LÜHINÄIDEND: Lembit Peterson ja Gaute Kivistik räägivad UFOdest. Sekkub ka Igor Volke. Eelmisel aastal näidati lennumasinat Viinistul, sel aastal on Theatrum objektiga oma saali kolinud. Gaute tegelikult väga palju ei räägigi. Rohkem nagu küsib.
Gaute, mikrofon käes: Nüüd on see aeg käes, kui iga inimene saab osta pileti ja minna UFOt vaatama… 24., 26., 27., 28. ja ka 30. augustil Theatrumi saalis aadressil Vene 14 lavaldub ja avaldub Ivan Võrõpajevi etendus „UFO“. Eelmisel aastal Viinistu Katlamajas antud etendustele, kogu sellele ansamblile, keskkonnale ja publikule ning kogemusele – millise hinnangu võib sellele kokkuvõttes anda?
Lavastaja Lembit Peterson: Me lõime toona selle etenduse just sellisesse keskkonda, milles on liiv, mere ja taeva piir, kultuur, katlamaja. Kõik need asjad olid mõnes mõttes nagu piirialad. Ja see UFO – Ivan Võrõpajevi „UFO“ – tundus, et ta väljub ja lavaldub just kõige paremini seal. Tänu sellele kummalisele keskkonnale läksid need otsingud hästi korda. Kalju Karl Kivil ja Leon Allikul õnnestus luua väga huvitav lavakujundus – mitmekorruseline –, mida see teatrisaal võimaldas meile. Tõnis Leemets komponeeris muusika ja nüüd me kogu seda kummalisust, mis seal tekkis, püüamegi tuua Theatrumi saali. Kust meie teekond Viinistule ka alguse sai.
Katlamaja saal on väga suur ja need lood ja oma väga eriliste kogemuste jagamised, mida kümme inimest püüdis seal saavutada – need toome nüüd publikule lähemale ja see loob intiimsema suhtluse. Ja meie kogemus Ivan Võrõpajeviga, kui me oleme teinud „Dehli tantsu“, „Iraani konverentsi“ või ka „Joobnuid“, näitab, et juba kord tema teksti põhjal loodud lavastust näinud inimesed tahavad veel tulla seda vaatama ja kuulama. Ja väike saal annabki selleks veelgi parema süvenemise võimaluse.
Esimesel kuulamisel saab sellise suure plaani kätte – mõttetegevus on küll mänguline, erk –, aga teistpidi võttes on selle autori tekstimassiivid palju suuremad meile üha harjumuspärasemaks muutuvast TikToki-formaadist ning kindlasti need vääriksid ülelugemist, ülekuulamist ja tekstiga veel kord süvenenult kokkupuutumist, et saada terviklikum pilt. Ja see aeg ei ole kindlasti mahavisatud. Loomulikult ei pea nõustuma kõige sellega, mida Võrõpajev kujutab ning millest ja kuidas räägib, kuid kindlasti ergutab see inimest mõtlema ja oma positsiooni olulistel teemadel kujundama.
Olen vestelnud Ivan Võrõpajeviga mitmel korral Varssavis ja ka hiljuti, kui ta Tallinnas käis, ja küsinud, et kas ta ise on näinud? Kas ta on näinud UFOt ja kas ta on kohtunud UFOga?
Siis ta vaatas mind sellise kiire pilguga ja vastas väga kategoorilise „EI“-ga, mille tagant võis välja lugeda, et mingi kohtumine tal on olnud. Ja kui ma mõtlen selle pilgu peale, et mida see võis sisaldada, siis näidendi sissejuhatuses ütleb ta, et ta on kogunud kokku nende inimeste tunnistused, kes väidavad ennast olevat kohtunud UFOga – tundmatu lendava objektiga, millegi ülemaisega, millegi arusaamatuga – kas teistest paralleelmaailmadest, või teistest aegadest, või teistest ruumidest tulnud kogemusega. Aga tegelikult on need võimalik kokku võtta lühidalt: tegemist on olnud kokkupuutega millegagi, mis on sakraalne. Vähemalt said valitud need tunnistused paljude seast.
Ja millise kuju või vormi see sakraalsena tundunud puudutus ühe või teise inimese teadvuses võtab, seda me etenduses näemegi. Rumeenia päritolu prantsuse dramaturg Eugène Ionesco on ühes oma elu lõpupoole antud intervjuus, kui temalt küsiti tema religioosse kuuluvuse ja usu kohta, väitnud, et tal on see kõikuv – et vahest ta usub ja vahest ei usu –, aga ühes on ta kindel: et Pühadus on see, mis lõpuks päästab maailma. Meie päevil on see kasulik mõtlemine – et mis on siis see, mis on meile püha? Kuidas keegi meist oma elus ja loomingus oskab seda pühadust märgata ja näha.
Inimesed tahavad oma kogemusi jagada. Kui ma jään oma suure kogemusega üksi, siis võib see lõpuks hakata tunduma juba natuke imeliku või õõvastavana. Me ehk ei oska seda enda jaoks lahti mõtestada, aga kui me seda teistega jagame, siis on seda kergem teha. Tihtilugu on elus ju teistegi asjadega nii, et dialoogi käigus selgub meile miski, millest me ise üksi mõeldes ei olnud siiamaani aru saanud. Ja tegelaskujudel on ka see jagamise vajadus. Ja publikul saalis hakkab neid jutustusi kuuldes endal pilt peas jooksma ja kui me oleme saalis 120-kesi, siis see mõte ja see otsing intensiivistub oluliselt. Kõik koos püüame aru saada millestki, mis on esimesel pilgul täiesti arusaamatu – aga see annab julgust. Meie kõigiga toimuvad aeg-ajalt mingid arusaamatud asjad ja see annab julgust sellest teistega rääkida. Eriti kui kuuleme teiste kogemustest.
Gaute: Kas oli inimesi, kes pärast etendust tulid ja ütlesid, et „jah, ka minul oli nüüd juba nii ja nii palju aega tagasi üks selline kogemus“?
Lembit: Jah, oli. Aga ega keegi meie kiirel ajal ju ei hakka otseselt oma sügavamatest kogemustest rääkima, aga näha oli, et etendus oli inimesi puudutanud ja avanud nendes ühe ehk seni suletud olnud ukse.
Ja mul oli väga hea meel, et Igor Volke tuli vaatama. Mul oli natukene kõhe, et kuidas ta selle etenduse sõnumi ja vormi vastu võtab, aga nagu ta ka raadiosaates „Theatrumi veerandtund“ rääkis, siis sai ta väga hästi aru, mida me olime selle etendusega öelda tahtnud – ja see resoneeris tema elutööga, milleks on tundmatute lendavate objektide kohta käivate tunnistuste kogumine ja nende lahtimõtestamine.
(Ootamatult läheb hämaraks ja kõnelejate peakohale ilmub helendav ketas. Illuminaator avaneb ja sellest ilmub Igor Volke pea, mis sooja ja muheda häälega kõnelema hakkab.)
Igor Volke: Läksin kultuurantropoloogi pilguga seda etendust vaatama. Mind huvitas mitu asja: kuidas lavastus üles ehitatud on, siis millest ta räägib, kas ta on banaalne, primitiivne, tõelähedane või siis kommerts. Kõige rohkem huvitas, mis saalis toimub – on nad kõik sellised kikkkõrvalised või nöbinina ufofännid, või on kulm kortsus kriitikud. Kuidas suhtutakse, kui tuligi nüüd Eesti kultuuriruumi UFO ja sellest räägitakse mitu ja mitu päeva. Läksin põnevusega, istusin kolmandas reas nina vastu lina ja nautisin täiega, peab ütlema.
Tänan Lembit Petersoni – see oli meistritöö. Kõigepealt tänan teda julguse eest, sest kõik, kes võtavad sõna „UFO“ kasutada pooltõsises või tõsises võtmes – need on julged inimesed. Kui sa selle märksõna võtad kasutusele, siis on kohe ju arvamus, et sa oled ise kas kunagi „ära viidud“, sulle meeldivad sellised asjad või hakkad sa lihtsalt ära pöörama.
Ja teine eraldi nähtus on muidugi Ivan Võrõpajev. Ma olen kümnete ja sadade kilode mahus lugenud kõikvõimalikku sellealast kirjandust ja mul oli mure, et kuidas näidendi autor selle lahendanud on – ja mul oli suur kergendus, kui ma sain aru, et UFOdest on selles näidendis väga vähe juttu. Seal ei olnud rohelisi ja punnsilmseid mehikesi, vaid tegemist oli puhta spirituaalse materjaliga. Osatäitjad olid super ja väga hästi, väga tõsiselt välja otsitud vaimsed lood. Selline on minu kokkuvõte.
(Igor lehvitab ja UFO kaob taevasse.)
