KUI POSTKAARDIST SAAB KIRJANDUS: Tiit Pruuli koostas albumi sajandi jooksul ilmunud ja saadetud postkaartidest. Et kaardi ühel pool on reeglina pilt ja ajalugu, jääb teisele poole isiklik kirjandus – nagu sõbraga vahetatud päevik. Juku-Kalle Raid mõmises Tiiduga väheke postkaardiudu.
Juba hallidest aegadest peale on inimesed, kes üksteisest kaugel, omavahel sõnumeid saatnud. Ikka on olnud olulisi teateid, mida Lakedaimoni rahvale, Kleopatrale, paavstile, mileedi de Winterile või mõnele teisele tähtsale tegelasele teada anda, kirjutab Tiit Pruuli oma raamatu „Eesti ajalugu postkaartidel 1918–2018“ eessõnas.
„Alates 1894. aastast võisid Venemaa eraettevõtjad trükkida ka selliseid kaarte, mille tagumisel küljel oli mõni foto või joonistus. Seda luba hakkasid esmalt usinalt ära kasutama just Baltikumi linnade kirjastajad. Riia, Tallinna, Pärnu ja Tartu ettevõtjad võtsid eeskuju Lääne-Euroopas kasutusel olnud kaartidest. Vanim postkaart, mis on Eesti aladelt teele pandud, on 13. juulil 1894 Tallinnast Moskvasse saadetud kaart, millel on kujutatud Pika Hermanni torni.“
Tiit lisab: „Postkaarte kogutakse enamasti kas pildi pärast või kaartide peal olevate markide pärast. Palju harvem selle pärast, mis kaartidel kirjas. Antud juhul huvitab meid aga eelkõige tekst.“
Maailmas kogutakse kõiksuguseid asju. Mind rabas umbes pool aastat tagasi kusagil sotsiaalmeedias ühe mõnusa tädi fotodega lehekülg, kus ta demonstreerib oma kanamunade kollektsiooni. Neid on mitu majatäit. Osa veel templiga. Mäletad, nagu karjus Eino Baskin ühes Žvanetski kirjutatud estraadikavas, et „meil on praegu mingi sihukene uus kanatõug, kes muneb templiga mune kõikseaeg!“
Sina mune ei kogu, aga kogud vist kõike muud. Tegelikult ongi paljudel Eesti Vabariigi kodanikel ebaselge, mida sa kogud, sest suurele osale neist tundub, nagu koguksid sa absoluutselt kõike peale kanamunade!
Mul on väga selgepiiriline kollektsioon, kus kõige tähtsamad on Eesti merendusega seotud postkaardid ja fotod. Järgmise tähtsusega on mereteemalised kunstiteosed. No siis tulevad Eesti asutuste ja ettevõtete sümboolikaga kirjaümbrikud. Emotsionaalselt on olulised need kirikutega postkaardid, mida sõbrad mulle maailmast saadavad. Siis on mu kollektsioonitoas ja -keldris ka natuke igasugu muud sodi ja lõpuks ka erinevate lennufirmade oksekotid.
Postkaardid on ikkagi üks olulisi nõrkusi. Loogiline oleks, et sa kui raudteelane võdised erutusest rongiga postkaarti nähes, ometi saadavad sõbrad maailmast sulle just kirikuvaatega kaarte.
See algas siis, kui Veerevate Eestlastena autodega ümber maailma sõitsime ja saatsime Raido Rüütliga erinevatest pühakodadest postkaarte Pühtitsa kloostrile. Koju jõudes kutsus iguumenja Varvara meid külla ja näitas, kui kenasti nad neid kaarte alles on hoidnud ja kuidas neist rõõmu tundnud. Siis otsustasin, et korjan pühadele õdedele veel pisut pühapaikade kaarte ja kingin neile. Nüüd on neid kaarte nii palju, et olen lasknud nende tarvis spetsiaalse kapikese ehitada. Eks ma selle varanduse ühel päeval Kuremäele ära viin.
Eesti ajalugu on esitatud mitmel moel – luuleantoloogiate, ajakirjanduslike teadete, ilmateadete, markide ning veel tuhande asja kaudu. Postkaartide kaudu saab ka, neid ongi vabas Eestis täpselt sada aastat avaldatud. Kuidas selle žanriga on, kas tuleb ette ka kurioosumeid nagu markide puhul – vigase või ületrükiga isendid – või ehk koguni võltsituid kui valeraha?
Mõned kaardid on muidugi haruldasemad kui teised. Mõned kaardid, ses raamatus näiteks Eesti Leegioni laulusõnadega kaart aastast 1944, võivad maksta sadu eurosid isegi ilma selleta, et neil kallis mark või haruldane tempel peal oleks. Mõne kaardi teeb kalliks saatja isik (ses raamatus on autoreid Rein Ristlaanest Jüri Ratase ja Mart Laarini).
Räägi pisut oma kogu haruldasimatest tüüpidest.
Minu haruldused, mida tegelikult selles raamatus ei ole, on ikka seotud merendusega – Eesti laevad, sadamad, tuletornid. Aga las need jäävad praegu veel sahtlipõhja, kunagi lasen nad ka valguse kätte ja teen mõne raamatu.
Kui su raamatut silmitseda, jääb mulje, et sa ei kogu mitte sugugi kaarti kaardi pärast, vaid tihtipeale on sääl hoopis mõni kentsakas ajastule viitav sõnum. Mõnikord ikka hullult naljakas. Ja teinekord päris kurvake. Kirjandus.
Jah, see raamat ongi kokku pandud mitte ainult kaartide, vaid eelkõige sõnumite pärast. Kes meist ei taha mõnikord piiluda võõraid kirju. Nüüd on see võimalus legaalselt olemas, saab teada, mida kirjutas soldat oma lähedastele Vabadussõja ajal kaitsekraavist või Jaan Tätte Vilsandi saarelt sõber Juhanile.
On sul aimu, kui palju on Eestis postkaarte üldse trükitud, kasvõi umbkaudu? Ikka veel ju tehakse, kaardisaatmise komme pole täiesti ära kadunud.
Need numbrid on tohutud. Väga ilusaid, koloreeritud ja värvilisi, Eesti-teemalisi postkaarte ilmus tsaari ajal juba 19. sajandi lõpust alates. Kui varem, interneti-eelsel ajastul, on postkaardil ka praktiline tähendus, siis eks praegu on need saatmised rohkem emotsionaalsed (tähtpäevad, õnnesoovid) või sümboolsed (reisidelt). Aga näen rõõmuga, et toimumas on teatav käsitsi kirjutatud kaartide renessanss.
Meil on ühine sõber Ave Alavainu, kes kogub kaarte ja mulle paistab, et mida jaburama jutu sa talle saata suudad (kusagilt maailma nurgatagustest), seda rõõmsam ta on. Nagu killuke absurdiluuletust Hiiumaa enesetapukarva taeva alla!
Jaa, Avele püüan minagi kaarte saata, see on nii ilus, et inimest, kes ise oma tervise tõttu enam palju ei liigu, tervitavad sõbrad kaartidega kaugetelt maadelt.
Aga sa ise? Kui palju sul on postkaarte, mida sulle endale saadetakse ja kui palju siis tõsimeeli „koguks“ liigendatavaid?
Ma võtsin endale just kuu aega tagasi ühe abilise, kes skannib ja kirjeldab mu kogu olulisemad osad ära. Kuu ajaga on ta jõudnud läbi töötada päris väikese osa sellest kogust. Aga tegelikult olen ma paljude Eesti postkaardikollektsionääride hulgas siiski alles poisike.
Aga postkaart, mille mu tütar on saatnud mulle Tartust, on mu kollektsioonis minu jaoks kindlasti mitu korda tähtsam kui mõni rahaliselt meeletult kallis trükis. Kogu väärtus ei avaldu ainult rahas.
Mis printsiibi järgi raamatu õieti koostasid, kindlasti oli palju hammastekiristamist.
Raamat hõlmab aastaid 1918–2018, igast aastast enamasti kaks kaarti. Kui oli mõni aasta, kus mul tõesti head ideed ei olnud, jäi raamatusse vaid üks kaart, ei hakanud kunstlikult pingutama. Tahtsin, et esindatud oleks n-ö tõsisem ajalooline pool ja samas ka isiklik pool. On kaarte, mis on seotud oluliste ajaloosündmustega, aga on ka väga isiklikke ja võibolla esmapilgul ka tühisena näivaid pöördumisi, mis aga kokkuvõttes iseloomustavad siiski ka kogu ajastut. Meie esivanemate lihtsad lood on tihti oluline osa suurest ajaloost. Eks muidugi küsimus on, et postkaardid on ikka avalik asi ja eri aegadel on riigivõimu esindajad neid avalikult või salaja lugenud ja inimesed ei ole saanud oma tõelisi mõtteid postisüsteemile usaldada. Aga usun siiski, et kui ka selliseid ajastu märke lugeda osata, annab see raamat justnimelt omalaadse ülevaate meie ajaloost.
On sul mõni armsaim ka sellest eklektilisest, ent toredast kogust?
Võibolla postkaart aastast 1930, kus avatakse Saduküla Vabadussõja sammas ja selle samba kõrval seisab auvalves mu vanaisa noore mehena. Päeval, mil see sammas 1990-ndate algul taastati, oli mu vanaisa samuti samba kõrval valves. Ta enam seista ei jõudnud, auvahtkonna mehele tuli panna samba kõrvale istumiseks tool. Aga ta oli kohal. Eesti eest!
