SINIKOLLASE MAA HIPIHÕNGULISED ALTERNATIIVSAMMUD. KUNAGI AMMU: Keskmine tubli kultuurihuviline eestlane teab, et meil tehti kogu Nõukogude Liidus kõik kõige esimesed alternatiivsed kultuurisammud: muusika, kunsti, teatri jne vallas. Paraku tuleb tõdeda, et mitmed teised kunagised „vennasvabariigid“ arvavad täpselt samamoodi. Nii ei jõuagi me ühele joonele, kus ikkagi toimus täpselt esimene roki- või popifestival Nõukogude Liidus. Üks kindlaid pretendente on siin ka Ukraina, aastaks 1967. Ahto Külvet (Psühhoteek) vaatas ukrainlaste dokfilmi nende estraadi- ja alternatiivmuusika algusaegadest ning tutvustab päikeselillerahva tegusid ka meile. Filmi nimi on „Vuntsidega funk“, mis räägib küllaltki eneseiroonilises võtmes Nõukogude Liiduga mitte eriti suurel sõprusjalal olnud 1960-ndate ja 70-ndate Ukraina noortest, elust ning muusikast. Kui lugeja filmi näinud ei ole, pole viga. Alljärgnev kirjatükk maalib sõnapildi Ukraina alternatiivist filmitagi.
- Kogu loo alguseks on film „Vuntsidega funk“
„Vuntsidega funk = Вусатий фанк“ (Ukraina 2021) on 72 minuti pikkune Ukraina muusikadokumentaal.
Ukrainas sündis 1960-ndate lõpus omanäoline, rahvamuusikast ja -kultuurist palju mõjutusi saanud folgi ja funk-sugemetega muusikaliikumine, mida filmis kutsutaksegi „vuntsidega funkiks“. See ei ole muidugi vastavuses toonaste mõtetega, vaid pigem takkajärgi eneseiroonia. Aga ikkagi väga tõemaiguline: vuntsid olid sel ajal vaata et kohustuslikud, funkmuusika jõudis ka Nõukogude Liitu ning muteerus sel lollidemaal omasoodu edasi.
Ukraina alternatiivliikumisel olid oma käilakujud ja vedajad, oli oma äratuntav rahvuslik stiil nii muusikas kui ka riietuses, oma kontserdid, festivalid ja Melodia plaadifirma välja antud vinüülplaadid. Kõik see toimus ja sai oma näo – nagu nõukogudemaal ikka – pigem toonase režiimi kiuste kui tänu sellele. Selline Ukraina (või üldse raudse eesriide taguse aja) levimuusika suhestumine Lääne funk-muusikaga on valgustav ka kohalikele melomaanidele. Eriti, kui võrrelda toonast Eesti muusikaskeenet Ukaina omaga, mis olid ikka erinevad mis erinevad.
Ukrainlaste „alternatiiv“ on Eesti mõistes pigem „estraad“. Aga väga omalaadne estraad, mis käitub estraadi mõistes liiga imelikult.
„Vuntsidega funki“ vaataja eest käib läbi nii elusana kui ka dokumentaalkaadrites mitukümmend kõige olulisemat tolleaegse Ukraina kultuuris ja muusikas olulist inimest – helitehnikutest ja muusikutest heliloojate, poeetide, kirjanike ja ajakirjanikeni. Kaasaegsed taadid (enamasti) meenutamas oma noorpõlve tipphekti on alati südantsoojendav, otsekui oleksid leidnud vanaisa slaidikarbi ja hakanud neid lontis voodilina peale projitseeritult vaatama.
- Kõik on isiklik
Vitali Bard Bardetski elab Kiievis. Vitali, Ukrainas tuntud muusikamanager, on aastakümneid rahvusvaheliselt tegutsenud. Vitalil on Kiievi kesklinnas väike vinüülplaadipood ja audiofiil-DJ-baar nimega GRAM. Vitali tegigi filmi „Vuntsidega funk“, mille valmimine sattus täpselt koroona-aega.
Lausa nii, et 2020. aastal valminud filmi „Vuntsidega funk“ rahvusvaheline esilinastus oli eelmise, 2021. aasta septembris Tartus, Psühhodisko rahvusvahelise konverentsi raames.
Vitali oli siis ise ka Tartus, osaledes filmijärgsel vestlusel, millest ilmus Sirbis ka intervjuu, ja mängis konverentsijärgsel peol plaate. Pidime sõpradega sel kevadel konverentsi järel Kiievisse minema, GRAM-is plaate mängima. Edasi-tagasi lennupilet oli mõnikümmend eurot. Ja nüüd siis nii, vaadake aknast välja.
Vitali on oma perekonnaga sõja eest paos, GRAM on suletud ja baariomanik kirjutab mulle ühel öösel oma pelgupaigast, et „managed to get a bottle of vodka – you cant buy liquers now. gonna drink it now“. Vitali ja tema perega on praegu kõik hästi, koos oma tütre Barbaraga on ta saatnud iga Eesti filmilinastuse publikule omapoolse väikese videotervituse.
- Ukraina mastaabid
Ühe esimese asjana võiks kaarti vaadata. Muidugi hakkavad kohe silma mastaapide erinevused. Suuruse vahed Eestit ja Ukrainat võrreldes jõuavad muidugi ka kultuuri. Ukrainas leidub kümme linna, mis on suuremad kui Tallinn. Sellessamas Harkivis, mida venelased pidevalt pommitavad, on rohkem elanikke kui Eestis kokku.
Usutavasti on meile kõigile Ukraina geograafia järjest selgemaks saanud, ilmselt toimub see kogu maailmas. Lihtlabaselt õudsete sõjateadete tõttu. Korraga hakkavadki linnade nimed midagi tähendama, sigineb pilt, kus mis asub. Minagi tean Ukraina geograafiat tänaseks mitte filmi, vaid sõja pärast. Nii omandavad filmikaadrid täiesti uue tähenduse – Kiievi raudteejaam, need sinised, kollaste triipudega vagunid, Donetsk, Odessa, Lviv…
See, mis teeb „Vuntsidega funki“ ja Ukraina 1960-ndate lõpu ajastu võimalikuks, oluliseks, huvitavaks ja ainulaadseks, on muidugi ukraina rahvamuusika ja -kultuur. Ja ka siin on Ukraina eri regioonidel väga erinevad ja erilised rahvarõivad, rahvamuusika ja identiteet: hutsuulid Ukraina Karpaatides, Ida-Ukraina polüfoonia, Galiitsia jne.
Lisaks on Ukrainas alati eksisteerinud mitmed mentaliteedid, keelemurded, identiteedid, arusaamad ja mikrokultuurid ning seetõttu – nii tuuakse ka filmis välja – linnade muusikakultuuride erinevused. Odessa skeene on rohkem jazz’ile orienteeritud, Lviv segas omavahel jazz’i ja estraadi; Kiievis kuulati pigem soul’i ja beat’i, aga Dnipros omakorda rohkem instrumentaalset jazz-rokki.
- Ukrainiseerumine
Selleks, et vuntsidega funk ehk ukraina folk ja funk saaks elus ja elava rahvamuusikaga suurtel lavadel seguneda, oli vaja ukrainiseerimise perioodi. Ning sihukene periood leidis – küll omal veidral nõukogulikul moel – Ukrainas ka aset. 1963–1972 talitas Ukraina kommunistliku partei keskkomitee I sekretärina Petro Šelest, kelle tšinovnikukabinetist paiskus teatud sula-ajastu vaimu ning kes suhtus leebelt ja võib-olla isegi mõnevõrra heatahtlikult ukraina keelde ja kultuuri.
See omakorda suunas Ukraina muusikuid rahvamuusikaga tegelema: selles žanris oli võimalik ennast väljendada, kuna ametlik süsteem toetas rahvuslikke vokaal-instrumentaalansambleid (VIA-sid). Mis tähendab, et ukrainakeelne ja -meelne muusika jõudis lihtsamini raadioeetrisse; aga 1980-ndatel oli isegi raske uskuda, et vaid kümnend varem õpetati koolides vabalt ja isegi põhjalikult ukraina kirjandust.
Nii on selle perioodi Ukraina vinüülplaatide ümbriste kujunduses kasutatud sini-kollast värvikombinatsiooni – viisil, kuidas rahvusliku sini-must-valge värvikombinatsiooni kasutamine Eestis oleks olnud välistatud.
- Vokaal-instrumentaalansamblid
Nüüd on käes see hetk, mil lugeja võiks hakata guugeldama või siis Youtube’i proovile panema. Millised olid need Ukraina õhkõrna nõukogude poolrenessansi tingimustes mänginud kollektiivid ja mida nad tegid?
Aga palun, visake kõrv peale:
Smerichka Berezen, Dzvony, Vodohrai, Mriya, Zhyva Voda, Berkut, Vizerunky Shliakhiv, Muzyky, Kobza, Arnika, Hutsuly, Vatra, Aeney, Druhe Dykannya, Chevroni Dyavolyata, Argonavty, Opryshky, Medicus, Charivni Gitary, Trio Marenychi…
Need on kõik Ukrainas tegutsenud vokaal-instrumentaalansamblid ehk VIA-d. Termin VIA võeti 60-ndate lõpus N. Liidus kasutusele, et mitte nimetada esinejaid koledate läänelike nimedega nagu bänd või grupp.
Vuntsidega funk tuletab meelde absurdset süsteemi, kus bändidele (või vokaal-instrumentaalansamblitele) kirjutati ette, millist muusikat mängida võis ja mõne liiga kurva loo esitamise pärast võidi Ukrainas lausa esinemiskeeld saada. Seejuures – just nimelt kurva loo, sellise pala pärast, mis ei paisanud atmosfääri piisavalt optimismi, mis taganuks reatöötaja hea tuju ning soovi paremini kommunismi üles putitada.
Ning veel üks huvitav tähelepanek: tol ajal oli Ukraina bändile prestiižseimaks esinemispaigaks ja töökohaks tsirkus! No vot, Eestis sellisel tasemel ja nii glamuurset tsirkust polnud, küll olid aga Eestis bändimeeste kõige glamuursemateks töökohtadeks varieteed, kohvikud ja restoranid.
- Augud raudses eesriides
Tallinnas oli Vabaduse (Võidu) väljaku kõrval Harju mäel igapühapäevane plaadimägi, kus melomaanid said valitseva korra kiuste muusikaga hangeldada. Kiievis oli selleks „plaadimäeks“ Balka-nimeline koht, kus sai osta ja vahetada vinüüle, aga ka läänelikke riideid ja kõiksugu butafooriat à la John Lennoni stiilis prillid. Samas pidi alati valmis olema ja põgenemistee ette välja mõeldud – juhuks kui miilitsad või rahvamalevlased plaaditurgu laiali ajama tulid. Samal ajal pidi hoiduma ka tavaliste pättide eest, kes võisid sulle kere peale anda ning plaadid ja raha ära võtta.
Üks lisaauk, kust Ukrainas läänelikku muusikat sisse imbus, oli InterKlub ehk Kiievis õppivad välistudengid. Osa muusikahuviliste noorte elurütm oligi nii sätitud, et suvetöödest teenitud palk paigutati augustis – kui esimesed välistudengid saabusid – esimese asjana vinüülidesse.
Süsteem oli sama, aga väljendus natuke kohaspetsiifilisemalt, Ameerika Hääle jazz’i-saate sissejuhatavad laused kõlasid öösiti lühilaineraadiotest üle kogu Nõukogude Liidu: „This is Willis Conover Voice of America Jazz Hour.“ – „Time for Jazz Willis Conover in Washington DC, with the Voice of America Jazz Hour.“
Siiani vaieldakse, kuna toimus esimene nõuka-rokifestival. Ja millises „vabariigis“. Vuntsi-filmis öeldakse põgusalt, et esimene Nõukogude Liidu rokifestival toimus 1967. aastal Lvivis. Eestlased muidugi teavad, et esimene nõukogudeaegne rokifestival toimus Tallinnas kinos „Kosmos“ 28. aprillil 1968. Sellest biitansamblite kontserdist on meil isegi salvestised olemas.
Grusiinid omakorda teavad, et esimene „ametlik“ N. Liidu rokk-kontsert, festival „Весенние Ритмы, Тбилиси-80“ toimus märtsis 1980 Thbilisis. Selle kinnituseks on Melodia plaadifirma alt välja antud duubel-vinüülplaat, millel festivali võitjalt Magnetic Bandilt kaks lugu!
Aga esimesi kohti on, nagu ikka, palju.
- Vinüülplaadid
Nõukaaegne pilt oli kõikides liiduvabariikides selline, et paarist suuremast linnast võis leida Melodia plaadipoe, kus oli küll palju plaate, aga normaalset muusikat mitte! Tühja sellest. Inimesed ostsid plaadi juba siis, kui seal peal ei olnud ühtegi laulu Leninist või lihtsalt sõnapropagandat. Moodsa ja lääne muusikaga vinüüli leidis ettevaatlik huviline mustalt turult, kus plaatide hinnad algasid poolest nõukogude teenistuja või töölise kuupalgast.
Pärast Melodia plaadifirma stuudio avamist Kiievis anti seal välja üle 500 Ukraina vinüüli, neist umbes paarkümmend plaati on muusika, mida võib nimetada „vuntsidega funkiks“.
Tänu ukrainiseerumisele said olulisemad „vuntsidega funki“ plaadid ilmuda päris suurtes tiraažides. Näiteks VIA Kobza esimesed kaks albumit anti välja 600 000 – 700 000 eksemplaris. Need on ka tänapäeva mõistes röögatud numbrid – hiljutine ABBA „Voyage“-plaat anti välja üle maailma 2 000 000 eksemplaris.
- Tehnika
1970-ndate keskel hakkas Kiievi raadiotehas Majak tootma salvestavaid lintmakke ja see muutis plaatide musta turgu põhjalikult. Niipea, kui mõni huvitav vinüül „turule“ ilmus, imbus kusagilt välja keegi tehnik, kes otsekohe vinüülil oleva muusika makilindile salvestas. Veel enam, Eestis oli levinud komme, et said raha eest laenata näiteks kaheks tunniks mõne Frank Zappa plaadi, mille võisid selle aja sees kiirelt endale ja oma sõpradele laenamiseks makilindile salvestada. Keelatud muusika liikus väga kiiresti – kui teadsid, kust otsida.
- Ukraina soft power
Filmi lõpus käib läbi lause, et „Ukrainian funk was the most forceful music scene in the Soviet Union“. Isegi kui see nii oli, siis Eestis ei teatud sellest midagi.
Praegu on kõige suuremad Ukraina funki huvilised DJ-d ja selector’id, kes kasutavad ukraina biite oma lugudes või töötlevad ja sämpeldavad neid.
Youtube’is võib aga leida kavalaid plaadimüüjaid, kes jahivad melomaane – reklaamides neile Ukraina vuntsidega funki kassisuuruste tähtedega kui: SOVIET PSYCH UKRAINIAN B-BOY, FUNK SOUL BRAKES SAMPLER KILLER.
Vaatad seda kirjeldust ja mõtled: „Mine tea, järsku ongi senikuulmata killerfunksoul?“ Ja tihtipeale ongi!
Uurisin Vitalilt, miks ta pole vuntsifilmi muusika plaati välja andnud. Muusikalises mõttes olevat materjal koos, aga probleem on leida algseid kvaliteetseid stuudiolinte, samuti on segadused muusika ja esitajate õigustega.
Üks viis, kuidas seda koledat sõda võita, on tutvuda ukraina kultuuriga. Tõeline soft power! Just nüüd, „tänu“ sõjale, on sündimas varem võimatuna tunduvaid teoseid ja koostöövorme.
Kuidas oleks 1970-ndatel Kiievi köögis lintmakilt Pink Floydi kuulanud ukrainlasest melomaan suutnud ette kujutada, et napilt 50 aastat hiljem mängib seesama David Gilmour koos Pink Floydiga ühe ukraina muusiku taustaks…
Pink Floydi lugu „Hey Hey Rise Up“ (feat. Andriy Khlyvnyuk of Boombox) vaadati Youtube’is vaid kahe esimese päevaga 5 282 433 korda.
