsalt pealt vaatavad. Mulle meeldis, et nad rääkisid päriselt nii, nagu see olukord on. Ilma ilustamata, ilma silma kinni pigistamata, ilma pehmendamata. Pärast teatrisaalis istudes oli raske aru saada, kus lõpeb lavastus ja kus algab päris elu.
Vestlusringi kuulates mõistsin, et täiskasvanud inimesed otsivad samuti vastuseid. Mitte keegi ei tundunud teadvat „õiget lahendust“, mis kõik korda teeks. Räägiti empaatiast, märkamatusest, interneti mõjust ja sellest, kui märkamatult võib inimene hakata äärmustesse kalduma. Ma olen vist varem alateadlikult arvanud, et täiskasvanud teavad rohkem. Et neil on mingi selgem süsteem, oskus või isegi „maagiline võime“ asju parandada. Et kuskil on olemas inimesed, kes lihtsalt oskavad ja jõuavad ja märkavad ALATI õigel ajal. Aga seal vestlusringis olles sain aru, etsee ei olegi nii.
„Nutimaailm toob lastele eeskujud kätte.“ Seda ütles Hisko Vares ja see mõte jäi mind saatma. Internet ei vali, kes lapse ette satub. Eeskujuks võivad olla õpetajad ja sportlased, aga samamoodi pedofiilid, omakohtumõistjad… inimesed, kes õpetavad vihkama ja vägivallast vaimustuma. Ja lapsed vaatavad. Nad otsivad kedagi, kelle moodi olla.
Roosimägi ütles, et umbes 20 protsenti vaimse tervise muredega noortest saavad abi alles siis, kui midagi traagilist on juba juhtunud. See lause tekitas kurbust. Ei, kurbus on vähe öeldud. Ma tundsin ängi, viha, see ajas lausa marru. Ja veel rohkem jäi mind häirima mõte, et täiskasvanutel on raske märgata laste radikaliseerumist või vaimse tervise halvenemist.
Ma ei suuda lõpuni uskuda, et asi on AINULT MÄRKAMISE RASKUSES. Vahel tundub hoopis, et nähakse küll, aga ei teata, mida teha. Või ei jõuta teha. Või loodetakse, et keegi teine märkab veel. Ja noori lihtsalt vaadatakse. Vaadatakse, kuidas nad kaovad iseenda kurbusesse. Nad jäetakse üksi. Kui inimene jääb liiga kauaks üksi, hakkavad tema mõtted talle valetama. Ja kui keegi midagi ei tee, siis võivadki neist noortest saada pikapeale kurjategijad.
Meil on vaja vaimse tervise EMO. Mitte ainult plakateid, järjekordi, tühiseid lubadusi või suuri summasid inimlikkuse eest. Vajatakse päris abi. Kohe. ENNE, kui midagi juhtub. Ja võib-olla ka seda, et suured inimesed õpiksid iseenda eest hoolitsema ja vajadusel abi paluma. Sest kuidas nad peaksid noori hoidma, kui nad ise vaevu hakkama saavad?
Lavastus tuletas meelde, kui tohutu koormus õpetajatel tegelikult on. See ei olnud mulle uus teadmine, aga laval nähtu tegi selle veelgi reaalsemaks. Ei pea jõudma mitte ainult õpetada kirjandust või bioloogiat, vaid on vaja märgata ka kummituslikult tühjade silmade ekslevaid pilke, vaikust, viha, üksindust, sinikaid, väsimust, ohtu. Ja kõige selle kõrval lihtsalt edasi töötada. See hirmutas mind.
Sest ma olen ise palju mõelnud emakeeleõpetajaks saamise peale. Aga õpetaja töö tähendab nii palju rohkemat kui klassiga raamatute üle arutlemist ja tunnikontrollide koostamist. Mõnikord tähendab see märkamist seal, kus probleemi esmapilgul üldse ei paistagi. See tähendab enda piiride tundmist samal ajal, kui proovid kõigi teiste jaoks olemas olla, ja leppimist teadmisega, et sa ei saa kõike ära lahendada. Ainus, mida sa teha saad, on olla olemas.
Koju kõndides vaatasin inimesi teistmoodi. Mõtlesin, kui palju on neid, kes näevad täiesti tavalised välja, aga kelle sees käib parasjagu sõda. Oli ilus päikeseloojang, aga mu pea oli ikka veel täis etenduse tumedaid mõtteid. Hämmastav, kuidas teatrietendus ka saalist lahkudes inimese sees edasi võib mängida. Mida rohkem sellele õhtule tagasi mõtlen, seda tugevamalt kõlab peas üks mõte:
ME KÕIK PEAME MÄRKAMA,
mitte ainult õpetajad,
mitte ainult politsei,
mitte ainult psühholoogid.
