HÕÕRUVA LIIVATERATA POLE PÄRLIT: Bioloog ja kunagine Läti ning Rootsi suursaadik Toomas Tiivel analüüsib mõisteid „oma“ ja „võõras“. Organismis hävitatakse „võõras“ enamikul juhtudel, sest vastuvõtuks pole vajalikke tingimusi või tahet. Kui aga toimub omaksvõtt, võib rääkida millegi uue tekkest. (Toimetus soovitab ka Tiiveli raamatut „Elu on sümbioos“).
Oma ja võõra eristamise ja neisse kategooriatesse suhtumise probleem on ilmselt üks olulisemaid mitte ainult eluslooduses, vaid ka eri kultuurides – inimeste vahel. Äärmustesse minnes ei ole ilmselt võimalik ära tunda ei midagi/kedagi täiesti võõrast (kui sellist asja üldse olemas on) ega ka täiesti oma (iseennast): selleks puuduvad organismidel vastavad võimalused – meeleorganid. Viimase, s.o täiesti „oma“ puhul on asi keerulisem: kui „oma“ on näiteks oma veri, kodu, keel, mõtted? Tavaliselt reageerivad elusolendid millelegi, milles nad tunnevad ära kas „pisut oma“ või „pisut võõrast“.
Keegi ei saa üksi hakkama
Eluslooduses on tavaliselt tegemist suhteliselt diskreetsete süsteemidega – organismidega –, kes kõik kuuluvad mõnda eluslooduse suurrühma, näiteks taimed, loomad, seened jne. Samas on väga raske leida loodusest organismi, kelle sees, ümber või kõrval poleks mõnda lahutamatut kaaslejat. Enamasti on sellistes kooslustes partnereid enam kui kaks. Võiks öelda ka nii: keegi ei saa läbi ilma võõrata, vähemalt mitte pikemas perspektiivis. Milline on siis see „võõras“?
Pikka aega olid eluteadustes kasutusel mõisted „sümbioos“ ja „parasitism“ – inimeste pandud ja inimeste määratletud kooseluvormid: üks mõlemale kasulik, teine vähemalt ühele poolele kahjulik. Järgmine samm oli tõdemus, et paljudel juhtudel piisab sümbioosi ja parasitismi vahelisest liikuvast tasakaalust, et säärane „kooselu“ püsiks stabiilsena. Paraku on niisugust hindajast lähtuvat sõltuvust – kasulik või kahjulik – tihti raske või isegi võimatu kindlaks teha.
Pakutud on ökoloogilist määratlust: sümbioos kui kooselu, kus mõlemad partnerid reageerivad üheskoos ja ühtepidi väliskeskkonna mõjutustele, toimides ühe organismina; ent parasitismi puhul nõrgestab parasiit peremeesorganismi. Veelgi perspektiivikam tundub aga olevat kombineeritud klassifikatsioon, mis paigutab iga konkreetse organismide assotsiatsiooni (suhte) teatavasse tunnusruumi, mille koordinaattelgedel paiknevad eri tunnused. Nii on võimalik hinnata partnerite seoseid keskkonnaga, nende ruumilist paiknevust, assotsiatsioonis olevate partnerite suurust, suhte ajalist kestust, partnerite vastastikust vajalikkust ja nende suhte spetsiifilisust ning teineteisest sõltuvuse viisi, samuti ka nende integreerituse astet. Ja palju muudki.
Omaks muutunud võõrad rakkude sees
Üks hea näide partnerite eri tasemega integreerituse kohta on eluslooduses levinud heterotüüpsed rakkudevahelised assotsiatsioonid, eriti evolutsiooniliselt eritasemeliste rakkude vahel: mikroorganismide seosed hulkraksete organismidega, kelle rakkudes või kudedes nad end sisse seadnud on. Traditsiooniliselt käsitletakse niisugust olukorda kui nakkust ning piirdutakse mikroorganismi mõju selgitamisega kas makroorganismile tervikuna või vähemalt nakatunud koele. Enamasti ei ole tähelepanu pööratud kirjeldatud interaktsioonis osalevate rakkude vastastikuste seoste kujunemisloole ja sellele, millist mõju võisid need seosed avaldada vastava assotsiatsiooni (interaktsiooni) kui terviku fülogeneetilisele kujunemisele. Selles nähtuste ringis on aga leitud üllatavalt intrigeerivaid situatsioone, mille puhul „kaovad“ piirid integreerunud organismide vahel funktsionaalses mõttes, kuid säilivad struktuurses.
Klassikaline näide on siin raku sees elavad endotsütobiondid (näiteks tirtidel), vähem või rohkem peremeesrakuga integreerunud rakuosad, mis eksisteerivad sarnasel tasemel rakuorganoididega. Niisuguseid endotsütobioose, mis on tihti pärilikud, on leitud enam-vähem kõikides eluslooduse suurrühmades. Nende tähenduse kohta vastuvõtjale ehk peremeesorganismile on peale „toiduallika-endotsütobioosi“ hüpoteesi lisandunud „organoidi-endotsütobioosi“ hüpotees.
Seega võiks eeldada, et suhtest ei saada mitte ainult hetkelist „kasu“: partnerite vahel ei ole vaid toitumuslik side. Üks ei täienda üksnes teise toidulauda seal puuduvate ainetega, mida toodetakse nii enese kui ka peremehe jaoks või üks ei paku teisele lihtsalt „kohta, kus elada“. „Organoidi-endotsütobioosi“ hüpotees eeldab sümbiondi ainevahetuse ja arengu olulist integratsiooni peremeesrakuga: midagi võrreldavat rakutuumast sõltumatute oma DNA-d sisaldavate rakuorganoidide ja eukarüootse raku interaktsioonidega, kus partnerid on teineteisest praktiliselt lahutamatud. Säärane interaktsioon vajaks aga geneetilise materjali vahetust kahe partneri vahel nende ühise evolutsiooni vältel, mille lõppstaadiumis kantakse geen(id) ühelt partnerilt üle teise tuuma või nukleoidi.
Kõige selle tulemuseks on partnerite arengutsüklite väga ulatuslik sulandumine. Ühte ei ole võimalik teisest eraldada, ilma et sellele järgneks tõsiseid häireid (näiteks pahaloomulise kasvaja teke). Ka võivad ühe osalise funktsioneerimishäired põhjustada teises pöördumatuid muudatusi, mis enamasti lõpevad mõlema surmaga. Väljaspool peremeesrakku on sümbiondid suutelised paljunema vaid piiratud ulatuses. Ja kuigi sümbiondid võivad säilitada „oma – erilise“ DNA, RNA, valgusünteesi süsteemid ja energeetika, mis erinevad peremeesraku omadest, siis eukarüootse peremeesraku kaitsemehhanismid neid ei ründa.
Võõra sissetung loob vahel uue kvaliteedi
Niisuguste süsteemide – assotsiatsioonide teke ajaloos (evolutsioonis) on vaieldamatult seotud „võõra“ sissetungiga. Vaieldamatult on assotsiatsioonide kinnistumise ja evolutsioneerumise käigus tekkinud organismidel uusi, oma eellastel puuduvaid omadusi, mis annavad teatud eeliseid arengus ja võimaldavad hõlvata uusi elupaikasid. Protsessi, kommunikatsiooni käigus tekib enamasti midagi uut. Loomulikult hävitatakse „võõras“ enamikul juhtudel, sest vastuvõtjal poolel pole vastuvõtuks vajalikke tingimusi. Kui aga toimub omaksvõtt, võib rääkida millegi uue tekkest. Sellel uuel on siis peale peremeesorganismi säilinud tunnuste ka mingid tunnused uuelt – võõralt.
Süsteemide kommunikatsiooniks on vajalik arusaamine/tõlkimine – see on kommunikatsiooni eesmärk. Kui üks tahab teisele midagi öelda, peab ta kasutama teatavaid koode. Teine teeb samuti ja kui need kodeerimissüsteemid on piisavalt sarnased, leiabki aset kommunikatsioon.
Samas on vajadus mõistmise järele eri kommunikatsioonitasemetel erinev. Kommunikatsiooni puhul väga jäiga ja täpselt reglementeeritud partneriga (utreeritult kas mingi aparaat, sõjaväelane või fundamentalist) peab arusaamine olema täielik (100%) ega ole mitte mingit ruumi variatsioonideks. Et anda edasi elu ehk teisisõnu, et järglased oleksid sarnased oma vanematega, peab arusaamine/tõlkimine molekulaarsel ja rakutasemel olema ideaalilähedane, kuid mitte kunagi 100-protsendine: need haruldased vead on äärmiselt vajalikud elu jätkamiseks ja evolutsiooniks.
Sellised vead (müra, mittemõistmine, võõras info) muutuvad tõenäoliselt veelgi olulisemaks, kui on tegemist inimühiskonna ja kultuuriga. Kultuuri puhul suhtlevad elusad või ka surnud indiviidid üksteisega tekstide abil: piltlikult oleks tegemist nagu mingi sisuga täidetud kottidega, millel on tähendus vaid sel juhul, kui keegi, kes sellest midagigi aru saab, on sellega seotud. Et edasiantavat teksti mõista, tuleb see tõlkida, et aga arusaamine pole kunagi täiuslik, ei ole kunagi võimalik saada ideaalset tõlget – jällegi tuleb sisse „võõras“ element. Kunstilist teksti saab ja võib tõlkida/tõlgitseda väga erinevatel viisidel. Luule tõlge on enamasti palju enamat kui lihtsalt tõlge. Seda võib nimetada variatsiooniks mingil teemal, poeetiliseks tõlgitsuseks, poeetiliseks variatsiooniks jne.
Uus on samaväärselt originaaliga ehe ja huvitav
Väärtuslik kultuuritekst sisaldab tihti palju varjatut, mis esimesel pilgul või uurimisel ei pruugi sugugi avalduda ehk nagu maalikunstnik Tiit Pääsuke on kunagi pealkirjastanud oma näituse: „Varjus on enam“.
Näiteks maailmakuulsat näitemängu „Hamlet“ võib tõlgitseda piltlikult öeldes sajal viisil, Shakespeare’i oma on vaid üks nendest. Meie jaoks on loomulikult ka see huvitav, kui me saame lisada tekstile „oma“ interpretatsiooni. Kui huvitav see aga kellegi teise jaoks on, oleneb „uuest, lisatud sisust“. Populatsioon, mis koosneb „ideaalsetest“ inimestest, kellevaheline kommunikatsioon ja vastastikune mõistmine on eksplitsiitne, on seega tõeline mõttetus. Nendel inimestel ei ole üksteisele mitte midagi öelda.
Varieeruvus tähendustes, „võõra“ sissetoomine ja tekstide mittemõistmine on äärmiselt vajalik nii eluslooduse kui ka kultuuri stabiilsuse säilitamiseks.
