FANTASTILISED NAISED JA ELUKAD: Terje Ojaveril on avanenud kauaoodatud isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. Oodatud kaua just publiku poolt, sest Ojaveril ei ole just tihti suuremaid isikunäituseid. Ning samas avatud just õigel hetkel, sest miskipärast on tunne, et Ojaveri looming sobitub tänasesse päeva hästi. Pildi pani kokku Kaarin Kivirähk.
Terje Ojaver kujutab oma teostes elukaid, tegelasi, loomi, muinasjutuolendeid, koletisi, veidrikke. Nad on pannidest kilpkonnad, munakehaga olendid, koormakattest kleidis hiiglased, põlevad kalad. Ning nad on naised: madonnad, tavalised koduperenaised, kotiriidest kleitides naised. Terje Ojaver ise peab oma teoseid aga vist eeskätt lemmikloomadeks. Intervjuus, mille tegime koos Marika Aguga, meenutab Ojaver, et juba koolis joonistas ta klassikaaslastele saabastega kasse ja Punamütsikesi. Oleks teinud ka kolme põrsakest, aga need ei olnud toonaste kooliõpilaste seas populaarsed.[1] Ma arvan, et muinasjututegelased ja fantaasiaolendid ei ole Terje loomingust tänaseni kuhugi kadunud. Juurde on tulnud päris elu, läbinägelikkus ja kunstniku enda nägu.
Oma näoga skulptuurid
Justnimelt, kunstniku enda nägu, sest Ojaveri üheks tuntuimaks skulptuuride seeriaks (kunstnik ise ei ole seda seeriana määratlenud, kuigi on teoseid kohati koos eksponeerinud) on kujunenud silikoonist peaga eri materjalidest tegelased. Ja peaaegu kõigile neile on Terje Ojaver andnud omaenda näo. Need skulptuurid võivad kujutada nii fantastilisi elukaid kui ka inimesi, kuigi just Terje näo tõttu on neid üldiselt ikka käsitletud naisekujutistena, koguni skulpturaalsete autoportreedena. Nii on nad tihti ka pealkirjastatud, näiteks “Autoportree kaamelina” (2014), “Autoportree kilpkonnana” (2018), “Autoportree põleva kalana” (2016).
Terje Ojaveri jaoks on oma näo andmisel skulptuuridele nii praktiline kui ka kontseptuaalne põhjus. Praktiline seetõttu, et oma nägu on alati olemas ja vormi võtmiseks valmis. Iseenda kaudu töötab ta läbi emotsionaalseid ja kogemuslikke teemasid, mis samas pakuvad parajat üldistusvõimet. Ta pole salanud, et teoste teemad kasvavad välja argipäevast, kohati absurdselt igapäevastest, kuid sellegipoolest lõputult rasketest ja eksistentsiaalsetest küsimustest nagu toimetulek, perekonna, laste ja lemmikloomade eest hoolitsemine, unistuste tekkimine ja purunemine. Neid teemasid käsitleb ta tihti sümboolselt materjalide ning loomade või olendite kaudu, tehes seda küll peene absurditunnetusega, kuid samas vastutustundlikult ja empaatiliselt. Katrin Kivimaa on kirjeldanud Terje Ojaveri eksistentsialistlikku hoiakut mitte niivõrd traagilise kuivõrd humoorikas-mängulise eluvaatluse võimalusena.[2]
Tartu Kunstimuuseumi näitusele pealkirja andnud teoses “Ussipulm” (2025) pidutsevad inimnäolised maod muuseumisaalis. Avateos, “Hiidnaine hargiga” (2025) viib aga mõtted käimasolevale sõjale Ukrainas. Algselt Füürer Praissi näituseks valminud “Madonnat hargiga” (2023) on Tartu Kunstimuuseumi näituse puhul edasi arendatud. Kuigi mõõtmetelt suur, on Ojaveri hiiglane sõjavastase sõnumiga pateetilisuse vastand. Tal ei ole rind uhkusest kummis, vaid ta on kängus oma hargi kohal, mida ei kasuta sõjariista, vaid toetusvahendina. Ta pole maa hävitaja, vaid maa harija, miine täis maa puhastaja, prügi üles korjaja, uue vilja külvaja. Ta pole noor ja energiline, vaid vana ja väsinud. Erinevalt sõjapidajate mõttetutest julmustest ajab tema oma asja: olgu sõda või mitte, põld on vaja harida, toit on vaja lauale saada, elu peab edasi minema.
Terje Ojaver Eesti kunstis
Eesti naiskunsti ajaliinil võiks Terje Ojaveri võrrelda Anu Põdraga, kes samuti kasutas käepäraseid ja koduseid, pehmeid ja ainulaadseid materjale. Ka Põder töötas oma koduateljees ja kahtlemata olid kodused teemad talle inspiratsiooniks. Kuid erinevalt Anu Põdrast ei tundu Ojaverile naise kehakogemus nii oluline olevat. Tihti on tema skulptuuride kehast näha ainult käe-ja jalalabad, muu on kaetud rüüga, mis on sümboolne ja viitab pigem sotsiaalsele keskkonnale. Ma tahaksin mõelda ka Ojaveri põlvkonnakaaslase Kai Kaljo peale, kes pole küll skulptor, kuid on oma teostes palju kujutanud naist ja tegeleb just naise sotsiaalse rolliga meie ühiskonnas. Kaljo naine on tihti juhuslik, üks paljudest rahva seas kogemata kohatud inimestest, kuid seda enam märgiline. Terje Ojaveri loodud naistegelane on aga omamoodi arhetüüp, kelle iga detail jutustab mingit kindlat lugu. Põlvkond noorema kolleegi Edith Karlsoniga seob Ojaveri intuitiivsus loomisel ning sügav austus ja armastus looduse ja loomade vastu. Kuigi loodusearmastus on rohkem avaldunud Ojaveri maakunstis ja installatiivsetes teostes, leidub sellele viiteid ka tema skulptuurides. Kris Lemsalu teostega võiks tuua paralleeli sürrealismis, inimtegelaste kujutamises, materjalide kaudu kunstniku elust jutustamises.
Vähem möla, pikem samm
Virginia Woolf on öelnud kuulsa lause, et naiskirjanikuna on tema esimene ülesanne tappa Koduhaldjas (Angel in the House) iseeneses. Viktoriaanliku Inglismaa arhetüüpne Koduhaldjas on vaikne, ta ei võta ruumi, ta on alandlik ja seab oma vajadused kõigist teistest pereliikmetest tahapoole. 1882. aastal sündinud Woolf tundis viktoriaanlikku Inglismaad hästi, aga on ju teada, et ka tänapäeval pole Koduhaldjad kuhugi kadunud. Kirjanik või kunstnik peaks Koduhaldja endas tapma, et leida ruumi loominguga tegelemiseks. Aga kuidas seda teha, kui muru vajab niitmist, suud toitmist ja puud lõhkumist? Mitmed Terje teosed on Koduhaldja dilemmadest välja kasvanud, kuigi ei tema ise ega tema loodud tegelased ole kindlasti alalhoidlikud ega märkamatud, vaid eneseteadlikud ja otsustavad. Nad võtavad julgelt ruumi ja on enesekindlad oma veidruses ja ainulaadsuses. Nad ei ole mitte tapetud, vaid oma rollist tüdinenud, langenud, võimu üle võtnud Koduhaldjad. Nende deviis võiks olla: vähem möla, pikem samm.
Tekst põhineb Kaarin Kivirähki artiklil “Langenud haldjad, pannid seljas Terje Ojaveri kataloogis” (Tartu Kunstimuuseum, 2025).
Terje Ojaver. Ussipulm
Eesti kaasaegse skulptuuri klassik Terje Ojaver avas 8. märtsil Tartu Kunstimuuseumis isikunäituse “Ussipulm”, pakkudes verivärskeid teoseid kõrvuti valikuga varasemast loomingust.
Terje Ojaver (s 1955) lõpetas 1985. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi skulptuuriosakonna ning sukeldus kohe Eesti kunstiellu. Üheksakümnendate paradigmamuutustest väljus Ojaver võidukalt, kindlustades endale koha tugevaimate naiskunstnike panteonis. Toona kujunesid välja ka Ojaveri loomingut tänini iseloomustav reljeefne naisepositsioon ning keskkonnateadlikkus. Armastuse, elu ja looduse seadused on ajatud ja nii kohtame jätkuvalt aktiivse kunstniku teoseid praegu sageli kõrvuti põlvkonna jagu nooremate kunstnike loominguga, kellest paljud on sirgunud õppejõud Terje Ojaveri käe all.
[1] Marika Agu, Kaarin Kivirähk. Terje Ojaver: kunstnikuks olemine tähendab vastutustunnet nii oma töö kui ka teiste inimeste suhtes. KKEKi ajakiri, 26.03.2018.https://cca.ee/ajakiri/naistekuu-2018-terje-ojaver-kunstnikuks-olemine-tahendab-vastutustunnet-nii-oma-too-kui-ka-teiste-inimeste-suhtes
[2] Katrin Kivimaa. Terje Ojaverifantastilinemaailm. Terje Ojaver. Tööd/Works 2002–2020
