Meerits arutleb selle üle, miks üleüldse raamatuid loetakse. “See on selline miljoni-dollari küsimus,” nendib ta kavalalt muiates ja oletab, et ilmselt aitab lugemine viia inimeste mõtted igapäevasest erinevatele radadele. Kuigi teiselt poolt võivad tegelastega samastumine või äratundmisrõõm olla olulised põhjused. Kirjandus tundub huvitav ka seetõttu, et ta ei anna otsest, käegakatsutavat kasu.
Lugude lugeja
Majandus- või õigusteemaliste raamatute puhul kipub mõte mõnikord ikka keerlema selle ümber, kas tegu on nüüd kõige õigema ja vajalikuma teosega või on sellesse süvenemine hoopis aja raiskamine, leiab Meerits. Ilukirjandus on aga midagi hoopis muud – seda lugedes taolist kontrollivat küsimust kasust ei kerkigi.
Üks põhjus on muidugi selles, et kirjandust loetakse enamasti lugude pärast. “Vaid väga väikeses osas ilukirjandusest ei olegi lugu,” mõtiskleb Meerits. Tema jaoks on lugude lugemine mingil määral meelelahutus, kuid Meerits tunnistab, et lugemise põhjuseid ta iseenda jaoks nii väga lahti ei haruta ega teoreetiliselt põhjendagi: “Olen vaba mees ja kui mulle meeldib lugeda, siis loengi.”
Kuid arutledes proosateoste kui enamasti lugusid kandva kirjandusliigi tähtsuse ja tähenduse üle, esitab Meerits küsimuse sellest, kellele missugune kirjandus mõeldud on: “Peame endalt küsima, missugust lugu inimene otsib?” Meerits püüab teemat piiritleda, leides, et vaevalt lugejad näiteks naistekatest või kriminulle lugedes teadlikult suuri või arhetüüpseid lugusid otsivad – selleks peaksid inimesel olema kirjandusteadlase või kultuuriantropoloogi huvid. Ometigi on nende raamatute lugejatel ootus, et lõpuks võidab suur armastus kõik tõkked, või siis tirib osav detektiiv vastiku kurikaela kohtulaua ette.
Kui kõrvutada kirjandust Hollywoodi filmitoodanguga, siis sealsed re?issöörid on täiuseni välja lihvinud terve rea lugude tüüpe, tundes ilmselgelt väga hästi nende aluseks olevaid alusmüüte, leiab Meerits. Ta sedastab ettevaatlikult, et midagi sarnast on toimumas ka kirjanduses. John Ronald Reuel Tolkieni, Dan Browni ning J. K. Rowlingu järeleaimajaid leidub sadu ja tuhandeid – mõned neist üsna originaalsed. Kuid paljude selliste raamatute kohta tuleb öelda, et tegemist on toodangu, mitte kunstiga. “Muidugi,” lisab ta, “on autoreid, kes püüavad tähelepanu tõmmata nendele müütidele vastandudes, aga mulle tundub, et see on vastuvoolu ujumine.”
Lihtne toit
Küsimuse peale, millised lood Meeritsale endale meeldivad, loetleb ta üles põnevikud, ulmekad ja kriminullid, mis on tema jaoks “lihtne toit”, isegi kui viimased suudavad vahel harva üllatada olmeliste detailide või originaalsete mõttekäikudega. Viimast esineb siiski harva. Kuid esineb.
Nii pakkusid Meeritsale just omavahelises võrdluses suurt lõbu Tamur Kusnetsi “Hundipäikese aeg” ja Kaupo Pähkeli “Ehatähe rüütel”. Esimest peab ta andekalt ja usutavalt kirjutatud võimalikuks ülevaateks Rooma riigi langusele järgnenud segadusteajast. Kaasa arvatud vaimuilmast pärit jõudude sekkumine, sest toonased inimesed seda ju uskusid. Ka peategelane ja tema areng jättis veenva mulje. Eriti veel kõrvutades romaaniga “Ehatähe rüütel”.
“Mulle tundus, et selle autor töötab turvamehena ega ole väga palju koolis käinud, vähemalt sõnavara ja lauset vaadates,” lausub Meerits sõbralikult tögades. “Raamatust kumas selgelt läbi, milline on autori kujutluses eetiline käitumine, kuidas olla viisakas daamidega, millised olukorrad on romantilised?”
B-kirjandus
Juba varem on Meerits lausunud, et talle meeldib raamatut lugedes mõtiskleda selle üle, kes autor on. Kui mulle jäi see algul natuke arusaamatuks ja kujutasin Heldur Meeritsat ette, suletud silmi raamaturiiuli ees seismas, sealt kobamisi üht raamatut võtmas ning seda esimese lehekülje pealt avamas – ise kramplikult vältides pilguheitu raamatu kaanele ja tiitellehele -, siis nüüd taipan, mida ta mõtleb, lausudes, et “sedasorti detektiivitöö on mõnikord päris huvitav”.
Meeritsa meelest kujutab B-kirjandus endast omamoodi ühiskonna sisikonda, milles sonkides on võimalik saada teada üht-teist ühiskonna meelelaadi ja valitsevate ideede kohta. “Sedasorti kirjandusest saame teada, mis stereotüüpe autor usub, või mis stereotüüpe autor usub inimesi uskuvat,” lausub ta muigamisi. Selleks peab ta ühtviisi heaks materjaliks nii B-filme kui ka B-kirjandust.
Tänapäeva mured ulmelistes keskkondades
Ulmekate – selle all mõtleb Meerits nii teaduslikku fantastikat kui ka fantaasiakirjandust, pidamata vajalikuks teha neil vahet – vastu tunneb ta huvi juba lapsepõlvest alates. Kuid ulmekaid on muidugi erinevaid ning omajagu naeruväärseks peab Meerits seda suunda, kus autorid “panevad kogu oma auru sellele, et kirjeldada, kuidas kosmoselaevad hüppavad ühest kohast teise ja mis vidinad kosmonautidel täpselt skafandri küljes on”.
Pigem pakub talle huvi suund, kus autorid projitseerivad ulmelistesse või muinasjutulistesse keskkondadesse meie ühiskonna ees seisvaid probleeme ja küsimusi. Näiteks Naomi Noviku “Temeraire”, mille tegevus tundub esmapilgul täiesti jaburana. Nimelt olevat Napoleoni sõdade ajal vastaspooled kasutanud draakoneid! Lugedes aga selgub, et tegelaste mured on väga sarnased koolilaste hirmudega: kuidas ma uues koolis hakkama saan, kas ma ikka leian sõpru, kuidas oleks õige (kodu)loomadega ümber käia? Meerits oletab isegi, et see, et autorid ei pea ulmekirjanduses arvestama tänapäeva realiteetidega, laseb neil mõelda vabamalt.
Ühe kiiduväärseima näitena toob ta Tolkieni, kelle “Silmarillioni” peab ta siiski liiga äärmuslikuks kunstliku maailma konstrueerimise näiteks. “Ju oli Tolkienil vajalik ka selliseid vanu legende luua,” nendib Meerits, “aga mina sellest suurt puudust ei tundnud. Oleks ma ise olnud selle maailma konstruktor, siis võib-olla?”
Omal ajal nautis Heldur Meerits muidugi ka vendade Strugatskite teoseid ning peab neid aktuaalseteks tänapäevani. “Praeguseni on võimalik olmelistest ja ärilistest olukordadest tuua nende töödest toredaid võrdlusi,” pugistab Meerits naerda ja selgitab oma mõtet näitega Strugatskite jutustusest “Põgenemiskatse” (e. k 1965, Tallinn, Eesti Raamat), milles kosmoserändurid satuvad üsna primitiivse, totalitaarse riigikorraldusega planeedile, kus maa seest sõidavad seletamatul põhjusel välja sõidukid, mille üle kohalikud püüavad saavutada kontrolli, toppides näppe suvaliselt masinate juhtimispuldi moodustavatesse aukudesse ja registreerides toimuvaid muutusi. “Tegelikult me näeme elus hästi tihti olukordi, kus inimesed püüavad midagi teha, aga see jääb samasugusele pimeda katsetamise tasemele – et kas töötab või ei tööta, nii nagu need vangid või orjad selles loos,” nendib Meerits.
Jõudes järjega eesti ulmekirjanduseni, ei suuda Heldur Meerits meelde tuletada ühtegi erilist pettumust. Kuid paraku ei meenu ka mitte ühtegi eriliselt vaimustavat teost, “mille peale püsti hüpata ja aplodeerida”. Mõne autori arengut jälgib Meerits aga sellele vaatamata huviga ning märgib heameelega, kuidas Indrek Hargla raamatute kohta käivate arvustuste tonaalsus on aastatega muutunud positiivsemaks. “Kindlasti on tema lood hästi loetavad, aga mingisugune viimane nõks on vist ikka veel puudu,” nendib virnade viis välismaa ulmet läbi lugenud Meerits. “Ta ei ole veel jõudnud päris samasse kategooriasse Kivirähaga, aga on täiesti võimalik, et ta ühel päeval jõuab nii kaugele.”
Kust ja kuidas?
Tunnen huvi, kust Meerits raamatuid hangib. Ta selgitab, et vahel hakkab midagi silma isegi selvepoodide pisikesest raamatuosast, kuid üldiselt on sealne valik nigel. Aga saan aru, et võib-olla see ongi Heldur Meeritsale sobivaim variant, sest juba järgmises lauses kurdab ta, et püüab vältida raamatupoodides käimist, kuna seal tekib nii palju ahvatlusi.
“Samal ajal on mul kodus juba suur virn lugemata asju,” ohkab ta ja nimetab järge ootavatest teostest kohe ühe ka ära. Selleks on sõjaajaloole keskendunud Osprey kirjastuses ilmunud pildiraamat “Armies of Ivan the Terrible. Russian troops 1500-1700”, mis pidi olema ülevaatlikult, kuid samas professionaalselt koostatud. Kuid see pole ainus pooleliolev raamat Meeritsa raamatuvirnas. Veel kuuluvad sinna mõned jutukad, mida on teinekord mõnus enne magamajäämist mõne lehekülje kaupa tasapisi lugeda.
Hiline õhtu ongi enamasti see aeg, mil Heldur Meerits raamatuid loeb. Kuid tihti venivad lugemisõhtud pikale ja Meerits pakub, et ööpäeva 24 tunnist võib-olla kaks kuluvad lugemisele ning tulevad ikka uneaja arvelt.
Ajaloost klassikani
Minu küsimuse peale, millest see tuleb, et muidu rahanduse ja majandusega tegelev inimene ajaloo vastu huvi tunneb, laiutab Meerits käsi ja ütleb, et see teema on teda tõmmanud nii kaua, kui ta mäletada suudab. “Minu meelest on ka tõsiteaduslikud ajaloouurimused huvitavad,” avab ta oma huvideringi. “Ka neist võib lugu leida, kuigi enamasti on tegu tundmatu ja uue teadmise otsimisega. Natuke meenutab see detektiivijutte – ajalooraamatut lugedes korjad kokku killukesi ja rekonstrueerid nende alusel tervikpildi. Kui vaatan Margus Laidre Tartu ajalugu, “Dorpat 1558-1708. Linn väe ja vaenu vahel”, siis selle raamatu voorus seisneb kasutatud allikate rohkuses. Selle ajajärgu kohta õnneks leidub allikaid. Ometi jääb ka sellest raamatust õhku veel küsimusi. Juba raamatu maht seab piirid, aga üleüldse: kui hakkaksime kirjeldama oma tavalise elu ühte tavalist päeva, siis saaks sellestki mitu köidet.”
Edasi selgitab ta, et alati “kui riiulisse tekib mõni ajaloolise sü?eega, siis ma kindlasti vähemalt vaatan sisse”. Paraku ei leidu eesti keeles head ajalookirjandust mitte liiga palju. Nii heidab Meerits kirjastuse Kunst sarjale “Kuningaraamat” – paremini tuntud vast kuldse sarja või valitsejate elulugudena – ette natuke veidrat autoritevalikut, eriti just sarja valitud saksa autorid on Meeritsa hinnangul liiga sentimentaalse ja dramaatilise keelekasutusega: “Sealt tuleb sisu kättesaamiseks mitu kihti ise maha koorida.”
Põhilised asjad
Selles mõttes on alati hea pöörduda klassika poole, mis kõneleb lõpuks kõige ajatumalt ja selgemalt. “Kui pöörduda näiteks muusika poole, siis pärast Beethovenit on väga palju muusikat kirjutatud. Aga kas on keegi Beethovenist parem?” Nii ongi Heldur Meerits lõpuks sunnitud tunnistama, et pärast kõikvõimalike uuemate autorite kallal vaevanägemist jäävad tema jaoks alles kolm suurt – Oskar Luts, Friedebert Tuglas ja Anton Hansen-Tammsaare, kes kolme peale kokku kajastavad eestlase hinge igast võimalikust küljest. Kuigi ta sooviks meie kirjandusolümposele tõsta ka Andrus Kivirähka, tahab ta igaks juhuks siiski veel pool sajandit oodata.
Üks ring on sellega taas kord sulgunud ja meie intervjuu saab otsa.
* * *
Eesti tänapäev
MIDAGI IKKA ON KA! Meerits tänasest kodumaisest kirjandusest
Muidu Heldur Meerits uuemat eesti kirjandust kuigivõrd ei loe. Kivirähka on muidugi lugenud, kuid “Mees, kes teadis ussisõnu” ei täitnud kõiki ootusi. “Seal oli teravmeelset kriitikat tänapäeva Eesti kohta,” seletab ta, “aga lõppkokkuvõttes raamat ikka ei meeldinud, “Rehepapp” oli suurusjärgu võrra õnnestunum.”
Veel on Meerits püüdnud lugeda Kaur Kenderit, kuid nimetab seda ponnistust “raamatust läbi närimiseks”, mis pealegi ei viinud võiduka lõpuni. “See on mingi väga teine maailm, milles Kender elab,” ohkab ta resigneerunult. Samuti leiab ta, et näiteks keskea-, loomingulise või mingi muu kriisi kirjeldusi, kus satutakse järjest pahandustesse ning lõpuks jõutakse hädise happy end’ini, Meerits lugeda ei viitsi.
Liiati on tema jaoks tegu üsna läbileierdatud alusmüüdi kordusena. Võttes selle võimalikult lihtsalt ja arhetüüpselt kokku, ütleb Meerits, et tegu võiks olla klassikalise looga printsist, kes eksib metsa ära ning kas leiab oma printsessi ja nad elavad õnnelikult tänapäevani või satub kurja nõia kätte sajaks aastaks vangi.
Kuid Meerits tunnistab ise, et selle arhetüüpide-jutuga ei taha ta liiale minna ning kindlasti ei püüa ta kõike kirjutatut niimoodi teatud motiividele taandada. Kohati on seda naljakas teha, leiab ta, aga ta ei arvagi, et selline lugemisviis kõigile ja kõige kohta sobiks.
* * *
Heldur Meerits
Sündinud 1959 Põltsamaal.
Lõpetanud 1977 Põltsamaa Keskkooli ja 1982 Tartu Ülikooli.
Töötanud 1982-1987 Tallinna Linnavalitsuses, 1988-1991 ja 1995-1997 Eesti Pangas, 1991-1995 Hoiupangas ja Hansapangas ning 1999-2002 peaministri majandusnõunikuna.
On 1997. aastast Audentese nõukogu liige.
Arhitektide Liidu auliige.
Abielus, 2 poega