MÕISAD PÕLEVAD: Ajaloolane Peep Pillak ning ajaloohuviline parun Volker von Buxhoevden räägivad Mihkel Aitsami 1905. aasta revolutsiooni käsitlevast suurteosest – üks eestlase ja ajaloolase, teine baltisakslase ja ajaloohuvilisena. Mihkel Aitsam „1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis“Ilmamaa, 2011. 471 lk. Kogult aukartustäratava raamatu kaanel on küll ainult ühe autori nimi, kuid selleks, et aastakümneid tolmunud käsikirjast soliidne raamat saaks, on päris pikalt vaeva näinud päris mitu inimest. Ühe autori asemel mitu Asjaarmastajast ajaloolase Mihkel Aitsami (1877–1953) rohkem kui neljakümne aasta jooksul suure töö ja armastusega kogutud ning süstematiseeritud mälestusi ja arhiiviainest on suure asjatundlikkusega toimetanud ning kommenteerinud nii hariduselt kui ka ametilt ajaloolane Toomas Hiio, keda toimetamisel on assisteerinud Kristina Lepist. 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi valgustav raamat on rikkalikult illustreeritud fotodega, mille on mitmetest Eesti muuseumidest ja arhiividest ning Venemaa Riiklikust Sõjaajaloo Arhiivist välja otsinud kirjastuse Ilmamaa direktor Mart Jagomägi. Fotod annavad raamatule väga palju juurde, kuid samas tuleb kohe ka öelda, et vajadusel on neid raske taas kätte leida, sest fotokleebistel puuduvad leheküljenumbrid ja raamatus ei ole ka fotode nimekirja. Mihkel Aitsami isik Mihkel Aitsami nimi ei ole tänasele põlvkonnale ilmselt eriti tuntud, kuigi selle võib Eesti Entsüklopeedia elulugude köitest leida. Mihkel Aitsam oli Vigala valla mees, kes oli

VABARIIGI AASTAPÄEVAKS: KesKus avaldab pisut ennatlikult Ilvese kõne, mille ta peab täitsa avalikult 24. veebruari pidupäeval. Kõne pärineb Ilvese kirjade väljaprindist. Hea Eesti rahvas, kallid sõbrad! Õnnitlen meid kõiki selle puhul, et meie iseseisvuse alusdokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ esimesest lugemisest möödub juba 94 aastat! Tagantjärele võib öelda, et tegemist oli peamiselt Vene impeeriumi poolt koolitatud juristide ja sõjaväelaste vandenõuga variseva tsaarivõimu ja tärkava punaterrori vastu. Neid vapraid inimesi ajendas selleks ränk omakasu. Selleks omakasuks oli Eesti Vabariik. Omakasu iga hinnaga – see loosung on äärmiselt isamaaline. Kellel on, see võtku ja hammustagu peale kah! Eestlaste tööhõive, sotsiaalprobleemide ja selle kaudu ka regionaalpoliitikaga tegelemise oleme me tänaseks, mil taasiseseisvumisest möödub juba 21 aastat, edukalt seadnud peamiselt soomlaste õlgadele. Meie teedevõrk silestub Euroopa raha eest, sealtsamast tulevad ka meie seadused, meie pensioni aitavad maha süüa kreeklased ja madal iive. Raieplaanide kohaselt muutub ka maastikupilt peatselt madalhaljastatuks ja seega meeldivalt skandinaaviapäraseks. Kirde-Eestisse kuhjatakse kokku maailma suurim tuhapüramiid ja me kõik, nii vähe, kui meid ka parasjagu on, saame Eesti teadlaste ehitatud tikutoosisuuruse satelliidi kaamerate kaudu oma arvutiekraanidelt vaadata, kuidas see kosmosest paistab. Eesti on tähtis osake helesinisest planeedist, kolmandast kivist päikesest. Kellel on, see võtku ja hammustagu peale! Õnnitlen Eesti rahvast ka

PÕLLUNARRIJAD JA ASJATUD TOETUSED: Meie põllumajandusminister Helir pole mingi kuiv tüüp, ütleb Juku-Kalle Raid. Kas teate, mis lipp on maailmas üleni ühte värvi?“ küsis Helir. Õige – Liibüa. „Aga mis riigi lipuvärvid on samad mis Eestil?“ Kasutasime Kadi päeviku abi ja saime teada, et Botswana. Mis on tänase Euroopa põllumajanduse rahastamise ebaõigluse alused? Läbi aja on Euroopa tegelikult muutunud ja iseenesest ÜPP (ühine põllumajanduspoliitika) eesmärgid on ka muutunud. Ühiskond, tehnika ja eesmärgid on arenenud. Kõik on kogu aeg teisenenud, aga meetmed ja rahastamine ei ole absoluutselt sellega kaasa tulnud, on tekkinud väga suur vastuolu sellele, kust starditi ja kuhu tänapäeval on jõutud. Teine põhjus on see, et kõikidel nendel liikmesriikidel on eri huvid, iseäranis pärast Euroopa Liidu jõulist laienemist. Kunagi oli enam-vähem 15 riiki ühesuguse elatustasemega, kultuuriliselt lähedasemad jne, aga tänaseks on Euroopa Liit paisunud väga suureks – 27 liikmesriiki erinevate probleemide ja huvidega. Aastakümnete jooksul on ÜPP moondunud poliitiliseks monstrumiks, poliitiliseks kokkuleppeks. Ja kolmas, mis on ÜPP-sse ebaõigluse tekitanud, on see, et kõik kaaluvad rahakotti – kui palju nad maksavad ja saavad. Kõik liikmesriigid tegelikult teevad seda bilanssi. Iseenesest on see ühest taskust teise taskusse rahatõstmine… Euroopa Liidu sees jah, ja kõik loevad raha ka eraldi: prantslased loevad, sakslased

LASKE VÄLJA MARDIKENE! IRL-i esimehest sai taas tavaline Mart Laar. Mart kirjeldab KesKus’i toimetuses peetud isamaalises kõnes, mida ta uuenevalt erakonnalt ootab. Olen ausalt öeldes tüdinenud vastamast küsimusele, miks ma ei kandideerinud enam IRL-i esimeheks. Miks-miks-miks? Olen seda selgitanud – ma ei kandideeri enam kunagi erakonna esimeheks, sest see otsus tugevdab erakonda. Olen olnud erakonnapoliitikas üle kahekümne aasta. Dinosauruse tunne pole meeldiv ja pole ka kasulik oodata, mil sind, jalad ees, välja kantakse. Lisaks võib igaüks Eesti parteisid vaadates oma silmaga näha, millisesse ohtu seab erakonna ühe isiksuse pikaajaline domineerimine. Liidrivahetus oli oma otsus IRL PIDI leidma uue liidri, kes esindab erakonna poliitilisi püüdlusi ja kehastab samal ajal ka erakonna kuvandit ühiskonnas. Esimehe vahetus on seega oluline sündmus, on hea, et seda ei kutsu esile erakonna toetuse langus või erakonna liikmete rahulolematus. Poliitiline kultuur on IRL-is selline, et liidrivahetus toimub inimeste endi otsuste, mitte meedia surve või avaliku pineva vastasseisu kaudu. 28. jaanuaril toimunud suurkogu oli selles osas hea proovikivi, näidates täpselt ära nii erakonnas valitsevad hoiakud kui ka erakonnasisese toetuse meie poliitikutele. Valimistevaheline aeg oli kõige sobilikum selleks, et riigikogu järgmise koosseisu valimise ajaks jõuaks uus esimees piisavalt hästi sisse elada. On tõsi, et kaks värvikamat kandidaati ei asunudki