MÕISAD PÕLEVAD: Ajaloolane Peep Pillak ning ajaloohuviline parun Volker von Buxhoevden räägivad Mihkel Aitsami 1905. aasta revolutsiooni käsitlevast suurteosest – üks eestlase ja ajaloolase, teine baltisakslase ja ajaloohuvilisena.

Mihkel Aitsam „1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis“

Ilmamaa, 2011. 471 lk.
Kogult aukartustäratava raamatu kaanel on küll ainult ühe autori nimi, kuid selleks, et aastakümneid tolmunud käsikirjast soliidne raamat saaks, on päris pikalt vaeva näinud päris mitu inimest.

Ühe autori asemel mitu

Asjaarmastajast ajaloolase Mihkel Aitsami (1877–1953) rohkem kui neljakümne aasta jooksul suure töö ja armastusega kogutud ning süstematiseeritud mälestusi ja arhiiviainest on suure asjatundlikkusega toimetanud ning kommenteerinud nii hariduselt kui ka ametilt ajaloolane Toomas Hiio, keda toimetamisel on assisteerinud Kristina Lepist.
1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi valgustav raamat on rikkalikult illustreeritud fotodega, mille on mitmetest Eesti muuseumidest ja arhiividest ning Venemaa Riiklikust Sõjaajaloo Arhiivist välja otsinud kirjastuse Ilmamaa direktor Mart Jagomägi. Fotod annavad raamatule väga palju juurde, kuid samas tuleb kohe ka öelda, et vajadusel on neid raske taas kätte leida, sest fotokleebistel puuduvad leheküljenumbrid ja raamatus ei ole ka fotode nimekirja.

Mihkel Aitsami isik

Mihkel Aitsami nimi ei ole tänasele põlvkonnale ilmselt eriti tuntud, kuigi selle võib Eesti Entsüklopeedia elulugude köitest leida.
Mihkel Aitsam oli Vigala valla mees, kes oli sündinud 1877. aastal ja ise osa võtnud 1905. aasta sündmustest. Tema isa, samuti Mihkel ehk siis Vana-Aitsam, oli sattunud vastuollu Vigala mõisahärra parun Bernhard von Uexkülliga, kellega käis kohut ja 1906. aasta jaanuaris põletati Aitsamite talu karistussalga poolt maha – väidetavalt mõisahärra käsul. Mihkel Aitsam juunior tegi juba koolipõlves kaastööd ajalehtedele, saatis Jakob Hurdale rahvapärimust, osales muusika, karskuse ja põllumeeste seltside tegevuses, olles üks tüüpiline oma aja ärksatest tegelastest.
Alates 1919. aastast kuni 1940. aastani töötas Aitsam Päevalehe toimetuses. Ajakirjanikutöö kõrval harrastas ta ka ajalooliste romaanide ja jutustuste kirjutamist, millest kolm on ilmunud eraldi kaante vahel: „Hiiu lossist – Siberisse“ (1937, kordustrükk 2009), „Eestimaa kuningas“ (1938), „Hiislari tütar“ (1940). 1937. aastal ilmus Mihkel Aitsami uurimus „1905. aasta Läänemaal“. See oli tuumik, mille ümber materjale kogudes kasvas välja äsjailmunud terviklik käsitlus 1905. aasta sündmustest Eestis.
Kirjastus Ilmamaa jõudis aga koos Mihkel Aitsami järeltulijatega 1905. aastat käsitleva käsikirja väljaandmise mõtteni, kui kordustrükina oli välja antud Aitsami ilukirjanduslik teos „Hiiu lossist – Siberisse“.

Hiljaksjäänud reformid

Aitsami „1905. aasta revolutsioon“ on fantastiline raamat ja väga vajalik. Käsikirja väärtust näitab kas või fakt, et see vääris trükkimist niipalju aastaid pärast valmimist. Arvan, et tänaseks peaks olema piisavalt aega möödas, et eestlased ja baltisakslased saaksid 1905. aastal toimunu üle ühiselt arutleda. Kahju muidugi, et Eestis puudub hetkel ühiskondlik tellimus ajakohaseks uurimuseks 1905. aasta sündmustest, kuid on hea, kui muuseumiriiulilt oli võtta juba varem tehtud töö.
Raamatu autor oli rohkem kui sada aastat tagasi ühel poolel, minu esivanemad teisel poolel. Tagantjärele võib öelda, et mõlemad pooled olid selles revolutsioonis kokkuvõttes kaotajad. Kuigi revolutsioon ise võis ju Eesti jaoks olla sammuks demokraatia suunas.
Raamatu tegelaste hulgas on terve rida minu esiisasid. Minu vana-vanaisa rüütelkonna peamees ja maanõunik Otto von Budberg tapeti 1907. aastal Vigalas segastel asjaoludel, mida uurimisel lõplikult ei suudetudki tuvastada, temale kuulunud Võhma-Vanamõis oli põletatud 1905. aastal.
Otto von Budbergi 20-aastane üliõpilasest poeg Odo von Budberg vangistati 1905. aastal Võhma-Vanamõisas revolutsionääride poolt, teda mõnitati ja piinati mitu päeva, kuid ta pääses siiski Vigalas toimunud lahingu ajal eluga põgenema. Noor parun ei andnud ühegi oma vangistaja nime karistussalkadele üles ja päästis nii ilmselt mitme mehe elu ja nende talud mahapõletamisest.
Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen, kelle õde oli Otto von Budbergi naine, üritas küll reforme läbi viia, kuid jäi nendega hiljaks. Kavandatavad reformid tundusid suurele osale baltisaksa mõisnikest liiga kaugeleminevatena, kuid samas ei olnud eestlaste jaoks piisavad.

Rahvas, kes ei tahtnud enam surra tsaari eest

Minu isapoolne vana-vanaisa oli Lihula mõisa omanik parun Alphons von Buxhoeveden, kes mõisa ja alevi kaitseks relvastatud salga moodustas. Tema haud on Haapsalu surnuaias ja praegugi heas korras. Minu emapoolne vana-vanaisa Heinrich von Schulmann oli rüüstatud Rahula mõisa omanik. Tema on maetud Tallinna lennuvälja juures asunud Mõigu kalmistule. Minu vana-vanaonud Alexander ja Arthur von Buxhoeveden pääsesid 1905. aastal eluga, esimesele kuulunud Haimre mõis küll põletati maha, kuid mõlemad tapeti 1919. aasta veebruaris saarlaste poolt, kui nad tahtsid mandrile minna mässajate vastu abi kutsuma ja aeti Kuivastu juures jääauku. See võis olla 1905. aastal toimunule järellugu.
Koluvere krahv Leon von Buxhoeveden oli samuti minu vana-vanaonu.
Rohkem kui saja aasta taguste sündmuste kohta võib kokkuvõttes öelda, et tegemist oli küll revolutsiooniga, kuid sellel puudus juhtimine, mis viis lihtsalt röövimise ja põletamiseni. Selge see, et taheti rohkem vabadust ja see nõudmine oli igati õigustatud, kuid vabaduse mõistet hakkas iga mees ise tõlgendama nagu talle meeldis.
Lihtrahvas ei tahtnud enam surra tsaari eest nagu see Vene-Jaapani sõjas oli juhtunud. Balti parunid olid aga endiselt truud tsaarile, nagu nad Peeter I ajal Vene krooni alla minnes vandunud olid.

Lõhe eestlaste ja baltisakslaste vahel

Revolutsionääride või mässajate karistajateks olid tsaari saadetud sõjaväeosad, kellega põletamiste, röövimiste ja tapmiste läbi kannatada saanud balti parunid täiesti arusaadavatel põhjustel koostööd tegid. Tulemuseks oli totaalne lõhenemine baltisakslaste ja eestlaste vahel, usaldamatus jäi kestma ja avaldus Landeswehri sõja ajal, kui balti parunid kartsid jälle mõisate põletamist, laiemalt muidugi ka oma majandusliku mõjuvõimu kaotamist.
Kuna Venemaal valitses kaos, siis loodeti Saksamaa toele, kuid seegi varises kokku. Nüüd seisid baltisakslased täiesti üksinda silmitsi uue kardinaalselt muutunud olukorraga. Muidugi ei suutnud kõik sellega adekvaatselt kohaneda.
Kuigi paljud baltisakslased võitlesid 1918–1920 koos eestlastega iseseisva Eesti Vabariigi eest, on eestlaste jaoks jäänud baltisakslastest domineerima just see rahvuslikul ärkamisajal tekkinud „700 aasta pikkuse orjaöö“ kuvand, millele pani punkti 1905. aasta.

Fotoallkirjad

Haruldane postkaart Peep Pillaku kogust: 1905. aasta 16. oktoobril (ukj. 29. oktoobril) Uuel turul hukkunute mälestamine. Juba järgmisel päeval püstitati veresauna ohvrite mälestuseks must rist, kuhu rahvas tõi pidevalt lilli ja pärgi, kuni kuberner käskis risti maha võtta. Koloreeritud postkaart. Foto: Gustav Oskar.

Parun Volker von Buxhoeveden perekonnale kuulunud Koluvere lossi juures, mis 1905. aastal mässajate poolt maha põletati. Foto: P. Pillak.

*
1905. aasta ilukirjanduslikud allikad

KUMMALINE? Pillak võtab kokku: Hando Runnel tõdeb, et on kummaline, kuidas hea raamat võib sündida kohutavatest faktidest.

1905. aastast polnudki kuni Aitsami suurteose ilmumiseni võimalik palju muud leida kui ilukirjanduslikke allikaid. Tõsi, Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kolmas köide või Edzard Schaperi „Timukas“ on suurepärased ilukirjanduslikud teosed, mis annavad ajastust hea aimduse.
Ka on paljud Eesti ühiskonna- ja kultuuritegelased oma mälestustes suuremal või vähemal määral 1905. aasta sündmusi kajastanud: Marta Lepp-Utuste, Mari Raamot, Friedebert Tuglas, Karl Ast Rumor, August Rei, Aleksei Bellegarde, Eduard von Stackelberg, Eduard von Dellingshausen…
Nüüd aga on tänu Mihkel Aitsamile ja tema töö ilmavalguse kätte aitajatele ajaloohuviliste laual ka faktidel ja arvudel põhinev ülevaatlik ning põhjalik uurimus.
Kui õnnitlesin kirjastuse Ilmamaa nõukogu esimeest Hando Runnelit järjekordse õnnestunud raamatu väljaandmise puhul, siis vastas ta mõtlikult: „Jah, see on üpriski kummaline teadmine, et üks hea raamat võib sündida kohutavaid ja seletamatuid sündmusi kajastades.“