VAIKELU VAGUNIKOLINAL: Kui agulist saab linn, muutub tänavapilt alati kiiresti ning märgatavalt. Ja mõnikord lausa kummaliseks. Kui tänane Tallinn peidab ajaloolist nihet järjest vähem, siis kiikame minevikku. Huvi tagasihoidliku puumaja vastu Vesivärava ja F. J. Wiedemanni tänava nurgal ning ka piirkonna vastu laiemalt tekitas eelkõige foto 1920. aastate teisest poolest, millel kujutatakse auruveduriga kaubarongi peaaegu riivamisi majast mööda sõitmas. Lugu koostöös Linnaarhiiviga.
Foto rongiga Kadrioru majast (pildistatud kusagil 1920. aastate keskel) on küll üsna tuntud – huviliste seas tegelikult juba mõnigi hea aasta –, kuid mõjub kuidagi kummaliselt. See justkui poleks kiretu reaalsuse fikseerimine, vaid pigem illusioon reaalsusest. Näib, nagu oleks pildistatud mingit hüperrealistlikku, pisut groteskset maali. Ja teine asi muidugi veel: suur osa foto vaatajatest ei pruugi kohta üldse ära tunda, ehkki „triikrauaks“ kutsutud maja on täiesti alles ning tänases tänavapildis kordagi saanud.
Päris algusest
Fotot vaadates võib tekkida küsimus: kumb oli enne, kas raudtee või maja selle kõrval?
Alustame aga algusest. Rootsi-aja lõpu linnaplaanidel on Narva maantee ja Liiva oja vahelisele alale märgitud liivaaugud ja liivakünkad (luited). Liiva ojast lõuna poole jäävatel viiel Tallinna kodanikele kuuluval suvemõisal praeguse Vesivärava või J. Vilmsi tänava sihis Narva maanteega ühendus ilmselt puudus.
1722–1724 valmis nn Peetri veejuhe, mis varustas Kadrioru pargi tiike, basseine ja purskkaeve Ülemiste järve veega. Ilmselt juba sama aastakümne lõpul (seda pole kusagil täpsemalt fikseeritud) ehitati veejuhtmest kanal sadamasse, mille ülesandeks oli sadamas seisvaid laevu joogiveega varustada. Sadamasse jõudis kanal Uus-Sadama tänava kohal. Kanali ristumiskohale Liiva ojaga oli ehitatud lüüsihoone, kust vesivärava kaudu vett sadamasse juhiti, sulgedes selleks veevoolu Liiva ojasse. Veejuhtme kõrvale kujunenud tänavat hakati nimetama Veejuhtme ja Kanali tänavaks, kuni 1882. aastal sai tänav ametlikult Vesivärava nime.
- sajandi lõpul hakkasid Kadrioru Lossialevi kõrvale ilmuma linnamaast eraldatud hoonestatud erakrundid. Neist vanim oli Sprindi krunt, millel asuvad piirkonna või ka Tallinna vanimad puithooned – Poska 19a nn Peeter Suure pesuköök ja Poska 19 hooned –, mis hiljem, 1819. aastal, läksid Tallinna bürgermeister Christian II Wilhelm Lutheri omandusse. Seal asunud Lutheri suvemõisa rajajaks peetakse küll millegipärast tema poega, tööstur Aleksander Martin Lutherit. Selle piirkonna 18. sajandi kinnistuslugu on äärmiselt lünklik ja segane. Poska tänava äärsetest hoonetest põhja poole jäi suurem maa-ala praeguste Vesivärava, Köleri ja Faehlmanni tänava vahel, mida tunti Lutheri heinamaa nime all.
- sajandi alguseni
Umbes 1865. aastast alates hakkas Aleksander Martin Luther heinamaast ehituskrunte müüma ja nn obrokile andma. Ehituskrundi Wiedemanni (2) ja Vesivärava (17) nurgal omandas 1872. aastal Tallinna kingsepp Otto Wenzel. Wenzel oli Tallinna Kanuti gildi kingseppmeister ja Tallinna linnakodanik 1847/ 48. aastast. 1860. aastal tõusis ta tsunftivanemaks.
Wenzel sai jõukale järjele. Tal oli maja vanalinnas, Niguliste 6, kus ta ise elas. 1872. aastal omandatud krundile lasi ta Wiedemanni tänava äärde ehitada väikese puumaja, mis oli välja üüritud. Lisaks oli tal Kadrioru piirkonnas teinegi kinnistu ja jutti kolmaski. Ottol oli kaks tütart ja viis poega. Kaks poega õppisid Tartu ülikoolis proviisoriks. 1880. aasta juunis korraldati mitte päris seal – Köleri tänava lõpus, kuhu on paigutatud mälestuskivi –, vaid pigem Wiedemanni tänav 2 majast teisel pool tänavat asuval Lutheri heinamaal III üldlaulupidu.
Kui Otto Wenzel 1902. aasta lõpul suri, müüsid tema seitse last (kaaspärijat) Vesivärava tänava äärse kinnistu 4000 rubla eest Ludvig Jaani poeg Leppikule (1875–1962), kelle kohta Kaarli koguduse personaalraamatusse on lisatud märkus „usuvastane“.
Tõeline riivakas rongiga
- sajandi lõpul oli Sadama veekanal kinni aetud ja 1900. aasta suvel sai valmis Tallinna–Viljandi kitsarööpaline raudteeliin, mida kolm aastat varem oli Viljandi ja Tallinna poolt ehitama asutud ja mis siis Kolu kohal kohtus.
Esimene rong sõitis Viljandist Tallinna 18. juunil 1900, kuid vastu võeti raudtee 1901. aasta 21. augustil. Kui rong Tallinna-Sadama raudteejaamast (praeguse Tuukri tänav 58 hoone kohal) piki Vesivärava tänavat teele asus, jõuti Viljandisse umbes 11 tunni pärast. Rongi suurim kiirus oli 20 kilomeetrit tunnis.
Kui Ludvig Leppik 1903. aasta suvel tollase Vesivärava Wiedemanni (tollal Luteri) ja Faehlmanni (siis Vladimiri) nurgale praegust kahekordset puust elumaja ehitama asus, oli see raudteele nii lähedal, et raudteevalitsus nõudis maja räästavee ärajuhtimist Lepiku krundile, et see raudteed ei kahjustaks.
Juba järgmisel suvel müüs Leppik kinnistu 7600 rubla eest Eduard Vildele. See polnud Eesti kirjanik Eduard Jüri poeg Vilde ega ka mitte tema onupoeg Eduard Päro poeg Vilde, vaid hoopis üsna tundmatu sakslane Eduard Roberti poeg Wilde. See Eduard on jäänud üsna salapäraseks tegelaseks, kuna tema kohta pole aadresslehte, ta ei kajastu maksudokumentides, kirikuraamatuis, rääkimata Tallinna perekonnaregistrist. 1908. aastal ehitas Vilde krundile veel teisegi kahekordse, osalt puust ja osalt kivist elumaja ja pesuköögi ning muid hooneid. Samast aastast hakati kinnistu eest obrokit maksma linnale, mitte enam Luise Lutherile.
- aasta mais müüs Eduard Vilde oma ainukese kinnisvara Tallinnas Timofei Jegorovile. Jegorov oli Nõukogude Venemaalt põgenenud, kodakondsuseta 38-aastane poissmees, kellel oli Tallinnas teinegi maja – Raua tänaval, kus ta ise elas. 17. jaanuaril 1923 muudeti senine Lutheri tänava nimi keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanni mälestuseks tema nimeliseks.
Rong sõitis veel 1972
Ilmselt 1920. aastatel oli tänavanurgal asuva maja esimene korrus kasutusel toiduainete kauplusena. 1930. aastatel seal kauplust enam polnud. Juba 1930. aastate alguses sai kinnistu tegelikuks omanikuks keegi Arved Beekmann, kes jäi kinnistusraamatusse aga omanikuna kandmata. Beekmann elas 1938. aastal veel Tartus, aga hiljem tagumises kivimajas Wiedemanni 2b, milles asuvaid kortereid 1930. aastatel kasutati muudel eesmärkidel, mida kunagi ehk eraldi käsitleme. 1938. aastal natsionaliseeriti Wiedemanni tänava nurgal asuv majavaldus Beekmannilt.
Edaspidi olid Vesivärava 17 / Wiedemanni 2a ja 2b majad majavalitsuse kortermajad. Wiedemanni 2a nurgamajas oli kaks või mõnikord kolm korterit, mis võisid olla tegelikult nn ühiskorterid, kust 1944–1974 käis läbi umbes 40 elanikku. Maja püsivamaks elanikuks oli 1920. aastal sündinud Agnes Valdmaa, kes elas korteris nr 2 1942. aastast kuni hiljemalt 1974. aastani, ja tema 1942. aastal sündinud tütar Tiiu Kallast (Valdmaa).
- aastal võeti raudtee Vesivärava tänaval üles. Viimane rong sõitis kitsarööpalisel Tallinna-Viljandi liinil 1. mail 1972. Kitsarööpalise raudtee viimastel aastatel sõitsid Vesivärava tänaval ainult üksikud kaubarongid.
- aastate lõpul jäi maja tühjaks, küll linna omandisse, aga tegelikult peremeheta majana lagunema ja hooletusse. Maja põles mitu korda ja oli 2008. aastaks jõudnud väga viletsasse seisukorda, nii et muinsuskaitsjad arvasid, et päästa pole siin enam midagi.
Siiski leidis maja lõpuks peremehe, kes asus 2014. aastal maja põhjalikult renoveerima. Eksklusiivne kolme korteriga elamu valmis suveks 2015. Maja haldab praegu korteriühistu, mille nimi iseloomustab maja välisilmet – Wiedemanni Triikraud. Nii jäi omapärane ajalooline puumaja viie tee ristmiku ääres ikka püsima ja Kadriorus on eklektikat pisut vähem.