Meie ühiskonna üheks märksõnaks on avatus. Me kõik oleme jälgitavad, me kõik oleme ise jälgijad ning salatsemine on kahtlemata taunitav nähtus. Võib-olla on saladusest loobumine üks maailma desakraliseerumise vorme.
Mitte, et saladus ise oleks sakraalne, kuid saladustes on sakraalsuse alatoone. Me ei tea, miks ja kuidas saladus toimib. Mida ta meiega teeb, kui me ta endasse lubame.
TEKST RÄÄGIB ÜHT, AGA LUGU TEIST
Võib ka juhtuda, et me isegi ei tea, kas me oleme saladusega kokku puutunud, näiteks kirjandusteose lugemise puhul. Sest tekst saab olla pealtnäha jantlik, hoogne ja meelelahutuslik, peita endas aga hoopis hoolikalt varjatud saladust. Mitte isegi meile, vaid kellelegi kauges tulevikus mõeldud sõnumit, ja kirjanik isegi ei tea, et ta on selle oma teksti paigutanud. Kuid see võib lugejat puudutada ka omamoodi tulejäljena, see võib lugejat rabada, kuigi päriselt seda seletada ei oska.
Vene kirjanduses on palju sellist mängu, kus tekst ise räägib meile üht, aga lugu võib-olla teist. Selles on peaaegu alati midagi chaplinlikku. Kui lugeda näiteks Venedikt Jerofejevi menuteost “Moskva-Petu?ki” (tõlk. Ott Arder, Tänapäev, 2000, 144 lk.), siis pealtnäha on selles eelkõige actionit. Kihutab nii tekst, lugu, rong kui Venit ka mõte. Ainult aeg seisab, mis muudabki kogu ülejäänud kihutamise nihestunuks ning paigutab selle kuidagi väljapoole ruumi. Ruum on teoses väga mitmekihiline, koguni hierarhiline. Teatud ruumid võivad olla lausa sakraalse alatooniga, näiteks Petu?ki, kus “linnulaul ei lakka ööl ega päeval ja jasmiin õitseb aasta ringi” (lk.33). Petu?kis tundub olevat midagi saladuslikku.
IGAVIKULINE ALATOON
Kuid tegelikult kumab kogu teosest läbi midagi tabamatut, mille jälile justkui ei saa, mida ei saa sealt leida, vaid vahest ainult aimata. Näiteks aeg, mis – nagu juba eespool mainitud – ei kulge raamatus ühtlaselt. On olemas aeg enne rongi peale minekut; aeg rongis ning ajatus inglite ja Jumalaga rääkides. See pole aga liikuv, vaid seisev aeg, ja nõnda see jääb ka raamatu lõpus: “?ja sestsaadik ei ole ma teadvusele tulnud ega tule enam kunagi.”
Mineviku, oleviku ja tuleviku kasutamine samas lauses annab sellele igavikulise alatooni, asetab nii tegelase kui kõik muu väljapoole. Välja rongist ja Venemaalt ning muudab kogu teose tegelikult teoloogiliseks tekstiks.
Kindlasti pakub “Moskva-Petu?ki” huvi ka psühhoanalüütilisest ja võrdleva kirjandusteaduse aspektist, üks huvitavamaid allhoovusi temas on aga just religioossus. Intertekstuaalsusesse on peidetud palju teoloogilisi arutlusi või lausekilde – mõned, mis otseselt viitavad Piiblile ja teised, mis räägivad sellest, mis ka Venit?kal tundub kõige enam hinge peal olevat. Venit?ka küsiks sõnatult samamoodi kui Mürgeldajamutt Juri Buida teoses “Preisi pruut” (tõlk. Vilma Matson, Loomingu Raamatukogu, 2004|, 129 lk.) – “Jumal küll, on see meie elu – või Sinu unenägu, Issand?”.
“MA JUSTKUI SAAN KÕIGEST ARU”
Novellis pealkirjaga “Kaval Muhh” kirjutab Buida tegelikult samuti sellest, mis jääb arusaamatuks. “Misasja sa seal valvad?” küsivad mehed Kavalalt Muhhilt, kultuuripargi valvurilt. Selle peale naeratab too kavalalt ja vastab : “See on saladus”. Ning novelli lõpus nendib autor koos lugejaga: “Nii me ei saanudki teada, milles seisnes Kavala Muhhi kavalus ja milline oli tema saladus.”
Järgmises novellis “Alles” on aga nii, et tegelased teavad küll, aga nad ei ütle, ei ütle ka üksteisele (“Ema ei öelnud tütrele, naine mehele, alluv ülemale?”), jätavad ainult enda teada. Nii et selle novelli valguses võib saladuse olemus pisut ennast avada, temast rääkimine, tema avaldamine võib osutuda ohtlikuks. Suure latatarana tuntud Grammofonimutt ei jäänud oma vastupidamisele lootma ja õmbles oma suu ilma narkoosita õngenööriga kinni – nii väga kartis ta, et lobiseb muidu saladuse välja. Võib aga ka juhtuda, et tegelane siiski tahab seda väga välja öelda, aga ei saa: “Tead Ljo?a, ma näen juba ei tea mitu aastat ühte ja sama unenägu. Ma justkui saan kõigest aru ja peaksin ütlema ühe olulise sõna, mis on mul keele peal, ma tean, et sellest sõnast läheks kõikide inimeste elu paremaks, aga ma ärkan üles ega suuda midagi meelde tuletada?Mis sõna see on? Millest ma aru sain? Unenägu?”
ELAVA LAIBA SEISUND
Buida novellikogu kõikide tegelaste elud on seotud unenäolisuse, saladuslikkuse – ja surmaga. Sageli on ka nii, et äsjasurnud surnu osutub juba ammusurnuks, ammu laibastunuks: “Ta suri umbes aasta tagasi. /?/ Uskus mind, lask ei teinud enam midagi,” öeldakse Pjotri kohta, kes ühel maikuu pühapäeval peatab tugitooli ja ütleb vaikselt: “Ongi kõik, Katja”. Õhtul leitakse ta trepilt, tapetuna lasuga näkku.
See inimese ebamäärane, elava laiba seisund tekitab ängistust, sarnast sellele, mis kumab läbi ka Jerofejevi “Moskva-Petu?kist”. Seal kajastub see eelkõige valitud Pühakirja taustaga katkendeis: “Mene, tekel, ufarsin, mis tähendab: sind on kaalutud ja leitud kerge olevat, oled “tekel”?” või : “Öösel ei või keegi enda peale kindel olla. Ma tahan öelda, et öösel on külm. Apostel salgas Kristuse maha enne, kui kukk kolmandat korda oli laulnud. Õigemini, apostel jõudis enne kukelaulu end kolm korda Kristusest lahti öelda. Mina tean, miks ta nii tegi: ta värises külmast, just nii! Ta soojendas end veel koos nendega lõkke ääres, aga minul pole lõketki, on vaid nädalane pohmell. Kui mind praegu proovile pandaks, ütleksin ma end Temast lahti seitse korda seitsekümmend korda ja rohkemgi veel?”
Nendes kahes katkendis tuleb välja üks olulisemaid probleeme, mis Jerofejevit vaevab: hinge õndsuse, lunastuse ning ülestõusmise küsimus. Ta ütleks Temast lahti seitse korda seitsekümmend seitse korda, sest inimene on nõrk ega suuda ise oma hinge päästa, ometi kumab sellest väitest ka lootust, sest Tema on öelnud: “andesta oma vennale mitte seitse korda, vaid seitsekümmend seitse korda” (Mt 18:22). Raamatu lõpp jätab valdavaks siiski lootusetuse tunde, sest mingit ülestõusmist ei toimu ega “tule enam kunagi”. Ka kõik tekstisisesed arutlused kõiguvad usu ja lootusetuse vahel. Või vahest mitte usu, sest Jerofejevi tekstis ei ole oluline usk Jumalasse, Jumal ja inglid on sama reaalsed tegelased kui teisedki, neisse ei usuta, nad on. See on kõikumine just lunastuse ja lootusetuse vahel.
PÕGENEMINE VÕÕRASSE TREPIKOTTA
Venit?ka põgenemine võõrasse trepikotta ja komberdamine kõige ülemisele trepimademele näitab tema püüdluse suunda ja lootust. Ta liigub ülespoole, trepp on aga tuntud sümbol nii juudi müstikas kui psühhoanalüüsis – see on tee teisele tasandile. Tasandi muutumine viitab omakorda alkeemiale, mille üheks põhiprintsiibiks ongi ühelt tasandilt teisele liikumine, vaimu muutumise protsess. Alkeemilisi viiteid on teisigi – neljast ilmakaarest lähenevad mõrtsukad (lk. 137) võivad näiteks tähendada nelja ruumipunkti, mis võtavad kokku universumi. Sellest õhkub aga taas ängi, ruumilist piiratust (nii keha, riigi kui maailma tasandil) ning pääsemise lootusetust.
Venit?ka teekonda on võrreldud Kolgata teekonnaga ning läbi kogu raamatust kumab läbi juba esimesel leheküljel kirja pandud vihje Ketsemani aiale – vaim valmis, kuid liha nõder. Ainult ülestõusmist ei toimu. Ja selles mõttes on teos lõpu poolest lausa mitmekordselt sarnane Kafka “Protsessiga”, sest lisaks sarnasele hukkamisviisile ei oota kumbagi tegelast (kes lisaks veel on mõlemad autori enese projektsioonid) lunastus. Kafka võiks aga rahumeeli asetada samasse ritta kirjanikega, kes oma tekstis kannavad edasi saladuse olemust. On hea, et selliseid kirjanikke ja tekste on, isegi kui nad ise seda eri tea ja meie praegu ka mitte. Oleks hea, kui ka seletamatu jääks, et see ei kaoks nagu musta värvi koerad ning viidikad Pregolja ja Lava, endistest Pregeli ja Alle jõest; turu ja sauna vahele jääv pajutihniku öine kahin, elupuude lõhn vanal kalmistul ja hoiukassa esised trepiastmed (Buida, lk. 17). Muidu ongi kõik ainult laip.
*
Maarja Vaino (1976) on lõpetanud TPÜ eesti filoloogia eriala, praegu õpib TPÜ kirjandusteaduse magistrantuuris, A. H. Tammsaare muuseumi juhataja. Kirjutanud peamiselt kirjanduskriitikat, kirjandusliku rühmituse 14NÜ liige.