Mässumehed-ja-parunid

MÕISAD PÕLEVAD: Ajaloolane Peep Pillak ning ajaloohuviline parun Volker von Buxhoevden räägivad Mihkel Aitsami 1905. aasta revolutsiooni käsitlevast suurteosest – üks eestlase ja ajaloolase, teine baltisakslase ja ajaloohuvilisena.

Mihkel Aitsam „1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis“
Ilmamaa, 2011. 471 lk.

Kogult aukartustäratava raamatu kaanel on küll ainult ühe autori nimi, kuid selleks, et aastakümneid tolmunud käsikirjast soliidne raamat saaks, on päris pikalt vaeva näinud päris mitu inimest.

Ühe autori asemel mitu

Asjaarmastajast ajaloolase Mihkel Aitsami (1877–1953) rohkem kui neljakümne aasta jooksul suure töö ja armastusega kogutud ning süstematiseeritud mälestusi ja arhiiviainest on suure asjatundlikkusega toimetanud ning kommenteerinud nii hariduselt kui ka ametilt ajaloolane Toomas Hiio, keda toimetamisel on assisteerinud Kristina Lepist.

1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi valgustav raamat on rikkalikult illustreeritud fotodega, mille on mitmetest Eesti muuseumidest ja arhiividest ning Venemaa Riiklikust Sõjaajaloo Arhiivist välja otsinud kirjastuse Ilmamaa direktor Mart Jagomägi. Fotod annavad raamatule väga palju juurde, kuid samas tuleb kohe ka öelda, et vajadusel on neid raske taas kätte leida, sest fotokleebistel puuduvad leheküljenumbrid ja raamatus ei ole ka fotode nimekirja.

Mihkel Aitsami isik

Mihkel Aitsami nimi ei ole tänasele põlvkonnale ilmselt eriti tuntud, kuigi selle võib Eesti Entsüklopeedia elulugude köitest leida.

Mihkel Aitsam oli Vigala valla mees, kes oli sündinud 1877. aastal ja ise osa võtnud 1905. aasta sündmustest. Tema isa, samuti Mihkel ehk siis Vana-Aitsam, oli sattunud vastuollu Vigala mõisahärra parun Bernhard von Uexkülliga, kellega käis kohut ja 1906. aasta jaanuaris põletati Aitsamite talu karistussalga poolt maha – väidetavalt mõisahärra käsul. Mihkel Aitsam juunior tegi juba koolipõlves kaastööd ajalehtedele, saatis Jakob Hurdale rahvapärimust, osales muusika, karskuse ja põllumeeste seltside tegevuses, olles üks tüüpiline oma aja ärksatest tegelastest.

Alates 1919. aastast kuni 1940. aastani töötas Aitsam Päevalehe toimetuses. Ajakirjanikutöö kõrval harrastas ta ka ajalooliste romaanide ja jutustuste kirjutamist, millest kolm on ilmunud eraldi kaante vahel: „Hiiu lossist – Siberisse“ (1937, kordustrükk 2009), „Eestimaa kuningas“ (1938), „Hiislari tütar“ (1940). 1937. aastal ilmus Mihkel Aitsami uurimus „1905. aasta Läänemaal“. See oli tuumik, mille ümber materjale kogudes kasvas välja äsjailmunud terviklik käsitlus 1905. aasta sündmustest Eestis.

Kirjastus Ilmamaa jõudis aga koos Mihkel Aitsami järeltulijatega 1905. aastat käsitleva käsikirja väljaandmise mõtteni, kui kordustrükina oli välja antud Aitsami ilukirjanduslik teos „Hiiu lossist – Siberisse“.

Hiljaksjäänud reformid

Aitsami „1905. aasta revolutsioon“ on fantastiline raamat ja väga vajalik. Käsikirja väärtust näitab kas või fakt, et see vääris trükkimist niipalju aastaid pärast valmimist. Arvan, et tänaseks peaks olema piisavalt aega möödas, et eestlased ja baltisakslased saaksid 1905. aastal toimunu üle ühiselt arutleda. Kahju muidugi, et Eestis puudub hetkel ühiskondlik tellimus ajakohaseks uurimuseks 1905. aasta sündmustest, kuid on hea, kui muuseumiriiulilt oli võtta juba varem tehtud töö.

Raamatu autor oli rohkem kui sada aastat tagasi ühel poolel, minu esivanemad teisel poolel. Tagantjärele võib öelda, et mõlemad pooled olid selles revolutsioonis kokkuvõttes kaotajad. Kuigi revolutsioon ise võis ju Eesti jaoks olla sammuks demokraatia suunas.

Raamatu tegelaste hulgas on terve rida minu esiisasid. Minu vana-vanaisa rüütelkonna peamees ja maanõunik Otto von Budberg tapeti 1907. aastal Vigalas segastel asjaoludel, mida uurimisel lõplikult ei suudetudki tuvastada, temale kuulunud Võhma-Vanamõis oli põletatud 1905. aastal.

Otto von Budbergi 20-aastane üliõpilasest poeg Odo von Budberg vangistati 1905. aastal Võhma-Vanamõisas revolutsionääride poolt, teda mõnitati ja piinati mitu päeva, kuid ta pääses siiski Vigalas toimunud lahingu ajal eluga põgenema. Noor parun ei andnud ühegi oma vangistaja nime karistussalkadele üles ja päästis nii ilmselt mitme mehe elu ja nende talud mahapõletamisest.

Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen, kelle õde oli Otto von Budbergi naine, üritas küll reforme läbi viia, kuid jäi nendega hiljaks. Kavandatavad reformid tundusid suurele osale baltisaksa mõisnikest liiga kaugeleminevatena, kuid samas ei olnud eestlaste jaoks piisavad.

Rahvas, kes ei tahtnud enam surra tsaari eest

Minu isapoolne vana-vanaisa oli Lihula mõisa omanik parun Alphons von Buxhoeveden, kes mõisa ja alevi kaitseks relvastatud salga moodustas. Tema haud on Haapsalu surnuaias ja praegugi heas korras. Minu emapoolne vana-vanaisa Heinrich von Schulmann oli rüüstatud Rahula mõisa omanik. Tema on maetud Tallinna lennuvälja juures asunud Mõigu kalmistule. Minu vana-vanaonud Alexander ja Arthur von Buxhoeveden pääsesid 1905. aastal eluga, esimesele kuulunud Haimre mõis küll põletati maha, kuid mõlemad tapeti 1919. aasta veebruaris saarlaste poolt, kui nad tahtsid mandrile minna mässajate vastu abi kutsuma ja aeti Kuivastu juures jääauku. See võis olla 1905. aastal toimunule järellugu.

Koluvere krahv Leon von Buxhoeveden oli samuti minu vana-vanaonu.

Rohkem kui saja aasta taguste sündmuste kohta võib kokkuvõttes öelda, et tegemist oli küll revolutsiooniga, kuid sellel puudus juhtimine, mis viis lihtsalt röövimise ja põletamiseni. Selge see, et taheti rohkem vabadust ja see nõudmine oli igati õigustatud, kuid vabaduse mõistet hakkas iga mees ise tõlgendama nagu talle meeldis.

Lihtrahvas ei tahtnud enam surra tsaari eest nagu see Vene-Jaapani sõjas oli juhtunud. Balti parunid olid aga endiselt truud tsaarile, nagu nad Peeter I ajal Vene krooni alla minnes vandunud olid.

Lõhe eestlaste ja baltisakslaste vahel

Revolutsionääride või mässajate karistajateks olid tsaari saadetud sõjaväeosad, kellega põletamiste, röövimiste ja tapmiste läbi kannatada saanud balti parunid täiesti arusaadavatel põhjustel koostööd tegid. Tulemuseks oli totaalne lõhenemine baltisakslaste ja eestlaste vahel, usaldamatus jäi kestma ja avaldus Landeswehri sõja ajal, kui balti parunid kartsid jälle mõisate põletamist, laiemalt muidugi ka oma majandusliku mõjuvõimu kaotamist.

Kuna Venemaal valitses kaos, siis loodeti Saksamaa toele, kuid seegi varises kokku. Nüüd seisid baltisakslased täiesti üksinda silmitsi uue kardinaalselt muutunud olukorraga. Muidugi ei suutnud kõik sellega adekvaatselt kohaneda.

Kuigi paljud baltisakslased võitlesid 1918–1920 koos eestlastega iseseisva Eesti Vabariigi eest, on eestlaste jaoks jäänud baltisakslastest domineerima just see rahvuslikul ärkamisajal tekkinud „700 aasta pikkuse orjaöö“ kuvand, millele pani punkti 1905. aasta.

*

1905. aasta ilukirjanduslikud allikad

KUMMALINE? Pillak võtab kokku: Hando Runnel tõdeb, et on kummaline, kuidas hea raamat võib sündida kohutavatest faktidest.

1905. aastast polnudki kuni Aitsami suurteose ilmumiseni võimalik palju muud leida kui ilukirjanduslikke allikaid. Tõsi, Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kolmas köide või Edzard Schaperi „Timukas“ on suurepärased ilukirjanduslikud teosed, mis annavad ajastust hea aimduse.

Ka on paljud Eesti ühiskonna- ja kultuuritegelased oma mälestustes suuremal või vähemal määral 1905. aasta sündmusi kajastanud: Marta Lepp-Utuste, Mari Raamot, Friedebert Tuglas, Karl Ast Rumor, August Rei, Aleksei Bellegarde, Eduard von Stackelberg, Eduard von Dellingshausen…

Nüüd aga on tänu Mihkel Aitsamile ja tema töö ilmavalguse kätte aitajatele ajaloohuviliste laual ka faktidel ja arvudel põhinev ülevaatlik ning põhjalik uurimus.

Kui õnnitlesin kirjastuse Ilmamaa nõukogu esimeest Hando Runnelit järjekordse õnnestunud raamatu väljaandmise puhul, siis vastas ta mõtlikult: „Jah, see on üpriski kummaline teadmine, et üks hea raamat võib sündida kohutavaid ja seletamatuid sündmusi kajastades.“

Presidendi kõne

VABARIIGI AASTAPÄEVAKS: KesKus avaldab pisut ennatlikult Ilvese kõne, mille ta peab täitsa avalikult 24. veebruari pidupäeval. Kõne pärineb Ilvese kirjade väljaprindist.

Hea Eesti rahvas, kallid sõbrad!

Õnnitlen meid kõiki selle puhul, et meie iseseisvuse alusdokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ esimesest lugemisest möödub juba 94 aastat! Tagantjärele võib öelda, et tegemist oli peamiselt Vene impeeriumi poolt koolitatud juristide ja sõjaväelaste vandenõuga variseva tsaarivõimu ja tärkava punaterrori vastu. Neid vapraid inimesi ajendas selleks ränk omakasu. Selleks omakasuks oli Eesti Vabariik. Omakasu iga hinnaga – see loosung on äärmiselt isamaaline.

Kellel on, see võtku ja hammustagu peale kah!

Eestlaste tööhõive, sotsiaalprobleemide ja selle kaudu ka regionaalpoliitikaga tegelemise oleme me tänaseks, mil taasiseseisvumisest möödub juba 21 aastat, edukalt seadnud peamiselt soomlaste õlgadele. Meie teedevõrk silestub Euroopa raha eest, sealtsamast tulevad ka meie seadused, meie pensioni aitavad maha süüa kreeklased ja madal iive. Raieplaanide kohaselt muutub ka maastikupilt peatselt madalhaljastatuks ja seega meeldivalt skandinaaviapäraseks. Kirde-Eestisse kuhjatakse kokku maailma suurim tuhapüramiid ja me kõik, nii vähe, kui meid ka parasjagu on, saame Eesti teadlaste ehitatud tikutoosisuuruse satelliidi kaamerate kaudu oma arvutiekraanidelt vaadata, kuidas see kosmosest paistab. Eesti on tähtis osake helesinisest planeedist, kolmandast kivist päikesest.

Kellel on, see võtku ja hammustagu peale!

Õnnitlen Eesti rahvast ka selle puhul, et kampaania „Talendid koju!“ on edukalt lõppenud. Tänaseks on tehtud ka inventuur. Loen ette koju jõudnud talentide nimekirja. Nendeks osutusid Lydia Emilie Florentine Michelson, Georg Lurich, Aleksander Richard Aberg ja Konstantin Päts. Palju õnne võitjatele!

Kellel on, see võtku.

Ilmselt ei oska keegi meist täna öelda, kas kunagi tekib vajadus kirjutada „Teine manifest kõikidele Eestimaa rahvastele“. Peatselt lõpeb ka omariiklik farss „Rahvaloendus“. Õnneks, ma mõtlen kokkuhoiu mõttes, ei saa me sellest teada, milliseid rahvaid uues manifestis täpselt silmas peaks pidama. Eesti riiklusele selle parimas, Suur-Eesti- ja tallinnašovinistlikus mõttes, on parem, kui me võrokestel, setodel, mulkidel, kihnlastel, saarlastel ja nii edasi ei luba oma piirkondlikku identiteeti ja hõimukeelt kõva häälega välja hõigata. Tunnistades näiteks võro ja seto keeled piirkondlikeks või suisa Eesti kirjakeelest eraldi seisvateks, mida nad sõnavara ja grammatikaerisuste põhjal paraku on, poleks kaugel ka aeg, mil me peaksime hakkama täitma ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni.

Palun kõikidel, eriti setodel ja võrokestel, kes on oma hõimuteadvuse ja organiseerumisvõimega natuke liigagi silma paistnud, seda dokumenti välisministeeriumi kodulehelt mitte üles otsida, rääkimata lugemisest. Me ei ole nii rikkad, et oma lubadusi täitma hakata! Heisakem parem sinimustvalged ja ärgem mõelgem selle peale, et neid kolme värvi kokku segades oleks tulemuseks rahahall hägu. Elagu Eesti!

Kellel on, see võtku ja hammustagu peale. Kes adus äsjases kõnes veidikenegi hoolivat irooniat, jätku üks ring vahele. Mõnikord on paslik maailma asjadele ka veidi kainem pilk peale heita.

Palju õnne!

Helir-Valdor Seeder: Päästa põllumajandus nii, et pomm ei plahvataks

PÕLLUNARRIJAD JA ASJATUD TOETUSED: Meie põllumajandusminister Helir pole mingi kuiv tüüp, ütleb Juku-Kalle Raid.

Kas teate, mis lipp on maailmas üleni ühte värvi?“ küsis Helir. Õige – Liibüa. „Aga mis riigi lipuvärvid on samad mis Eestil?“ Kasutasime Kadi päeviku abi ja saime teada, et Botswana.

Mis on tänase Euroopa põllumajanduse rahastamise ebaõigluse alused?

Läbi aja on Euroopa tegelikult muutunud ja iseenesest ÜPP (ühine põllumajanduspoliitika) eesmärgid on ka muutunud. Ühiskond, tehnika ja eesmärgid on arenenud. Kõik on kogu aeg teisenenud, aga meetmed ja rahastamine ei ole absoluutselt sellega kaasa tulnud, on tekkinud väga suur vastuolu sellele, kust starditi ja kuhu tänapäeval on jõutud. Teine põhjus on see, et kõikidel nendel liikmesriikidel on eri huvid, iseäranis pärast Euroopa Liidu jõulist laienemist. Kunagi oli enam-vähem 15 riiki ühesuguse elatustasemega, kultuuriliselt lähedasemad jne, aga tänaseks on Euroopa Liit paisunud väga suureks – 27 liikmesriiki erinevate probleemide ja huvidega. Aastakümnete jooksul on ÜPP moondunud poliitiliseks monstrumiks, poliitiliseks kokkuleppeks. Ja kolmas, mis on ÜPP-sse ebaõigluse tekitanud, on see, et kõik kaaluvad rahakotti – kui palju nad maksavad ja saavad. Kõik liikmesriigid tegelikult teevad seda bilanssi.

Iseenesest on see ühest taskust teise taskusse rahatõstmine…

Euroopa Liidu sees jah, ja kõik loevad raha ka eraldi: prantslased loevad, sakslased loevad, eestlased loevad. Vaatavad, kui palju nad maksavad ja tagasi saavad. Ühised eesmärgid on küll väga kena retoorika ja solidaarsus ja kõik see üldine ilus eesmärk, aga see on poliitiline retoorika, tegelikult peab igaüks rehnutti. Ja vaat nendele netomaksjatele, n-ö rikastele Euroopa Liidu riikidele on Euroopa põllumajandus kõige lihtsam kanal, kust nad saavad ühisest eelarvest raha tagasi. Ei ole vaja projektipõhiselt konkureerida. Näiteks struktuurifondid, ühtekuuluvusfondid, seal on oma kindlad kriteeriumid, seal sa pead riigina vastama kindlatele nõuetele – kui sul on SKT üle keskmise, siis ei saa teatud rahadele ligi jne. Aga ÜPP puhul pole selliseid kriteeriume, vaid seal lepitakse perioodi alguses rahakoti suurus kokku ja otsetoetuste voor on n-ö raha, mis jookseb otse liikmesriiki tagasi.

Minu lihtne talupojaloogika ütleb seda, et tegelikult on see turu ebavõrdsuse tekitamine, mis teistpidi maksab Euroopa Liidule kätte – me ei saa mitte iialgi teada, kui palju maksab tegelikult üks kaalikas.

See ongi keeruline, me oleme orientatsiooni kaotanud. Kompass valetab. Ma ei ole turufundamentalist, et ütlen nüüd, et Euroopas oleks võimalik öelda, et mitte mingisuguseid toetusi ei maksa – sellist põllumajandust ei ole maailmas kusagil olemas. Aga toetuste osakaal on ilmselgelt liiga suur ja kõige suurem kurja juur, suurim ebavõrdsuse tekitaja ongi need otsetoetused, mis viidi sisse 1990-ndate alguses, siis vähendati tolle. Siis otsustati VTO ja kolmandate riikide surve tulemustena tolle alandada, arvutati välja, kui palju põllumees nüüd kaotab, kui palju jääb tal saamata tulu sellest tulenevalt, et tollid lähevad madalamaks, ja see asendati otsetoetustega. Nüüd on tulnud uued liikmesriigid, olukord on täiesti muutunud, aga sama arvestus on aluseks. Nüüd makstakse liikmesriikidele veel ka erinevaid toetusi, erineva tasemega, kusjuures, meie madalamate toetuste põhjuseks tuuakse see, et meil on elatustase madalam, palgad madalamad, maahind madalam, maarent madalam – ja kuna need on madalamad, siis me võimegi madalamaid toetusi saada…

Aga teoreetiliselt on jälle nii, et sealt on üks aspekt veel puudu. Geograafiliste iseärasuste tõttu kasvab, näiteks ütleme Eestis, igasugune taim sitemini kui Prantsusmaal. Kui me selle järgi võtaksime, siis peaks asi ju vastupidine olema.

ÜPP-s tänapäeval seda õiglust ei leia. Ei leia ka majanduslikku põhjendatust.

Iseenesest on see ju idiootne, kui ma ütleksin sulle, et sõber, kallis, ma kirjutan raamatu ja tahaksin selle eest Prantsusmaalt toetust… Keegi kurat ei käsi sul tegeleda põllumajandusega või raamatukirjutamisega, kui see ei tööta. Tegele sellega, millel on reaalne kate.

Jah, kuigi ma arvan, et mingis osas on põllumajandust mõistlik toetada, aga see peab olema väga läbimõeldud, sest põllumajandus baseerub väga palju looduslikel protsessidel ja need on väga heitlikud. Me ei saa kompenseerida loodust tervikuna, kuid me saame turgu stabiliseerida. Seda on mõistlik teha, et ei tekiks näljahädasid, see on minimaalne sekkumine, aga see on ilmselgelt ÜPP puhul ületanud tugevalt selle mõistlikkuse piiri.

Rääkimata sellest, et on olemas terve rida tüüpe, kes võiksid põldu harida, aga pappi saavad selle eest, et maad söödis hoiavad. See on ka täiesti ajuvaba.

Jah, ja kui nii kaugele on mindud, siis ei ole seda ka mõistlik kirvega, korraga, ühel kindlal kuupäeval lõpetada, sest ta on seotud pikkade protsessidega. Toojad, ettevõtjad, pangandus. No näiteks piimakvoodid – iseenesest ka täiesti aegunud nähtus. On otsustatud, et Euroopa Liidus lõpevad piimatootmiskvoodid 2015. aastal. Kui Hollandis piimatootja läheb panka, siis temalt küsitakse, kas tal piimatootmiskvoot on. Kui piimakvoot on, siis on laenusaamise tingimused hoopis teised, kui sellel põllumehel, kes läheb ja ütleb, et ah, mul piimakvooti pole.

Mida kuradit tähendab piimakvoot, palun tee see mulle, lollile inimesele selgeks?

See on õigus toota piima, mida sa saad ka realiseerida ja müüa. Teine ei oma seda, eks ole, aga ta võib ka toota. Ta võib realiseerida seda siis näiteks kolmandates riikides – mis on raskem. Riikidel on oma piimatootmiskvoot, nad ei tohi seda ületada, sest muidu tulevad trahvid.

Ühesõnaga, see on administratiivne piirang.

Aga saad aru, et sellel tootjal on garanteeritud ka turg, sissetulek ja käive. Kui sa päevapealt selle lõpetad, siis kaob ära ka tagatis pankadele ja see on hoopis tõsisemate tagajärgedega protsess.

Minule küll Maapanga pankrot meeldis!

No eks ole, mastaabid on muidugi erinevad. Ja niisuguseid instrumente on ühises põllumajanduspoliitikas veel küll ja küll. Näiteks needsamad toetusõigused, mida me Eestis tegelikult ei taha sisse viia. Ütleme et on oluline erinevus, vanades liikmesriikides on veel selle perioodi lõpuni sisse viidud toetusõigused, mis tähendab, et kui mina kunagi tootsin või mu esivanemad tootsid, siis nad said põllumajandustoetusi ja neil on õigus neid jätkuvalt saada. Ja neid võib pärida, neid võib üle anda ja müüa. Praegu on Euroopa Komisjon otsustanud, et järgmisest Euroopa Liidu eelarveperioodist peaks samale süsteemile üle minema uued liikmesriigid, see tähendab ka Eesti. Me praegu peame komisjoniga läbirääkimisi, et seda mitte teha, ja kui kogu Euroopa siiski peab ühel hetkel üle minema ühtsele süsteemile, mis on minu arvates bürokraatlikum ja ebaõiglasem, siis tuleb meile anda vähemalt üleminekuperiood. Aga siis on see samasugune probleem nagu tootmiskvoot – sellest vabanemine on palju keerukam.

Mis sa arvad, kui palju ühe hektari kohta ametnikke tuleb?

Väga elegantne küsimus, aga ma jään sellele vastuse võlgu. Ma oskan öelda, et see on kindlasti väga suur arv. Nad on liikmesriikides, makseagentuurides nagu meie PRIA. Meie PRIAS-s on umbes 300 töötajat, aga selliseid makseagentuure on Euroopa Liidus ligi 50. Kõik see kokku… Eh, ei oska öelda, kui suur arv see on.

Kunagi saime lahti industriaalsajandist, mis tähendas palju korstnaid, mürgist suitsu ja tehaseid. Kõik muutus efektiivsemaks, aga industriaalsajand kõige ilgemas mõttes on kandunud üle põllumajandusse.

Jah, ma olen täitsa nõus ja arvan, et mõistlik oleks nüüd hakata seda ÜPP-d demonteerima ja vähendama. Tegelikult on suund vähendamisele juba võetud. Me oleme õigel teel.

Kui lähed suvel külapoe taha, siis varem või hiljem tuleb joodik ja ütleb, et Laar keeras põllumajanduse p…e, mis tegelikult tähendab seda, et kaotati kolhoosid. Euroopa põllumajandus on ju ka omalaadne kolhoos tegelikult…

Nojah. Ma tahtsin demonteerimise kohta veel seda öelda, et oluline on teda mõistlikult demonteerida, kuigi me võime seda šokiga ja kiiresti teha, aga ma arvan, et tagasilöögid oleksid väga valusad. Selles mõttes on seal mõistust palju rohkem vaja kui teiste tootmisharude puhul. Mitte emotsioonidest ja ainult turu hetkestiihiast lähtuvalt…

Ei, ma ei rääkinud isegi turustiihiast, vaid sellest, et kes ja miks kujutab ette, et põllumajandus on eranditult kõige tähtsam. Fakt on see, et inimesed tarbivad ka toidu puhul üle. Ei juhtu midagi, kui toodetakse vähem ja kõik on kallim.

Eks ta jagunebki nii, rahamaailmas jaguneb ka palju ebaühtlaselt, nii ka toit. Täna on arenenud maailmas nii, et umbes 40 protsenti toidust läheb tegelikult ringiga prügisse kaubanduse ja toitlustuse kaudu…

Tegelikult on tegemist ületootmisega ja see on absurd, ning samas me kurname sellist suurepärast asja, nagu seda on muld.

Lisandub ka liigtoitumine, millega arenenud maailm võitleb – ülesöömine, mis on kohutav probleem, samal ajal, kui meil on nälgivaid piirkondi, kus 20 000 inimest päevas sureb nälga.

Okei, sina siis arvad, et šokiteraapia põllumajanduses ei ole kasulik… Mina miskipärast arvan, et see oleks küll kasulik.

Ma püüan kujundlikult välja tuua erinevused. Selles oleme ühte meelt, et ÜPP on monstrum, mis tegelikult…

…on igasuguse loogika vastu!

…on täiesti ajast ja arust, ebapraktiline ning ebavõrdne. See on vaja igal juhul ümber korraldada radikaalselt ja rahastamismahtu on mõistlik ka vähendada. Aga kuidas? Piltlikult ütleksin, et on olemas pomm, mille me peame kahjutuks tegema. On kaks teed: üks on selline, et demonteerijad lähevad sinna ja monteerivad pommi niiviisi lahti, et ta ei plahvataks, ja teine tee on, et pomm plahvatab. Mina pakun välja esimese võimaluse. See võtab natukene rohkem aega, aga teine võimalus on astuda pommile jalaga peale, kaotada oma jalg ja me saame ka nii sellest pommist lahti. Ent ma annan aru, et kui laseme sellel pommil lõputult kasvada, siis ühel hetkel ei piisa meile võib-olla ka jalaga pealeastumisest, vaid ta plahvatab ise ja see on kõige ohtlikum variant, mida tuleb vältida.

Kuna pommi võimsus on kasvanud, siis võib-olla ei suudeta seda väga hõlpsalt kahjutuks teha…

ÜPP-d looritatakse erinevate loosungitega, aga selge on see, et see on üks Euroopa hädade põhjusi. See on üks osa Euroopa ülejõu elamisest. Täna on vaja tõsisemaid ja radikaalsemaid otsuseid.

Mil moel sina seda ÜPP-d lammutaksid? Kas see mehhanism on sul endal peas olemas?

Noh, laias laastus küll. Eks me sellega ka tegeleme. Kuigi me oleme paraku vaid üks 27 liikmesriigist…

Mida sa isiklikult teeksid? Unusta need 27 riiki praegu ära.

Ma ei peagi midagi väga palju teistmoodi tegema kui praegu, lihtsalt kõike saab teha palju kiiremini. Esimene asi on need samad otsetoetused. Ma julgen öelda, et need peaks radikaalselt ümber vaatama ja neid oluliselt vähendama.

Mis tähendab oluliselt?

Mitte vaid 10–20 protsenti, vaid mitu korda. ÜPP suurusjärk järgmiseks perioodiks on laias laastus 425 miljardit eurot. Otsetoetuse osa, kui ma nüüd peast õigesti mäletan, on 280 miljardit. See on üle poole. Kõik see töötab tegelikult tervele põllumajandusele vastu. Ega põhjamaa kliimas, kus on ebasoodsad tingimused, saa kasvatada tomatit ja maisi, neid peaks ikkagi kasvatama seal, kus on palju päikest ja sooja. Ning neid kultuure, mis vajavad väga palju niiskust ja vett, ei pea kasvatama Hispaanias ja Portugalis, kus on palju päikest, vaid neid võib kasvatada siin põhja pool, kus on palju vett. Tuleb reguleerida looduslikke, kliimatingimusi, mida ja kus me kasvatame. Neid ei pea kompenseerima ÜPP kaudu.

Lahkuva dino neli soovi

LASKE VÄLJA MARDIKENE! IRL-i esimehest sai taas tavaline Mart Laar. Mart kirjeldab KesKus’i toimetuses peetud isamaalises kõnes, mida ta uuenevalt erakonnalt ootab.

Olen ausalt öeldes tüdinenud vastamast küsimusele, miks ma ei kandideerinud enam IRL-i esimeheks. Miks-miks-miks? Olen seda selgitanud – ma ei kandideeri enam kunagi erakonna esimeheks, sest see otsus tugevdab erakonda. Olen olnud erakonnapoliitikas üle kahekümne aasta. Dinosauruse tunne pole meeldiv ja pole ka kasulik oodata, mil sind, jalad ees, välja kantakse. Lisaks võib igaüks Eesti parteisid vaadates oma silmaga näha, millisesse ohtu seab erakonna ühe isiksuse pikaajaline domineerimine.

Liidrivahetus oli oma otsus

IRL PIDI leidma uue liidri, kes esindab erakonna poliitilisi püüdlusi ja kehastab samal ajal ka erakonna kuvandit ühiskonnas. Esimehe vahetus on seega oluline sündmus, on hea, et seda ei kutsu esile erakonna toetuse langus või erakonna liikmete rahulolematus. Poliitiline kultuur on IRL-is selline, et liidrivahetus toimub inimeste endi otsuste, mitte meedia surve või avaliku pineva vastasseisu kaudu.

28. jaanuaril toimunud suurkogu oli selles osas hea proovikivi, näidates täpselt ära nii erakonnas valitsevad hoiakud kui ka erakonnasisese toetuse meie poliitikutele. Valimistevaheline aeg oli kõige sobilikum selleks, et riigikogu järgmise koosseisu valimise ajaks jõuaks uus esimees piisavalt hästi sisse elada. On tõsi, et kaks värvikamat kandidaati ei asunudki esimehekonkurentsi, kuid Jaak Aaviksool olnuks ministriametis haridusreforme läbi viies ülimalt raske sama edukalt ka erakonna esimehena toimetada ning ka Juhan Partsil polnuks ministrina kerge samaaegselt esimehena tegutseda.

Seda peamiselt seetõttu, et erakonna esimees peab suutma kõigi liikmetega suhelda, selle vältimatu vajaduse juures jääb minister paratamatult inimestest kaugele. On hea, et meil oli kandidaate, piisavalt üksteisest erinevaid, mul on hea meel, et erakonna esimeheks kandideeris näiteks ka Liisa Pakosta. Kahju ainult, et ühtegi kandidaati ei saa nimetada nooreks… Samas, pikale poliitilisele kogemusele vaatamata ei saanud ühtki neist liigitada ka dinosauruseks.

Liivimaa parimad lubajad

Pole saladus, et IRL-is on möödunud poolaasta jooksul toimunud mõndagi nõmedat, kuid kindlasti ei saa seda nimetada poliitiliseks kriisiks. Oleme saanud väärtusliku õppetunni ja sellest oma järeldused teinud.

Seetõttu oli suurkogul erakonna juhtide valimise juures peamise tähtsusega erakonna esimehe ja uue juhtkonna selge poliitiline nägemus, mis annaks adekvaatse vastuse Eesti ees seisvatele tegelikele probleemidele – seda nii majanduses kui ka hariduses. Nüüd peab erakonna esimehel olema usutav kava reformide jätkamiseks. Olen kindel, et Eesti tulevik sõltub sellistest otsustest ning IRL ei tohi siin oma pingutusi katkestada. Ühiskond on ammu ootel, varsti on aeg otsuste tegemiseks küps. Me ei saa lõpmatuseni oodata, sest otsustamata edasi ei pääse.

IRL peab suutma murda tava valijaid hullutada, mille najal praegu riigitüüri juurde tullakse. Patust pole puhas ka IRL, kuid loodan, et IRL ja ka teised erakonnad suudavad välja tulla valijatega mängimise keerisest ning hakata julgemalt rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Valijate segadusse ajamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millist kodu me tahame ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Neli põhilist ülesannet

Eesti on teinud õigeid otsuseid – euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Ei tohi unustada, et peamise tähtsusega on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu – esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. Selleks tuleb pidevalt turgutada majanduse konkurentsivõimet ja investeerida inimeste oskustesse ja teadmistesse.

Maailm meie ümber muutub pidevalt ja me peame oma arengu tagamiseks otsima pidevalt sisemist efektiivsust ja koostöövõimalusi kõigi partneritega, kellel on meiega sarnased eesmärgid. Riigisiseselt on kõige olulisem mitte suurendada maksukoormust, vaid pigem püüda leida lahendusi selle vähendamiseks. Maksukoormuse kasv on ilmselt kõige suurem oht, mis võib meie riigi arengut pärssida. Me peame püsima konkurentsivõimelised ning liikuma järjepidevalt riigi suurema efektiivsuse ja läbipaistvuse suunas.

Neli konkreetset ülesannet

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet:

1. Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

2. Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning „tarku“ investeeringuid.

3. Hoida eelarve tasakaalus. Praegu elame endiselt võlgu, mis pole jätkusuutlik.

4. Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

IRL-i tee ei ole lõpuni käidud – ehkki mõnikord kipuvad poliitikud unustama, milleks erakond on loodud ning liiga palju oma isiklikele ambitsioonidele ja läbielamistele keskenduma. Erakond on loodud selleks, et oma maailmavaadet ellu viia, rahva huve teenida ning sellega oleme hästi hakkama saanud.

Meie ülesanne on kogu aeg olnud üks ja seesama – teha rasketel aegadel õigeid otsuseid, seda hoolimata sellest, et mõni neist võib olla ka ebapopulaarne ja selle langetamiseks on tulnud partnereid tõsiselt veenda. Oleme rahvuslik-konservatiivne erakond, otsuste tegemisel ei juhindu me ainult päevapoliitilisest reaalsusest ja kalkulatsioonidest, vaid hoiame kogu aeg silme ees sihti hoida Eestit eestlastele elamisväärse koduna üle aegade.