HIINA KOKTEIL: Novembri keskel peetud Hiina kommunistliku partei 3. pleenumi ajal oli Pekingis taevas justkui tellitult sinine, pargid võõrustasid jalutajaid ning mäenõlvad täitusid matkajatega. Tiananmeni väljakul arutati aga samal ajal kava, mis sillutas Keskriigis tee järgmiseks dekaadiks. Ehk ajaks, mil suurimate optimistide arvates peaks Hiinast saama maailma suurim majandus. Leslie Leino Pekingist annab pleenumist ülevaate.
Novembripleenumi lõpus vastu võetud n-ö reformide dokument on pikk ja põhjalik, kokku 60 punkti, kuidas riiki reformida. Seda dokumenti lugedes on tunda, et riigis on probleeme kuhjaga. Neid teadvustatakse ning püütakse ravida.
20 aastat muutusteta
Lihtsas keeles ja vaid üksikute mõistukõnedega ilustatud dokument on esialgsel lugemisel väga revolutsiooniline. See on täis reforme ühest valdkonnast teise ning tõesti tekib tunne, et karmikäeliseks peetav Xi Jinping on oma reformimeelsuse maksma pannud ja Hiina unistuse (zhongguo meng) sildi all taastamas Hiina tsivilisatsiooni taassündi (mis, muide, on sellise sõnastusega dokumendis ka sees).
Mida olulist sellest dokumendist siis teada saab? Näiteks on uus valitsus soovitamas maalt linna kolida, tõstmas ühiskonnas õiglustunnet, laskmas päikesekiirtel särada kohtupidamise peal, kaitsmas töölisi, liikumas marksismi teel jne – kõik need tuttavad loosungid. Kuid nende vahel on sõnumeid, mida võiks isegi kaks korda lugeda. Sõnumid, mis panid aktsiaturud korra võbelema ning analüütikud tekste kribama. Paljud neist liiga eufoorilised.
Dokumendis tuuakse välja, et turumajandusele antakse üha suurem mänguruum ning paljud riigifirmad peavad ellujäämisel hakkama arvestama erasektorist tuleva konkurentsiga. Turumajanduse rõhutamine on põhiliseks argumendiks, miks Xi Jinpingi ja Li Keqiangi peetakse paljude vaatlejate poolt nüüd tõelisteks reformijateks, peaaegu et Deng Xiaopingiks endaks – keda, muide, Xi Jinping lapsepõlve kogemusest enda eeskujuks peabki.
Tegelikkuses ei ole aga turumajandusele viitamine 2013. aastal üldse revolutsiooniline. Nimelt näitab 1993. aasta 3. pleenumi istung, et ka seal räägiti turumajandusele suurema tähtsuse andmisest. Ja räägiti ka riigisektori reformimisest. Täpsemalt: 1993. aasta dokumendis on turumajandusest ja riigisektorist rääkides kasutatud sõna-sõnalt samasugust sõnakasutust nagu 2013. aastal. 20 aastat ilma muutusteta.
Maailmaturul läbi lüüa ei suudeta
Nagu Hiina puhul ikka, tuleb millestki arusaamiseks kasutada ridade vahelt lugemise oskust. Päris nii ikka ei ole, et Hiinas ei muutu mitte midagi. Nimelt on kõige realistlikum hinnang see, et turumajandusele antakse tõepoolest suurem roll, kuid seda mitte uue reformilaine – Deng Xiaoping vol 2 – tekitamiseks, vaid suures osas senise järkjärgulise reformikavaga edasiminekuks. See tähendab seda, et riigifirmad, mis kipuvad Hiinas kohati stagneeruma, peavad mugavustsoonist välja tulema ning hakkama nii omavahel kui ka erasektoriga konkureerima.
Eesmärgiks on mitte erasektori domineerimine riigisektori üle – kindlasti mitte, sest dokumendis on väga selgelt kirjutatud, et riigisektor ja riigifirmad jäävad Hiina majanduse edasiviivaks osaks –, vaid soov kasvatada väga tugevad riigifirmad, kuhu oleks kaasatud nii era- kui ka riigikapital. Tugevaks muutumise järel on nende ülesanne murda sisse rahvusvahelisele areenile. Ehk siis Hiina valitsus soovib luua oma chaebol’id ja Singapuri Temaseki.
Hiinas ollakse tõsimeeli mures selle üle, et kuigi hiinlastel on kuhjades raha (olles maailmas elaniku kohta suurimate säästudega rahvas), ei ole neil piisavalt ideid, juhte ega oskusi maailmaturul läbilöömiseks. Konkurents majanduses on see vahend, mille kaudu soovitakse oma nõrku külgi tugevdada.
Nii näiteks leiab osa Hiina analüütikuid, et Shanghai vabakaubandustsooni (räägitakse dokumendi 24. punktis) asutamise taga on arusaamine, et Hiina on oma majanduse innovaatilisuses jäämas selgelt maha Euroopast ja USA-st, kes soovivad omavahelise ja Vaikse ookeani vabakaubandusleppe (TPP) kaudu muuta oluliselt rahvusvahelise kaubanduse põhimõtteid. Hiinas tajutakse, et neid soovitakse suurest mängust eemal hoida, aga et selles mängus aktiivne osaline olla, asutati Shanghai vabakaubandustsoon, kuhu loodetakse meelitada kohale maailma parimad teadmised ja oskused. Samasugust peamiselt teenindussektorit teenivat tsooni plaanitakse rajada ka Tianjini, Qingdaosse ja Zhoushani.
Revolutsioonilisi muutusi ei tule
Rahvusvahelisele areenile murdmine ei ole ainus faktor, mis paneb Hiina riigiettevõtteid (siia patta võib panna ka suured erafirmad) reformima. Nimelt on Hiinas mitte ainult omavalitsused, vaid ka paljud ettevõtted end koormanud suurte laenudega. Kuid nende äritegevuse tootlus on vaid 3% (USA-s 7%). Nüüd soovitaksegi riigiettevõtteid mitte ainult efektiivsemaks muuta, vaid kaasata ka erakapitali, sest a) riik ei soovi laene enam nii palju katta b) riigifirmadel peab laenude võtmisel tekkima ka vastutus, mis tähendab kohustust näidata tulemusi.
Riigiettevõtete reformimist aga ei võeta ette kirvemeetodiga, vaid iga riigifirma eraldi, arvestades tema eripäraga. See nõuab aega ning seepärast ei saagi rääkida Deng Xiaoping vol 2 reformilainest.
Hiina ei ole kaater, mida iga hetk võiks vasakule keerata, vaid üks korralik konteinerlaev, mille suund püsib enamjaolt vankumatuna.
Nii on ka 2013. aasta 3. pleenumi reformide dokument tegelikult vaid kinnitus, et Hiina jätkab küll sügavamate reformide teel, kuid revolutsioonilisi muutusi ei tule. Seda ilmestati 1980-ndate majandusreformide arhitekti Chen Yuni fraasiga, et jõge tuleb ületada iga kivi korralikult katsudes. Ehk siis edasiliikumine peab toimuma, kuid seda väikesesammuliselt ja stabiilselt, kindla jalgealusega.
Näiteks on dokumendis selgelt kirjutatud, et turumajandusele suurema rolli andmise kõrval tuleb tõhustada turu järelevaatust. Samuti on selgelt kirjas, et partei jääb riigi juhtorganiks ning vaja on vaid leida paremad moodused partei juhtimiseks ja rahvani jõudmiseks. Lisaks on endiselt eesmärgiks turumajanduslike sugemetega sotsialismi saavutamine ning ühisomand domineerib eraomandi üle. Ehk siis võib öelda, et Hiina ei liigu mitte lääneliku turumajanduse poole, vaid ida-aasialiku riigikapitalismi poole.
Linnastumisprotsess
Mida on selles dokumendis aga võrreldes näiteks 20 aastaga uut? Räägitakse majandusmudeli muutmise vajadusest. Hiina tõus on seni baseerunud ekspordil ning riigipoolsetel investeeringutel. Nüüd soovitakse arendada sisenõudlust ja eratarbimist.
Üheks meetmeks on linnastumisprotsess, mis peaks linnades (61% hiinlastest elab linnas) majanduse käima tõmbama. Linnastumine on aga Hiinas kestnud viimased 30 aastat ning veelgi kauem on hiinlased pigem raha säästev kui kulutav rahvas. Nii ei juhtu ka selles vallas lähima 10 aasta jooksul sisuliselt mitte midagi. Inimeste harjumuste ja mõttelaadi muutmine on väga aeglane protsess. Aga… Keskvalitsusel on siht maha pandud.
Veel räägitakse uute teemadena autoriõigustest ja keskkonnakaitsest. Esimene neist on Hiinas endiselt suhteliselt uus teema ning hiinlaste teadvustamine selle vajadusest alles kasvab.
Keskkonnakaitse väärib Hiinas kindlasti suuremat tähelepanu, sest 30 aasta jooksul saavutatud majanduskasv on tulnud suuresti keskkonna arvelt. Hiinas aga kasvab keskklass, kelle jaoks on puhas elukeskkond üha olulisem väärtus. Inimesed mõtlevad endiselt küll peamiselt rahast, kuid õhusaaste, veekogude reostus, looduskaitsealad, kõrbestumine jne on teemad, millele pööratakse meedias üha rohkem tähelepanu ning millest inimesed räägivad aktiivselt nii omavahel kui sotsiaalmeedias.
Valmis võitma sõda
Kui 3. pleenumi dokument kokku võtta, siis võib öelda, et paljud teemad ja väljendid on varem juba Hiina meediast läbi käinud. Üks vahest enim tähelepanu äratanud väljend oli aasta alguses Xi Jinpingi öeldud fraas, et Hiina sõjavägi peab sõja korral olema valmis sõda võitma. Selline retooriline muutus Hiina liidrite sõnakasutuses on pandud ka 3. pleenumi dokumenti.
Sellele sõjakale fraasile vaatamata on riigikaitsele pühendatud vaid kolm punkti ning sõnastus neis suuresti tuttav. Ülejäänud osa dokumendist räägib suures osas majanduse reformimisest ning 3. punktis on ka otse öeldud, et majandus on riigi reformimisel kesksel kohal. Kuid nende elluviimiseks on Hiinas vaja suurt koostööd. 30 reformiaasta jooksul on Hiina tuleviku osas tekkinud erinevad arusaamad ning kõigi nende ühe katuse alla toomine nõuab suuri jõupingutusi.
Hiinas ollakse mures, et kuigi seal on kuhjades raha (maailmas elaniku kohta suurimate säästudega rahvas), ei ole neil piisavalt ideid, juhte ega oskusi.
Hiina majandus on viimase 30 aastaga erakordset kasvu näidanud, kuid see kasv ei ole olnud mitte ainult SKP-näitajas, vaid ka ebavõrdsuse indeksis.
Just ebavõrdsuse kasvu tõttu ongi Hiinas tekkinud ühiskonnas arvestatav osa neid, kes leiavad, et turumajandusele üleminek on olnud liiga kiire ja järsk ning tavainimese probleemid on tähelepanuta jäetud. Bo Xilai ei olnud ühe ega kahe päevane nähtus, vaid peegeldus Hiina ühiskonnas valitsevast rahulolematusest. Seepärast ei ole Xi ja Li paketti nii lihtne ellu viia kui 1980-ndatel, kui Hiina oli laostunult just väljunud kultuurirevolutsioonist. Võib üsna veendunult väita, et Deng Xiaoping vol 2 sellel kümnendil Hiinas ei tule.
Vahest just seepärast ongi selgelt parempoolseks peetud Xi Jinping viimase aasta jooksul kaldunud maoistlikku retoorikasse, et vasakpoolseid Bo Xilai toetajaid enda selja taha saada?
3. pleenum aga näitas, et Xi Jinpingi ja Li Keqiangi tandem on kindlalt jätkuvate reformide pooldajad. Kivi kivi katsudes läbi jõe edasi. Eks ikka selleks, et partei saaks reformide tulemusel püsima jääda ning Hiina suudaks vastata maailmas toimuvatele muutustele. Mitte vastupidi. Hiina käib maailma kannul, mitte maailm Hiina kannul.
Täielikku turumajandust ei tule, partei tugevdab riigi juhtimisel oma positsioone, rahva õiglustundele soovitakse üha adekvaatsemalt vastata, kiirelt kasvult soovitakse orienteeruda ümber kvaliteetsele kasvule ning tugevnenud suurfirmad peavad jõudma globaalsele turule – need on läbilõikena 3. pleenumi eesmärgid.
Märtsis Pekingis toimuv iga-aastane rahvasaadikute istung on see koht, kus esitletakse esimesi seadusi, kuidas reforme reaalselt ellu viia.