TIPPSPORT JA MUNAJOODIKUD: Erki Noolele jäi kõrvu ühe meie spordiajakirjaniku lause, et Eesti sportlastel puudub tapjainstinkt. Erki võttis oda, torgib meie sporti ja küsib: miks ollakse vait?
Sõnal „tapjainstinkt” võib muidugi olla mitu tähendust. Äärmuslikus mõttes tähendab see võidu püüdmist mis tahes vahenditega. Millest mõned on spordis teatavasti keelatud. Nii et neid kasutades võid tappa pigem iseennast kui võita teisi. Tsiteerin üht maailma tippu: „Tapjainstinkt on toonud edu mulle kui mängijale ja treenerile. Kuid ta on ahvatlenud mind üle astuma inimestest, rikkuma reegleid, jätma hooletusse perekonna ja iseenda, kuni jõudsin punktini, kust paistis selgesti kätte kehaline ja vaimne kokkuvarisemine. Ma ei ole enam uhke oma tapjainstinkti üle.”
Sport ja hoiakud
Võib-olla on see väljend üldse ebaõnnestunud? Sest leebemas variandis peaks „tapjainstinkt” tähendama keskendumist võitmisele, mitte lihtsalt osavõtule. Ta viitab võitjanatuurile. Ütlesin ise alati, et lähen võitma, nojah, küll mitte tapma. Muidugi võis see kõlada mõnevõrra ülbelt. Läks ju nii, et mõnikord võitmine õnnestus ja teinekord ei õnnestunud. Kuid mitte see polnud tähtis. Tähtis oli võetud hoiak. Hoiak, mis ongi spordi A ja O. Isegi lapsed soovivad mängides võita, mitte lihtsalt osa võtta.
Siit järgnes loogiliselt, et kui ma kaotasin, siis ütlesin, et olin kehv. Kaotuse, veel vähem läbikukkumise puhul ei saagi minu meelest sportlane öelda muud. Ei saa viidata vigastusele või öelda, et ei olnud tema päev, ei olnud minekut, tehnika lagunes, auto purunes, suusad olid kehvad või siis, et ei teagi kohe, mis juhtus.
Muidugi, eks arusaamu ole igasuguseid. Mõne meelest on tennises maailma 30. koht ebaõnnestumine, aga suusataja sama koht väga tubli saavutus. Ehkki suusatamises peaksid selget võrdlusalust pakkuma hilismineviku medalid. Mõne meelest pole Nikolai Novosjolovi liidrikoht maailmas väärt pikemaks jutuks võtmistki, aga näiteks Peeter Kümmeli pjedestaalikoht küll.
Hoiakud on üldse veidralt muutunud. Mäletan, et kui olin veel noor sportlane, siis lugesin lehtedest, kes kuidas võistles, kuidas ta võitis või kaotas. Nüüd pean juba ammu lugema leheküljepikkusi lugusid sellest, kuidas keegi on vigane. Mõnest sportlasest võib seda lugeda mitu aastat järjest. Tekib paratamatult küsimus, kuidas on sel juhul lood ajakirjaniku enda tapjainstinktiga, kui ta nii mõttetut hala produtseerib. Kui ta soovib näha sportlasi, kel oleks võitjaloomus – jäägu see tapjajutt –, siis tuleks neisse ka vastavalt suhtuda. Või siis kirjutada oma lugu väljaandesse Eesti Arst.
Nunnutamine, argus ja reeglid
Tippsport pole pühapäevakool. Siin nunnutamisega, muus elus moodi läinud kõigi ja kõige mõistmisega kaugele ei jõua. Spordis tuleb välja öelda, kuidas asjad on või ei ole. Kõigil tasanditel ja kõigi poolt. Peavad esitama ebameeldivaid küsimusi ajakirjanikud ja peavad asjade arutamiseks suu lahti tegema spordijuhid. Ei saa ju olla nii, et nende hüüda on ainult võidud, kaotused aga jäägu sportlaste kanda ja rahva üle elada.
Et sport on üks, siis peaks ju ka küsima, kuidas on lood sportijuhtide võitjainstinktiga? Nendelt ajakirjanik seda ei küsinud. Minu meelest võinuks küsida küll. Sest eks eelda me samu hoiakuid neiltki, kui kogu sport on üksainus võidule sihitud maailm.
Milles see instinkt spordijuhtide juures võiks avalduda? Raha jaotamises, millest kuulutatakse? Olge nüüd ikka! Ehk värsketes ideedes, julgetes otsustes, valulikes avalikes aruteludes, karmides valikutes, strateegilistes suunamuutustes jne. Kindlasti, loomulikult.
Kui keegi, kes peaks rääkima, hoiab suu lukus, siis on seletusi mitu. Võib-olla tal polegi midagi rääkida? Mis ei saa olla tõsi. Meie, kes me sporti kõrvalt jälgime, ju räägime omavahel ja räägime üsnagi kirglikult. Või ei osata rääkida? Mis on juba hullem, sest siis kerkib küsimus ametialasest kompetentsist. Või ei peeta tarvilikuks rääkida, kuna keegi seda eriti ei ootagi. Sport nüüd mõni riiklikult oluline eluala! Millal on riik spordilt nõudnud aruandeid? Kas sport on neid ise talle pakkunud? Minge ikka! On nii, et riik kui hea onu eraldab küsitud raha ja edasi läheb, nagu läheb. Ega sport ole elektrihind, maamaks või aukus tänavad, kus vastutajailt karmilt aru nõutakse.
Nii siis ongi, et kui keegi mõnel suuremal spordifoorumil suu lahti teeb või pressis esineb, siis vaatavad ülejäänud teda nagu ullikest. Mis kärbes küll teda hammustas? Mis temal viga, kui me teised saame suurepäraselt vakka olla? Ei loe, et keegi on kunagi öelnud: kes ei räägi siis, kui rääkima peab, kaotab üldse õiguse rääkida.
Ja ma ei tea, kui suurte tähtedega peab kirjutama, et spordis on kõige viimane ja lubamatum asi ARGUS.
Kas ei tuleks siis spordilgi oma alusfilosoofiat muuta ja hakata mõtlema, et võib-olla me ei elagi võimalikest parimas spordimaailmas. Võib-olla peab ikkagi midagi muutma, midagi teisiti tegema…
Veel viimast korda tapjainstinktist. Oleme hiljaaegu liiga tihti ja suurimate nimede puhul näinud, milleni see võib viia. Eks ole meilgi hetkel nii, et ühed hoiavad kinni silmi, teised hinge.
Sport on reeglitega piiritletud maailm. Reegel on reegel. Kui siin lasta möllata piirideta ja keeldudeta instinktidel, on tulemus kurb nii endale kui ka kõigile teistele.
Mis aga puutub lastesse, siis neist jäägu see sõna eemale. Mängurõõm – sellest piisab täiesti ja jääb ülegi.