Kõikvõimalikud klubilised mälumängud õitsevad Eestis nagu sajad rukkililled. Mälumängud, muusikaviktoriinid, ajaloomängud… Mis kõik veel. Aga Eestis on terve põlvkond, kes mäletab „Mnemoturniiri“. See põlvkond tundis „Mnemoturniiri“ juhti une pealt hääle järgi. Siim Kallas polnud sel ajal poliitik, nii nagu meil polnud riikigi. Juku-Kalle Raid kutsus Kallase Kuku klubisse, et seda mälumängude fenomeni veidi arutada ja vana aega elustada.
Tänapäeval toimub kõikvõimalikes klubides ning koosviibimiskohtades arutul hulgal mälumängusid. See on lahe seltskondlik ajaviide – sõprade, väikese napsu ning paraja hasardiga. Populaarne tugitooli- ja ajusport. Ent igal asjal on kusagil juured. Üks juurikaots ulatub aastasse 1967, mil Vikerraadios läks eetrisse esimene „Mnemoturniir“. Meie kodumaal elab senini lai hulk inimesi veel toona küllaltki iiberikkast ning ehk ka igavlevast Eesti NSVst, kes ootasid kord nädalas, pühapäeviti, raadiost tuttavat kõlli: „Mnemoturniir!“
Toomas Uba leiutatud saatel oli läbi aja mitu juhti, aga 1976–1989 võis pärast kõlli kuulata Siim Kallase reibast häält, sest just tema valitses neil aastail legesaates tarkade klubi, mille liikmed omakorda vastasid raadiokuulajate krutskiga küsimustele või üritasid vähemalt õiget vastust välja muneda. Lõpuks loeti punktid kokku, et kas kuulajad tegid tarkadele ära või sootuks vastupidi. Mnemoturniir Vikerraadios on siiani alles, loogika on ka samasugune, ent juba mõtlevad hoopis teised targad hoopis teiste kuulajate vastu. Miks selline fenomen nii hästi lendas? Tegelikult – nagu öeldud – lendab siiamaani nii raadios kui ka raadioväliselt.
„13 aastat, iga pühapäev tegin saadet,“ ütleb Siim Kallas Kuku klubi tagatoas, varjamatu nostalgiakübe hääles. „Ehkki suhteliselt nüri lugu on see, et toonasest „Mnemoturniirist“ ei ole midagi järel. Neid linte, mida ma alguses ise lõikasin… need lindid kasutati hilisema lindikriisi ajal muudeks salvestusteks ära.
Kallas mõtleb ja lisab: „Vähemalt mõne oleks võinud alles jätta, et kuulata seda kordumatut fluidumit seal. Saate sära oli ju mitte minu juhtimises, vaid selles tarkade arutelus, kus oli palju nimekaid inimesi.“
Tõepoolest. Näiteks Agu Aarna, Ustus Agur, Tanel Moora, Valdo Pant, Voldemar Saul, Mark Sinisoo, Matti Tarum, Hardi Tiidus, Toomas Uba, Ivar Viil, Hardo Aasmäe jne, jne.
„Tanel Moora lahkus meie seast mõne aja eest…“ tuletab Siim Kallas meelde, „aga jah. Kõigil oli mingi oma huvitav stiil ning vastamisloogika.“
Nagu ikka, tuleb kõigepealt rääkida Isake Juhusest, kes inimesele jala taha paneb.
Absoluutselt. See oli nii, et minu ülikooli-toanaaber oli Tõnu Laak. Laak töötas sel ajal Eesti Raadios. Ja me saime kokku, sõime lõunat, rääkisime niisama elust ja olust. Ja ma väheke kurtsin, et mul on Rahandusministeeriumis, kus ma peaspetsialistina töötasin, pagana igavavõitu olla. Läks mõni aeg mööda ja siis ta äkki helistas mulle, et kuule, kas sa ei taha hakata juhtima saadet „Mnemoturniir“. Mida ma väga hästi teadsin ja mis oli väga populaarne. Et neil ei ole saatejuhti…
Kas sul hakkasid ikka käed värisema ka?
Oi ja kuidas veel! Ta ütles, et raadiost ükski tegija ei taha seda juhtida. Asi oli selles, et need vastajad olid väga ülbed ja ärritusid selle peale, kui saatejuht üritas selgeks teha, et tema on targem kui nemad. Ühesõnaga, ei leitud saatejuhti. Tund aega sain mõelda, aga neil oli stuudio juba planeeritud ja kõik valmis. Algus läks küllaltki rabedalt, aga edaspidi sujus meil koostöö väga hästi.
See peaks surmahirmu tekitama, see saade oli Eesti mõistes maailmakuulus.
Ta oli üks kolmest kõige kuulatavamast saatest. Olid „Mnemoturniir“, „Päevakaja“ ja „Soovikontsert“.
„Mnemoturniir“ pakkus mingil moel alternatiivi nõukogude tegelikkusele ning viis laia maailma.
Selles oligi mõte, esiteks juba see küsimuste mass, mis kuulajailt laekus, oli tohutu. Tuhandeid küsimusi. Ja suur osa neist pidevatelt saatjatelt, näiteks 1980ndatel oli keegi koolipoiss Hannes Rumm Rakverest, kes jäi meelde, sest väga häid küsimusi saatis. Ja kõik teised kavalpead, Anatoli Põder ja kes seal kõik olid! Muuseas, paljud neist tuntud ning hinnatud mälumängurid, kes võivad ise nagu kahurist vastuseid tulistada. Mina siis võtsin need küsimused kilekotiga Raadiomajast kaasa ning läksin koju ja hakkasin valima. Tavaliselt öösel, kui lapsed olid magama läinud. Neli saadet lindistasime korraga, nii et paar ööd läks ikka ära. Kusjuures, lõpuks sai ikka endal ka pea pagan teab mis imelikke fakte täis, siiani pooled meeles.
Mälumäng teeb võimast reinkarnatsiooni tänapäeval. Isegi oled klubis mänge juhtinud, eks see on selline intellektuaalne salongilik ajaviide. Ei saa ju öelda, et inimene, kes selles osaleb, jääb lollimaks.
Jah, teatud lõbu seal on! Pean siiralt ka ütlema, et mul suuri konflikte suurte ülemustega ei esinenud. Üks episood oli. Saade oli noortesaadete toimetuse all ja siis äkki otsustati, et läheb meelelahutustoimetuse alla. Ning kutsuti mind selle toimetuse juhtkonnaga kohtuma ja küsiti, et noh, kes teeb. Ütlesin, et mina teen. Siis küsivad, et kes viseerib. Ütlesin, et keegi ei viseeri. Siis muidugi oli jama, et nii ikka ei lähe.
Korraks peaksime peatuma sellel, et mis tähendab „kes viseerib“. See on lubav allkiri!
Nojah, seal eksisteeris hierarhia, et kes saatele viseerib mingi allkirja peale. Kes vastutab. Siis said ülemused pähe, kui midagi halvasti oli. Aga „Mnemoturniiri“ noortesaadetes ei viseerinud keegi. Oligi nii, et mina läksin saatesse, tegin selle ära ja lõikasin ise lindi ka.
Peatoimetaja ütles, et nii ei lähe. Et enne eetrisse minekut on vaja ikka allkiri peale saada. Ütlesin, et teete siis ise seda saadet, mina teen seda teise töö kõrvalt. Ja teatasin, et mina ei jätka sellisel juhul. Siis läks samamoodi edasi. Ainult et Rein Ristlaan (kompartei ideoloogiasekretär – toim.) kuskil kuulas seda saadet ja põrutas peale, et mis! Kõik küsimused on Eesti kohta? See ei saa olla, on vaja nõukogude küsimusi. Mina ütlesin, et saab. Ja siis küsisin tarkadelt, et kes oli see eesti komissar, kes lasti 1937. aasta puhastuste käigus Venemaal maha. Oli nõukogude küsimus? Oli.
Vastused „Mnemoturniiri“ küsimustele olid tihti tuletatavad. Et ei olnud vaja entsüklopeediat pähe õppida, pigem vajasid vundamenti ja üldistusvõimet.
Kõige huvitavamad olidki „Mnemoturniiris“ need arutelud, kus inimesed justnimelt leidsid vastuse lõpuks üles. Kolm tüüpi olid seal, kellel on tohutu faktiteadmine. Hardi Tiidus, Tõnis Laisaar ja Tiit Ulas. Osal oli vähem faktiteadmist, aga tuletada oskasid ikka. Ja kogu kamba peale läks see loogika ikka väga huvitavaks.
Kui mulle küsimused saadeti, pidin ju kontrollima ka, ega soola ei puhuta ja mul olid omad raamatukogud, kuhu ma läksin. Kui tundus, et allikas ei olnud täpne, siis läksin Teaduste Akadeemia raamatukokku. Kui ei leidnud, siis ei võtnud ka.
Sa mainisid Hardi Tiidust, kes on end absoluutselt Eesti mälu- ja kultuurilukku kirjutanud. Tõpoolest, tal oli vägev faktipagas pealuu sees. Lisaks talle omasele huumorimeelele ja eneseirooniale. Kuidas see oligi, mida ta enda kohta laulis ja klaveril saatis: „Minu nimi on Hardi Tiidus, suurim diletant Nõukogude Liidus.“
Temaga oli meil väga lähedane läbikäimine. Ja nüüd teeme Gustav Adolfi gümnaasiumis Hardi Tiiduse nimelist mälumängu. Kool teeb ja mina olen žüriis ning Tiiduse tütar Maria kingib võitjale ühe nõukogude entsüklopeedia köite.
Seal peab vaatama, et mõni lehekülg kadunud poleks, sest kui keegi muutus inimesena halvaks, lõigati teinekord terve külg žiletiga välja.
Trükkimise ajal juhtus näiteks nii, et kui esialgses trükis oli leheküljesuurune pildikombinatsioon Lavrenti Beriast, siis pärast oli seal Beringi väin.
Aga äkki meenutaks hea sõnaga äsjalahkunud Tanel Moorat, kes oli „Mnemoturniiris“ üks värvikamaid kujusid, tema ambitsioon oli teada Eesti geograafia ja Eesti kohta peaaegu kõike. Teadis ka. Ja kui kord alt läks, siis Tiidus narris teda, et „sa oled armetu algaja, Tanel, sa oled armetu algaja“. Tiidus ka tegeles sellega, et treenis kogu aeg mälu. Tal oli üks õpetus, et kui tahad mälu treenida, loe aeg-ajalt üles Ameerika osariigid. Tema suutis, aga ka mina olen korduvalt katsetanud ja mul ei ole välja tulnud.
Samal ajal, kui ta oma mälu treenis ja muutus üha targemaks, istus ta pidevalt Kurvi baaris. Alati mingi jook ees. Ja alati mõeldi, et millal ta luges. Müstika.
Eks tal jätkus aega kõigeks. Ja nii palju, kui mina teda tean, oli tal tegelikult väga oma stiil, nimelt, ta kogu aeg lahjendas jooki. Tema oli ju ka Nõukogude armee ohvitser. Ja tema auaste kogu aeg tõusis, kord tuli saatesse, munder seljas, ja ütles, et ta on reservis, aga teda ei arvata erru. Kogu lugu oli selles, et kui vaja olnuks, pidi teda saama kasutada ingliskeelsetes saadetes. Et ajada inglise keeles mingit nõukogude joru. Ükskord küsiti Tiiduselt, et „mis tiitliga me teid esitleme?“. Tiidus vastanud, et muidugi on hea, kui inimese nimel on tiitel. Aga kõige parem on, kui inimese nimi on ise tema tiitel. Kuldne lause.
Seltskond oli märkimisväärne. Seal oli nii, et kui oli saate lindistus, tulid kõik kohale ja siis hakkas asi venima. Mingisugust kuuldemängu lindistati samas stuudios. Ja peaaegu alati saate algus venis ja nad tulid tavaliselt ka varem kohale. Ja kõik rääkisid seal väga huvitavaid asju. Tuba oli maast laeni suitsu täis. See oli kohvikus. Ma suitsetasin ka natuke, aga jätsin 1982 maha. Vahel läks pikale ja võeti mõni konjak.
Siim Kallase mälumäng Kuku klubis
„Mnemoturniiri“ pikaaegne juht Siim Kallas kostitab KesKus’i lugejat 20 mälumänguküsimusega. Vaata, kas vastad enamiku õigesti ja võidad Kallast või teeb Kallas sulle ära.
- Kes oli see iiri päritolu Inglise parlamendisaadik (parlamendis 1766–1794), kes kaitses katoliiklust, toetas Ameerika Ühendriikide iseseisvust, võitles protektsionismi vastu (corn law) ja keda peetakse ühe poliitilise mõttevoolu alusepanijaks?
- Just äsja käisime valimas Euroopa Parlamenti. Millal toimusid esimesed otsesed valimised europarlamenti?
- Mis metsalind on Eestis kõige levinum (kõige arvukam, raamatu „101 Eesti lindu“ (autor Eve Mägi) järgi)?
- Millise majandusharu rajajaks võib pidada Jeffrey Preston Jorgenseni?
- Ühele tänapäevalgi maailmas järeltulijaid omavale suguvõsale pani aluse Vana-Põltsamaa mõisa omanik Aleksei Bobrinski. Kelle poeg oli Aleksei Bobrinski?
- Eesti diviisi ülem, polkovnik Laidoner saatis kaks meest – Läänemaa komissari Eduard Alveri ja ohvitser Oskar Mamersi läbi rääkima Saksa väejuhatuse esindajatega, et teavitada neid Eesti väeosade neutraalsusest. Kohtumine leidis aset 17.–18. veebruari 1918 öösel. Kus kohas?
- Mida juhtis Eestis Stepan Petritšenko?
- Millise Euroopa asutuse esimene president oli Wim Duisenberg?
- Võimalik, et kõige tuntum Eestist pärit maadeuurija Eduard Toll kirjutas ühe mehe kohta: ta on väga andekas hüdroloog, kahju, et ta valis teise ala. (Tolli polaarekspeditsioon 1900 laeval Zarja). Kellest on jutt?
- Selle aasta aprillis jagati Toompeal luksuslikku raamatut Riigikontrolli asupaigaks oleva maja remondi käigust. Üles loeti ka kõik Riigikontrolli varasemad asupaigad. Aga mitte midagi nõukogude ajast. Millises hoones asus nõukogude ajal sarnane asutus nimega Rahvakontrolli Komitee?
- Millise nimetuse kasutuselevõtjaks peetakse Belgia lingvisti Germain Pirlot’d?
- Üks Euroopa Liidu loomise algataja ja aktiivne osaline oli prantslane Jean Monnet. Ta oli oma põhitegevuses edukas ärimees. Tänaseni müüakse tema firma toodet laialdaselt. Mis see on?
- Kes on kirjutanud järgmised luuleread:
Nad saabuvad. Peolauad rikkad,
Näod tähtsad, mõttelagedad,
Ja kõned pikad, nagu ikka,
Ja nagu ikka magedad,
Ja nagu ikka tühjad žestid,
Viin, isamaalus, manifestid,
Ja nagu ikka daamid siidis,
Auväärsed, ilusad, soliidid.
- Moskva lähedal Zagorski kloostris on tahvel, millel on kirjeldatud kolme Venemaa peamist nuhtlust, kolme katku – tüüfus, tatarlased ja… Mis on kolmas katk?
- Mis on ühist kindral George Marshallil, Egiptuse presidendil Anwar el-Sadatil ja Euroopa Liidul?
- Üks sõjaeelse Tallinna populaarsemaid restorane oli „Marcelle“ Raekoja platsil. 1933. aastal kutsuti sinna esinema populaarne laulja Berliinist Erna Koschel. Tema esinemine ajal hakkas rahvas karjuma ja ta aeti minema. Mis ta tegi?
- Kes on see eesti kirjanik, kes on kirjutanud novellid „Libahunt“, „Viimne romantik“, „August Gailiti surm“, „Peetrus Kuppelvaar“?
- 8. detsembril 1991 kirjutati Viskuli jahimajas Valgevenes alla Nõukogude Liidu laialisaatmise ja Sõltumatute Riikide Ühenduse loomise lepingule. Leping koosnes 14 punktist. Selles oli üks punkt, mis oli seotud sündmustega Mägi-Karabahhis ja Transnistrias. Mis punkt?
- Tülid kultuuritegelaste vahel pole haruldased. Kes oli see kuulus eesti näitleja, kellele peanäitejuht Voldemar Panso ei andnud kolme aasta (1966–1969) jooksul ühtki rolli?
- Islam erineb kõvasti lääne usunditest, seda me teame. Ka suhtumine seksi on väga erinev. Kui kristlik mõtteviis käsitleb seksi sageli kui ainult soojätkamise akti, siis islam käsitleb seksi kui jumala õnnistust, millele ka naisel on suured õigused. Kaliif Umar ibn al-Khattab (584–644) sätestas, et vähemalt üks kord … Kui mitme päeva jooksul on naisel õigus nõuda abielukohustuse täitmist?
Vastused:
- Edmund Burke (1729–1797), keda loetakse moodsa konservatismi alusepanijaks. Oli vastu Prantsuse revolutsiooni hävitustööle, võrdsustamisele ja vägivallale.
- 1979.
- Metsvint, u 2 miljonit hinnanguliselt.
- E-kaubanduse, 1994 lõi firma nimega Amazon. Tuntud rohkem Jeff Bezose nime all.
- Aleksei Bobrinski (1762–1813) oli Vene keisrinna Katarina II ja Grigori Orlovi poeg.
- Kuressaares.
- Volnõi Ostrov Nargenit elik Naissaare Madruste ja Ehitajate Vabariiki (1917. aasta lõpp kuni 1918. aasta algus). Petritšenko oli hiljem Kroonlinna mässu juhte (1921), siis põgenes Soome, anti välja, suri vanglas 1947.
- Wim Duisenberg (1935–2005) oli Euroopa Keskpanga esimene president 1998–2003.
- Admiral Aleksandr Koltšak (1874–1920).
- Majas, kus praegu asub Tallinna linnavolikogu.
- Euro.
- Konjak Monnet. Jean Monnet (1888–1979).
- Betti Alver (1906–1989), „Lugu valgest varesest“ (1931).
- Poolakad.
- Nobeli rahupreemia laureaadid, vastavalt 1953, 1978 ja 2012.
- Esitas natsilaule ja tõstis käe natsitervituseks.
- August Gailit (1891–1960).
- Endiste liiduvabariikide vaheliste piiride ja territoriaalse terviklikkuse tunnustamine.
- Ants Eskola (1908–1989).
- Nelja päeva jooksul.