IIRLASED JA NENDE SALAKEEL: 24. jaanuaril esietendub Rakvere Teatri suures saalis Conor McPhersoni “Öörändurid” (“The Night Alive”), mille lavastaja Üllar Saaremäe on iirlastega juba tõeline sinasõber. Üllar Saaremäega vestlesid Urmas Lennuk ja Lauri Saaber.
Loo peategelane on Tommy (Margus Grosnõi), kes elab oma onu (Tarvo Sõmer) juures väikeses toapugerikus. Tema peamiseks seltsiliseks on tööpartner, lihtsameelne Doc (Madis Mäeorg), kuni ühel päeval ristub nende tee noorukese Aimee (Laura Niils) ja kupeldaja Kennethiga (Rainer Elhi). Tõlkija Erkki Sivonen, kunstnik Ketlin Saaremäe, valguskujundaja Kerdo Vainer.
Urmas Lennuk: Sa oled lavastanud kümmekond iiri näidendit. Mis teema sul iirlastega on?
Üllar Saaremäe: Kuidagi ammusest ajast on kedranud see värk. Alguses läbi muusika – U2 ja Gary Moore. Siis see muinasjuturaamat “Torupill, haldjad ja hiiglased” ja Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree”. Süsteem tekkis lavaka ajal – Bernard Shaw, Beckett. Niimoodi see kaart mul kontuurid võttis.
U.L: Sa ise oled ka palju Iirimaal käinud. Mis iirlastes sind nende poole tõmbab?
Ü.S: Üks asi on muidugi lugude jutustamise oskus. Ma julgen küll neid võrrelda meiega, midagi sarnast on meil kõigil põhjamaades. Ei karda sellist surmaga naljatamist. Ma arvan, et seal taga on see allutatus tugevale naaberrahvale, lõivu maksmine. Nemad on saanud nii palju peksa, et pole enam oma keeltki alles, meil on vähemalt keel.
Aga nemad on võtnud vallutaja keele ja sellega maailmas läbi löönud. Nad on teinud sellest oma relva. Mul on hea meel, et meil ei pidanud nii minema, ei saksastamise ega venestamise ajal.
U.L: Mis sind “Öörändurites” paelus?
Ü.S: Ikka see hea ja soe iiri süda. Ma ei osanud seda võib-olla enne nii täpselt sõnastada. Lugesin autoriga intervjuud, kus seda peetakse McPhersoni üheks kõige müstilisemaks näidendiks, kuigi sealt ei vii otseselt läbi ükski haldjarada. Kõik on reaalne, võib-olla isegi argine, võrreldes tema teiste tekstidega.
Oma intervjuus ütleb ta, et otsib selle näidendiga tegelikult Jumalat, aga ega Jumala otsimine ei tähenda, et käin mööda ilma ringi ja otsin, kus ime juhtub. Jumala otsimine võib kaudsemalt tähendada ka seda, kas elurajad jooksevad lõpuks paika või ei jookse. Kas hea ja ilus leitakse uuesti üles? Siin võib tegelastega tuua piibelliku paralleeli. Tommy on otsekui Jeesus – küll mitte üks ühele – ja korjab üles Maarja Magdaleena, kes on kividega peaaegu et surnuks pillutud. Maurice võib ju kujutada mägede Jehoovat, kes otsustab või siis ei otsusta, kes tema majas elab. Kas ma pärandan selle lõpuks sulle? Annan uue testamendi või mitte? Paralleeli võib vedada ka kupeldaja kui Juudaga selles maailmas. Ja Doc võib kujutada kahtteistkümmet jüngrit, kes lihtsalt ei lahku.
Lauri Saaber: Ma tahaksin seda kristlikku metafoori ja jumalaotsingut täpsustada. Katoliikliku taustaga riikides kipub, võrreldes protestantismiga, olema kristlus palju rohkem mõnusalt paganlike motiividega läbisegi. Ja paradoks “paganlik kristlus” on omakorda väga iirilik.
Ü.S: Nõus! Mäletan, et esimesel korral, kui ma Iirimaal käisin, küsisin ühe kirikuõpetaja käest: “Need haldjarajad ja druiidid, kas teil suusad risti ei lähe?” Tema vastas lihtsalt: “Aga me ei kommenteeri seda.” Andes niimoodi mõista, et ta ei eita nende olemasolu. Ta lihtsalt ei räägi sel teemal. Nad lihtsalt ei kommenteeri “neid” asju.
Kui ma olen Eestis küsinud paari kirikuõpetaja käest kuradi kohta, vastavad nad samamoodi. Lihtsal põhjusel – kui me ühte või teist asja arvaksime, siis tunnistaksime, et ta on olemas. Iirlastele on see äärmiselt omane. Kui bussis sõites möödud kirikust ja näed, kuidas nad muuseas risti ette löövad, taipad, et neile on see üks elu osa. Saad aru, et see on täiesti tavaline argirituaal.
Meie siin mõtleme, et kui olen mõne koguduse liikmeks astunud, siis hakatakse mulle kohe head tegema. Näita nüüd, Jumal, kuidas mu elu paremaks läheb! Aga nemad ei eeldagi seda. Meie lavastuse hüüdlause “igapäevaelu müstika, ilma kummitusteta” kirjeldab seda väga täpselt.
Ühtlasi annab see tõlgendusvõimalusi näidendi lõpu suhtes. Kas neiu lahkus maisest elust ja ilmub nüüd Tommy nägemuses? Või tuleb ta päriselt tagasi ja lõpuks lähebki kõik paika, nagu on näitemängu viimased sõnad?
L.S: Või siis on see vahepealne variant, et lõpp illustreerib Tommy soovmõtlemist.
Ü.S: Või ka seda. Selline luterlik maailmavaade. Ma arvan, et me ei panegi seda proovides näitlejatega lukku. Füüsiliselt naine muidugi ilmub lavale ja on nähtav, aga ma ei hakka vaatajale dikteerima, et asja tohib võtta nii ja ainult nii.
Autori määratlus kõlab: “Ta justkui ei usuks, mida näeb, aga siis astuvad nad üksteisele vastu ja naeratavad.” Sest kui minu eelmistes iiri lugudes on Iirit väga palju ja see on mulle olnud väga tähtis, siis “Öörändurid” võiks vabalt ka Jõhvis toimuda.
U.L: Aga millest “Öörändurid” siis räägib? Ebaõiglusest, hoolimisest, inimlikust lähedusest…
Ü.S: Neid teemasid puudutab ta kindlasti, aga minu jaoks räägib ta eelkõige võimalikkusest – et ka kõige suuremas hädas, viletsuses, vaesuses on võimalik elu ikkagi rööbastele sättida. Ta on positiivne lugu. Jälle üks paralleel, mis autori intervjuust minuni jõudis: “Tegemist on väga dickensliku looga, mis ühtpidi võib tunduda nagu muinasjutt.” Mille peale McPherson vastab, et talle endale tundus kirjutades sama – need ideed on midagi väga vanamoodsat.
Kas tänapäeval pole selline mõtlemine kuidagi kopitanud? Aga kui nüüd Dickensi paralleeli peale mõelda – neid karaktereid on võimalik mängida dickenslikeks. Paksu pintsliga, nii et kuri on kuri ja ahne on ahne ja loll on loll. Need alged on tegelastes iseenesest olemas, aga selles näidendis peituv muinasjutulikkus on äärmiselt oluline, kuna õigustab lootusrikkust. Lootust just parema ja õnnelikuma elu suunas.
U.L: Pealkiri on ju nimelt “Öörändurid”.
Ü.S: Öös on asju. Nad askeldavad peamiselt öösel. Ja sealt algavad sündmused. Poleks Tommy öösel läinud välja krõpsu ostma, poleks ta Aimeele otsa komistanud. Samamoodi kupeldaja Kenneth, kes käib oma pahategusid just öösiti korraldamas. Ja ega Doc ei püsi ka paigal. Põhimõtteliselt hängivad nad kõik öös ringi.
L.S: Nad on ka ühiskonna ööpoolel. Ontlikust peavoolust on nad kõik väljas.
Ü.S: Just nimelt! See on väga otsene paralleel. Pimeduse pool. Seda on võimalik tõlkida ka teisiti. Sivonen on ta tõlkinud – öörändurid. “The Night Alive” – see võib olla ka ööelajad. McPhersonil on need pealkirjad alati mitmeti tõlgendatavad ja tõlgitavad. “The Weir”, mis esmalt tõlgiti “paisu taga”, aga siis “teisel pool”.
U.L: Kummal pool teie proovidega olete?
Ü.S: Mida on juba selge. Nüüd hakkame vaatama, kuidas. Aga seal on üks tähtis teema veel. McDonaghi lugudes igatsetakse kuskile “ära”, eelkõige Ameerikasse. Ameerika on võimaluste maa, kohe saame rikkaks! Selles loos tahab tüüp hoopis Soome. Tal on samasugune tahtmine põgeneda. Nii nagu paljudel iiri tegelaskujudel.
Aga selles loos tahab tegelane konkreetselt Soome. Tal on seina peal plakat, mis reklaamib turismireise Soome, kõrvuti filmiklassika “The Great Escape” plakatiga – autori poolt sisse kirjutatud. Ja kui asjaolud kujunevad nii, et nad peavadki põgenema, siis tüübil pole muud valikut. Tal on isegi trajektoor paika pandud, kuidas ta läheb. Ta on väga palju elus mõelnud selle peale.
L.S: McPherson on intervjuus arutlenud, et kui kaua kulub näidendi kirjutamiseks – mõni nädal või terve eluaeg? Tema on seda näidendit kirjutanud mingis mõttes eluaeg. Kuidas sulle tundub enda puhul, kogemuse kasvades, kas sinuga on samuti? Kas muutub see, missugused materjalid sind paeluvad ja kuidas sa neile lähened?
Ü.S: Praegu olen nüüd teinud küll ainult neid asju, mida ise tahan. Ega neid väga palju ei olegi. Ma kipun arvama, et mida aeg edasi, seda vähemaks neid asju üldse jääb, mida tingimata tahaks ja peaks tegema. Sellevõrra on ka muidugi märgatavalt lihtsam lavastada. Siis ei ole enam seda tunnet, et ma ei saa aru…
Ta on kedranud ja kedranud kuskil kuklas ja siis tuleb ta näitlejatele selgeks teha – et mis suunas me liigume. Nemad peavad selle omaks võtma, enda omaks tegema. Ja lõpuks mängima, nagu nad oleks ise selle peale tulnud.
