ABSURDITEATER JA MODERNNE TANTS: Anne-Liis Maripuu tutvustab maailmatasemel etenduskunsti, mis jõuab Eestisse SAAL Biennaali raames.
Kanuti Gildi SAAL-i augustikuisest programmist Augusti TantsuFestivali enam ei leia, selle asemel laiutab seal SAAL Biennaal. Erinevalt eelkäijast toimub uus festival, nagu nimestki järeldada võib, iga kahe aasta tagant, tänavu 17.–30. augustini. Koos Kanuti Gildi SAAL-i kunstilise juhi Priit Rauaga kureerib SAAL Biennaali Annika Üprus, Kanuti Gildi SAAL-i kauaaegne meeskonnaliige. Festivali programmist leiab mitu maailmakuulsat nime: Anne Teresa De Keersmaekeri ja Boris Charmatzi kõrval astub SAAL Biennaalil üles Trajal Harrell. Lisaks nendele jõuab taas Eestisse Benjamin Verdonck.
Vallatu
Benjamin Verdonck (s. 1972) ja Pieter Ampe (s. 1982) on Eestit külastanud mitmel korral, Ampe viimati kolm aastat tagasi Augusti TantsuFestivalil lavastusega „A coming community“ ja Verdonck eelmisel aastal Rakveres toimuval festivalil Baltoscandal lavastusega „Notallwhowanderarelost“. SAAL Biennaalile tulevad nad ühise lavastusega „We don’t Speak to be Understood“. Verdonck ja Ampe on Vivaldi „Nelja aastaaega“ kuulates lasknud oma kujutlusvõimel vabalt lennata. Tulemuseks on esteetliselt nauditav ja veidi vallatu lavastus. Head absurdset huumorit hindavate inimestena annavad Verdonck ja Ampe vaatajale võimaluse maailm sel kujul, nagu me seda tunneme, korraks seljataha jätta. Belglaste loodud stseenide jada võib nautida tähendusi taga ajamata, vaatajal ei tule teha muud kui lubada endal Verdoncki ja Ampega kaasa minna.
Pime
Anne Teresa De Keersmaeker (s. 1960) on tantse loonud ja esitanud juba üle neljakümne aasta. Kuna tema loomingut on olnud võimalik kahel korral ka Eestis näha, ei tohiks De Keersmaekeri nimi ühelegi siinsele tantsuhuvilisele päris tundmatu olla: Augusti TantsuFestivali kavva kuulus aasta tagasi tema tantsulavastus „Fase“ ja 2010. aastal „RE: Drumming“. SAAL Biennaalile tuleb ta tänavu koos tantsija ja koreograafi Boris Charmatzi (s. 1973) ja viiulimängija Amandine Beyeriga (s. 1974).
Tantsulavastus „Partita 2“ koosneb kolmest osast. Esimeses kannab Beyer ette Bachi Itaalia süidi ehk partiita nr 2, mille järgi on lavastus ka oma nime saanud. Nii saal kui ka lava on tema ettekande ajal täiesti pimedad. Teine osa on pühendatud liikumisele, muusikat De Keersmaekeri ja Charmatzi tantsu taustaks ei kõla. Viimane osa annab vaatajale võimaluse nautida samaaegselt Bachi muusikat ning De Keersmaekeri loodud koreograafiat. Kuigi De Keersmaekeri ja Charmatzi liikumine on erinev, moodustavad nad koos võluva terviku. „Partita 2-s“ on midagi hingematvalt ilusat. Minimalismist ja vähestest lavalistest vahenditest hoolimata avaldavad De Keersmaekeri tantsulavastused vaatajale tugevat mõju.[1] Ta töötab alati suure süvenemise ja täpsusega. Prantsuse juhtivaks filosoof-koreograafiks tituleeritud Boris Charmatz on muuseas esimene meestantsija, kellega Keersmaeker duetti tantsib.
Nurgeline
Koreograafe, kes suudavad liita erinevaid stiile uuel ja täiesti ennenägematul moel, ei ole just palju. Üks neist on Trajal Harrell (s. 1973). Lavastuste seerias „Twenty Looks or Paris is Burning at the Judson Church“ ühendab Ameerika Ühendriikidest pärit koreograaf Judsoni Tantsuteatri esteetika ja voguing‘u tantsustiili. Viimase inspiratsiooniallikaks on modellide poosid moeajakirjas Vogue. Voguing‘ut iseloomustavad nurgelised ja jäigad käte-jalgade liigutused. (Nimetatud tantsustiili on muu hulgas kasutatud Madonna muusikavideos „Vogue“.) Judsoni Tantsuteatris pandi alus postmodernsele tantsule. Üks Judsoni Tantsuteatri esindajatest on Lucinda Childs, kes tegi kaasa mais Tallinnas etendunud Robert Wilsoni lavastuses „Aadama passioon“.
Nii voguing kui Judsoni Tantsuteater on sündinud kuuekümnendate alguses New Yorgis, üks Harlemi linnaosas, teine kesklinnas. Harrelli huvitab, mis oleks juhtunud, kui voguing‘u ja Judsoni Tantsuteatri esindajad oleksid omavahel kohtunud. Tulemuseks on segu moedemonstratsioonist ja tantsust.
„Twenty Looks…“ tekitas minus tugevaid positiivseid emotsioone; sellest hoolimata ei oska ma öelda, kas lavastus meeldis mulle või mitte. Või millisesse žanri kuuluva nähtusega on täpsemalt tegu – kas teatri, tantsu, performance‘i või hoopis moedemonstratsiooniga? Lavastusest on olemas kaheksa varianti, mis erinevad üksteisest pikkuse poolest. SAAL Biennaalil näeb väikest (S) varianti.
*
Kõigil, kes tunnevad vähegi huvi etenduskunstide vastu, soovitan kõik kolm lavastust ära vaadata. Nii Verdoncki ja Ampe, De Keersmaekeri ja Charmatzi kui ka Harrelli näol on tegu kõrgel tasemel tantsu- või etenduskunstnikega. Kes igale poole ei jõua, sellel tuleb valida absurditeatri, modernse tantsu või New Yorgi tantsustiilide ennenägematu segu vahel. Või otsustada toimumiskohtade Kanuti Gildi SAAL-i, Rahvusooper Estonia ja Von Krahli Teatri vahel.
Lisainfot SAAL Biennaal 2015 kohta loe www.saal.ee.
Belglaste loodud stseenide jada võib nautida tähendusi taga ajamata, vaatajal ei tule teha muud kui lubada endal kaasa minna.
Belglaste loodud stseenide jada võib nautida tähendusi taga ajamata, vaa
[1] Pikemalt on Keersmaekerist kirjutanud Tiit Tuumalu artiklis „Kõnd, viibutus, pööre, hüpe – ja ongi tants“, Postimees, 28.08.2014 (http://kultuur.postimees.ee/2901945/kond-viibutus-poore-hupe-ja-ongi-tants).
