METRO UUS AJAJA: Metro Luminal on kultusbänd, kelle kontserdid on harvad, kuid kuulajaid täis rammitud. Nüüd sai ansambel maha uue albumiga, mille nimi on „Ajaja“. Aimar Ventsel istus bändi autori ja ainuliidri Rainer Jancisega (Herzog) maha ja rääkis uuest albumist, aga ka muudest asjadest.
Korralik eestikeelne rokk, jõuab kuulajani enam-vähem kõikides eksisteerivates formaatides. Ansambli mastermind Rainer Jancis ehk Herzog on loonud Metro Luminali muusika ja suures osas ka tekstid.
Aimar Ventsel: Alustaks sellega, et mida sa viimastel aastatel teinud oled. Sa oled kuulu järgi palju välismaal olnud?
Herzog: Vot seda ei oska öeldagi, mille järgi inimesed oma arvamust kujundavad. Ilmselt siis kas mõne tuttava jutu järgi või… Eks ma olen ka välismaal olnud, aga ma defineeriksin oma asukohaks ikkagi Eesti. Viimased kaks aastat olen ma tihedamalt teinud Metro Luminali ja enne seda oli ballett „Ninasarvik“, kui keegi mäletab.
Kas Metro Luminal on bänd või sinu taustabänd?
Kuidas sulle öelda… Loomulikult on Metro Luminal bänd. Kui sa vaatad ajalugu, siis ühed ja samad liikmed korduvad läbi aegade. Võib-olla ühes ja samas koosseisus pole alati olnud kõiki neidsamu inimesi, aga praeguses koosseisus mängiv Kalle Nettan on olnud ansamblis juba 1980ndatest. 2012–2015 oli meil enam-vähem üheliikmelise erinevusega vanas koosseisus. Tsüklid on ansamblite elus sellised etapiviisilised, kuidas parasjagu passib. 1980ndate Metro Luminal ei olnud ka seesama mis 1990ndail. Kuna Metro Luminali kõige tuntum plaat on „Ainult rottidele“ (1995), mis on praktiliselt Eesti rokkmuusika klassika, siis enamik inimesi millegipärast arvab, et see on see Luminal, mis on kogu aeg olnud. Näiteks „Coca Cola“ [2004. aasta] album sai loodud hoopis teiste inimestega, kui ta lindistati. Aga sellest kõigest pajatan ma üsna pikalt oma raamatus „Valgus tunneli lõpus“.
Kas muusikaloome on teil kollektiivne?
Mina olen kirjutanud 100% Metro Luminali muusikast. Millest sul on jäänud mulje, et tegemist on kollektiivse loominguga?
Ma tavaliselt ei vaata CD-l lugude autorite nimekirja. Aga kui sina kirjutad muusika, mis on siis teiste bändiliikmete panus?
Analoogseid ansambleid on suhteliselt palju. Näiteks Nine Inch Nails, kus kõik muusikud on tugevad isiksused, aga bänd on ikkagi ühe inimese projekt. Mina olen kirjutanud oma elus üle 500 laulu ja kui panna sinna juurde veel balletid ja filmid ja avaldamata lood, siis ma võiksin külmalt mängida 48 tundi stuudiokvaliteedis muusikat. Ma ei saa aru, miks ma pean selgitama selliseid asju, samal ajal kui Arvo Pärt või Philip Glass seda üldse selgitama ei pea. Ma ei kujuta ette, et Arvo Pärdiga teeks intervjuu ajakirjanik, kes pole tema loominguga kursis.
Mina kusjuures kujutan ette küll. Kõik oleneb sellest, millise ajakirja ajakirjanik sul seal on.
Einoh mul oli – nimesid nimetamata – Hiiumaal külas ühe ajakirja kultuuritoimetaja. Mul mängis parasjagu Arvo Pärdi „Tabula rasa“, mis on Pärdi tuntuim album ja siis ütles see muusikatoimetaja, et pane palun see Philip Glass kinni. Ma ütlesin talle, et see pole Philip Glass, mille peale mulle öeldi, et „ma tunnen Philip Glassi iga kell ära“. Pärt on klassikalises mõttes ikkagi popihelilooja, tema muusika on tavalisele inimesele ikkagi kergesti seeditav, mida ei ole kaasaegne klassika ega jazz. Kuna vanad klassikalised kõlad on ennast juba ammendanud, siis paljud heliloojad eksperimenteerivad kõlade ja taktimõõtudega, mis kuulajale ilma eelneva koolituseta ei ole harjumuspärased. Arvo Pärt seda ei tee.
Olgu, plaat on valmis, mis nüüd edasi saab?
Loomulikult on meil praegu kokku lepitud tuur ja me esitleme uut plaati viie kontserdiga. Kuigi peab mainima, et me ei mängi uut plaati tervikuna. Ajapikku on selgunud, et see ei toimi ja inimesed tahavad ka vanu lugusid kuulata. Paar-kolm lugu uue plaadi pealt on piisav annus ja pärast võib uute lugude arvu suurendada.
Minu meelest on üldse nii, et pika ajalooga bändide puhul tahab publik kuulata ainult esimese paari albumi lugusid, millega need bändid kuulsaks said.
Kahtlemata. Ozzy Osbourne on ka öelnud, et me võime teha ükskõik mida, ent inimesed tahavad ikka kuulda „Paranoidi“. Kui sa kuulad vanu suuri bände, eks neil ole ka omad tõusud ja mõõnad. Nad võivad teha ühe tugeva plaadi ja siis ühe nõrga plaadi. Paljudel juhtudel viib see enese kordamiseni, sest kardetakse, et fännid jooksevad laiali, kui teistmoodi muusikat tehakse. Aga… Metro Luminal on sellest patust puhas. Me oleme ikka teinud seda, mis parajasti endale meeldib ja teeme seda nii ausalt kui võimalik. Ma julgen öelda, et meie muusika kõlab tänase päevani ehedalt ja me oleme iga uue plaadiga suutnud midagi uut ütelda. Ja ärgem unustagem, et me teeme eestikeelset originaalset rokkmuusikat.
Aastakümnetega on sul kindlasti tekkinud pilt, et mis inimesed Metro Luminali kontserdil käivad. Mis see läbilõige oleks?
See on väga laiahaardeline, Metro Luminal pole mingi kitsa ringkonna bänd. Meie kontserdid on reeglina sõbralikud, seal on rokki, aga ka palju ekspressiivsust. Meie kontserdid pole erilised möllukohad, pigem pakume kvaliteeti.
Nüüd räägitakse palju, et album sureb välja, ja teie teete albumeid. Mida sina sellest värgist arvad?
See jutt on ju jumala õige. Aga samal ajal, mina kui helilooja kirjutan suurvorme. Kõik albumid on kontseptuaalsed teosed, nad moodustavad mingi ühtlase atmosfääri nagu 1970ndate vana kooli rokialbumid.
Juba pikemat aega räägitakse, et rokk on oma aja ära elanud ja et ta on nüüdseks vanade inimeste muusika ning et uus punk ja rokk on hoopis hiphop. Kas sa oled selle väitega nõus?
Minu jaoks on hiphop väga rokk, umbes samal tasandil bluusiga. Ja samas, rokk ei ole üldse surnud. Kui ma vaatan kasvõi enda 15aastast poega, kes ise kusagil internetis leiab asju, mida mina talle küll soovitanud pole. Kus pagana kohast tuleb ta selle peale, et tõmmata alla Bauhausi ja osta nende T-särk, kui koolis kõik kuulavad midagi muud. Ka teised sõbrad on mulle rääkinud, et nende lapsed ise leiavad rokkmuusikat. Eks muusika ole universaalne ja žanritesse jagamine on üks tsensuuri ja turunduse vorme. Britid mõtlesid sellise turunduse välja, et loodi mingisugune formaat ja hakati muusikat läbi formaadi turundama. Ma ise kuulan muusikat seinast seina, välja arvatud Eesti päkapikudisko. Samas, inimene muutub oma muusikeelistustelt. Meist keegi ei kuula sama muusikat mis 15 aastat tagasi. Inimene võib oma arvamust muusika kohta muuta, mina olen seda korduvalt teinud.
Herzog Metro Luminalist
Mida tahaks Metro Luminali juures veel mainida, on see, et kuna olen tegelikult muusikakooli taustaga ning klassikalise muusika sees elanud ja toimetanud inimene, on tegelikult süvamuusika printsiibid ka oma vao jätnud kõigisse tegemistesse. Võibolla tavalise popmuusika jaoks ongi kõik liiga läbi komponeeritud ja mõeldud. Kitarride kohapealt on mul alati metoodiline lähenemine. Näiteks „Sinus“ on üks selline plaat, millelt ei kuule ühtki tavahäälestuses kitarri, samuti „Reboot“, ehkki need kaks plaati on teineteisest diametraalselt erinevad. Juba algusest peale olen ka Metro Luminalis olnud tegelikult klahvpillimängija. Plaadil „Ainult rottidele“ pidi olema palju rohkem klahvpillikohti, kui sinna tegelikult mängitud sai. Kes tahab minu klaveri-virtuooslikkust kuulda, kuulaku J.M.K.E … uhh, ei mäleta seda lugu, kus mängin E. Griegi trollide tantsu.
Ehk siis, Metro Luminalis justkui üritaks tegelikult avada ka mingil määralt ust sellesse sügavikku, millest sünnivad tähed ja kuhu nad lõpuks ka kustuvad. Ühest küljest on iga plaat justkui uus katse vormistada ära midagi, mis eelmine kord tegemata jäi. Ehkki see ebaregulaarsetes häälestustes kitarrimängimine pole midagi ennekuulmatut, on siiski vähe neid, kes seda teemat valdavad. Usun, et olen hea kitarrihäälestuste spetsialist ja suudan vabalt opereerida lugematutes häälestustes. Obsession häälestustes algas bluusist, siis tulid Johnny Marr, King Crimson… Led Zeppelin, Ry Cooder, Sonic Youth. Ehkki ma otseselt neist kedagi ei jäljenda, on neid muusikaliselt küllaltki erinevaid artiste omavahel siduv joon just see, millest räägin. Olin isegi nii karm enda vastu, et aastatel 1996–2006 ehk siis kümme aastat ei puudutanud ma näpuotsagagi kitarri, mis on tavahispaania häälestuses. Tänapäeval olen selle koha pealt relax ja viimasel ajal olen ikka suht palju klassikalist kitarri uhanud ja isegi mingid koolis õpitud klassikalised palad ja etüüdid meelde tuletanud.
Mis sest kõigest kasu on? Huvitaval kombel on. Sügavuti asjadega tegeledes selgub, et kõik on üks ja see sama. Probleemid, millega tegelevad autoremondilukksepp ja täheteadlane, on tegelikult ühed ja samad. Suur pettus ongi see, et justkui tuleks vastata miljonitele erinevatele küsimustele. See on võimatu. Inimene loeb vaevaliselt sajani, tuhandeni ja siis läheb sassi. Vastata on vaja ainult ühele küsimusele: kes ma olen?
Ja muidugi teine point Metro Luminali juures, mis pole vähem tähtis, on verbaalne sõnum. Peame ennast ikkagi ansambliks, kelle lugudel on mõte ja sõnadel tähendus. Luminali lüürika oli alguses minu ja Mait Vaigu looming. Mina kirjutasin „Ta õrnas käes“, Mait kirjutas „ Valge kardina valguse“, mina „Lõppesid joogid“, Mait „Ja päike tõuseb“… „Ainult rottidele“ oli 80% Maidu tekstid ja „Isa tuli koju“ ehk kõige tuntum tekst. Hilisematel plaatidel ei ole tema luulet sellises kontsentratsioonis olnud ja mees on seda pigem oma teistele tegemistele hoidnud.
Viimased kaks plaati on olnud läbivalt minu enda lüürika ja võib öelda, et ehkki ma ei pea ennast suureks poeediks, olen saanud vähemalt oma lugude tarbeks tekstikirjutamise soone uuesti kätte. Jah, viimase plaadi pealt jäin ise rahule „Sügaviku“ tekstiga, mille refrään on Mariaani süviku koordinaadid ja salm on sellest, kuidas keegi sinna laskub… ehk on isegi tegemist trossi otsast katkenud batüskaafiga. Plaadilt „Üheksast viieni“ tooks esile „Aina rohkem“ teksti, mille refrääni kirjutasin mina, salme aga täiendas Robin Juhkental. Siis on seal veel „Luukered kapis“ ja „Armastan talve“, võibolla veel mõni lugu, mis väärib mainimist. Igatahes loodan siiralt, et Tõnu Trubetsky ei ole ainus, kes originaaltekstidega eesti keelt rikastab. Olen kasutanud ka piibli tekste ning viisistanud meieisapalve (minu teada ainus eestikeelne rokk-versioon) ja see on ka üks Metro Luminali praegu ägedamaid lugusid laivis. Tule kuulama!
