Alati on kasulik teada, mida kirjutavad ajalehed. Ja selle üle järele mõelda. Näiteks: “Viimasel ajal, kus mets väärtuslikuks kaubaaineks on saanud, annavad sagedasti ahnus ja saagihimu metsade hävitamise tõuke.” Või: “? sellepärast arvan,? kus meie mets nii armetu kiirelt kaob, hääbub, kus paari aastakümne jooksul on metsa pind 6-7% võrra langenud?” ehk hoopis: “?era(talu)metsad, mis […]

Enno Tammerit pole kohe üldse kerge kätte saada. Meil Ilmar Palliga võtab Aja kirjandusliku Isiksuse tabamine aega mitu nädalat. Palli ripub telefoni küljes nagu sitt saapal, ootab torust kokkusaamisvõimalust kut latseke jõuluõnnistust. Tammer lubab. Siis lükkab edasi. Siis lubab. Siis lükkab edasi. Siis põhjendab. Ta istub oma Nelli Teatajas või maal või teeb jubedalt tööd […]

Talis Bachmann on hiljuti (PM, 14. juuni) kirjeldanud “postmodernismi ja postsovetismi abielu” sigitist – häbitu isehakanuse sündroomi (HIS). Professori sõnul iseloomustavat HIS-i põdevat indiviidi “stiilne riietus, efektne visiitkaart, mõned õpitud moodsad märksõnad ja käibefraasid ning välismaa enamasti tühised “kiirkeedukursuste tunnistused”, mis varjavat küündimatust ja harimatust. See lühike kirjeldus peaks kõigis, kellel viimasel viis aastakul on […]

* Mind pandi siis bordelli, peksin kõik mehed segi, aga mu silmade kallale pääsesid nad ja sest ajast olen lühinägelik. Eesti avaliku elu tegelaseks kerkiv Solvig Hele Koidutäht räägib oma juhtumistest ajal, mil ta oli Santa Lucia. * Aga inimesena on ta ikka paras seapeet. Sven Kivisildnik tutvustab rahvalaulik Hando Runnelit. * Või võta Piibel […]

Küll oli see kiri südamlik ja headust kiirgav ja küll on sel väärikal daamil ilus käekiri. Lugesin kirja mitu korda, sest kiri on tänapäeval haruldane nähtus. Meilitakse, faksitakse, essemmessitakse. Saab kiiremini, saab rohkem infot ajaühikus oma meelespidamisorganitesse ära mahutada. Saab ruttu targaks, informeerituks, võimsaks. Sest informatsioon olevat võim. Kui palju aga sellest teabetulvast järgmisel päeval […]

Ometi on meie väike ja kaastunnet vääriv valitsus, iseäranis Pärnu linnavalitsus nõus trendi nimel valetama, sõna otseses mõttes varastama ja mitmel erineval viisil lolli mängima. Nagu oleks veel kedagi, kes ei saaks aru, mis sorti kaalikad Toompeal ja Pärnu raekojas peeru lasevad. Küsimus on kahes Eesti sõdurite mälestusmärgis. SS-i mundris oleva kodumaaa kaitsja kujus. Üks […]

Elan Eestis 13 aastat. Selle aja jooksul olen joonud nii palju eesti verd, et pean ennast puhtavereliseks eestlaseks. Kui ma sellest aru sain, otsustasin: on tulnud aeg ametlikult suhted vormistada. Ühesõnaga, anna passi. Pühendasin oma otsusesse ka seltsimehed. Minu samm võeti vastu mõistmisega, ehkki mitte päris ilma skeptiliste märkusteta. Näiteks tuletati mulle meelde, et ma […]

Viimasel ajal tuntakse suurt hämmeldust kõikjale Tallinnasse kerkivate ümbrusega absoluutselt mitte kokku sobivate hoonete pärast. Too protsess näib jätkuvat üha kiire nevas tempos. Nagu oleks mingi nähtamatu siga oma räpase kärsaga linnas tuhnimas. Ning ongi siga ning ongi nähtamatu. Kõigepealt võib toimuva kohta muidugi öelda – see siga on too püha turu käsi, mis on […]

Viimaste valimiste järel ametisse asunud valitsuskoalitsiooni salapäraselt “uuelt poliitikalt” hakkab loor langema. Nagu enamasti ikka, on uus taasleitud vana ning näiliselt keerulise probleemideringi lahtimõtestamiseks pole vajagi muud kui heita pilk ENSV lõpupäevadele. KUHU LÄHEB VALITSUSE AUR? Poliitiku töö kõige keerulisem pool on ühitada rahva ootused ja riigi poliitilised vajadused. Just see oskus teeb poliitikust riigimehe. […]

?Mõne aasta eest õnnestus mul Ameerikas, Philadelphia teatris näha Jevgeni ?vartsi muinasjutu «Draakon» järgi tehtud etendust. Peategelane, õilis rüütel, ilmus lavale punatähega läkiläkis. Ameeriklaste ja eurooplaste teadvuses, ükskõik kui palju nad ka tänast Venemaad külastaksid ja kui palju muutusi selles näeksid, assotsieerub vene inimene igal juhul täitorni, punatähe, viina ja Raskolnikovi kirvega. Isegi kui välismaalased […]