VESTLUSI TÕEST: KesKus’i uus lugudesari, mis rehabiliteerib alkoholi ja kus mõnda olulist kultuuritegelast intervjueerib tema lemmiknaps. Hardi Volmerile helistas just pudel keskklassi viskit, et pajatada temaga varaste hommikutundideni.
Viski: Ma olen ikkagi keskklassi viski, ehkki odav… Kunagi sümboliseerisin peent läänt, praegu… Kuidas see juhtus, et sa just mind tahtsid hakata ära jooma?
Hardi Volmer: Eks ikka vajadusest oma olematu klassikuuluvusega omaenese alateadvust kõditada. Meil Eestis on ju ainult rikkad ja vaesed, keskklass on puudu. Seda lünka soovisingi täita. Et paneks sinu abil aluse kohalikule keskklassile või nii.
No eks mind ole kurku kallatud ka! Mõned kõige õudsemad mälestused räägivad ka sinu uue plaadi kontsertidest. Eks ole, teie spektaakel algab 12, aga kogu bändiga tellite te mind lauda juba kell 9 ja siis algab hirmus ahistamine.
Meie bändist kuulume viskiklubisse ainult mina ja Rollo (Roald Jürlau) ja sestap antakse täiesti valimatult valu ka näiteks labasele lauaviinale, kui vaja. Mis sinu ahistamisse puutub, siis on siin ka oma pragmaatiline talupojatarkus taga – nimelt teab iga põlvepikku poisikegi, et viski ja õlu on ühe ema lapsed ja käivad kokku, vastupidiselt viina ja õlle kooslusele. Hoitagu meid selle eest! Aga õlu on ju ikka olnud rokipeerude lavapartner.
Mäletan, kui olin veel kättesaamatu ja peen välismaa jook ning teie alles vastikud väikesed kunstikooli tatid, läks sul pool aega minu otsimise peale.
Otsisin! Ja igalt poolt ikka ei leidnud küll. Mäletan, et Moskva olümpiaadiga seoses ilmus tollase Moskva kohviku alumise korruse puhvetisse ühtäkki sinu tore sugulane J&B ja kui filmindusega seoses sai hakatud pealinnas käima, siis Gorki uulitsalt (praegu vist Tveri bulvar) sai välilahvkast täiesti väärikat jooki, Teatcher’s nimi, kaasa ostetud. Olid sellised vabaõhu müügiletid, kus ka kõige karmimal talveõhtul müüdi Beefeateri džinni ja seda pedagoogide viskit. Nii jabur, kui see ka ei tundu, aga minu esmased lähitutvused sinuga on kõik kuidagi moskvapõhised.
Minu kolleeg, viin, rääkis kunagi, et tema ahistajad jätavad ta tihtipeale joomata, kuna temas peitub tõde ja inimesed kardavad tõde alla neelata. Aga mina olen ju eelkõige puskar.
Hakka või vägisi filosoofia sohu vajuma. Et kas tõesti annab viinaga kustutada igavese tõsielu tuld? Tundub, et annab küll. Aga sinus peitub põhjatu tarkus, ilu ja igavene kevadetunne, sa vana eputrilla! Nime algtähendus on ju vesi – uisce, keldi keeles ja mitte niisama vesi, vaid uisge beatha elik siis eluvesi. Tähelepanuväärne on seejuures sarnasus ugri algkeelega – ves! Sinu lihtsameelse kolleegi nimigi (vodka) tähendab pelgalt vett-veekest ja eks iga inimese tõde peitu just selles joogis, mille abil ta on harjunud end tõe lätetele ligemale jooma. Vanadel roomlastel oli selleks ju vein – vino.
Ära sa selle puskari sõimu pärast põe! Võta kust otsast tahad, aga kõikse kuulsamad ja auväärsemad tõekuulutajad on lõpuks ju kõik puskarid – Grappa, Tšaatša, Paalenka, Sikudia, Sliivovits jne, jne.
Jürlau ja sina arvate küll, et kirjutate laule, aga tegelikult on ju ikkagi nii, et need laulud on kõik minu tehtud!
Oli’s nüüd vaja kallist lugejat sedavõrd jõhkra tõega kottida! On jah sinu tehtud! Kas hakkas nüüd parem? Aga mingi jagu sõnu on ikkagi su kolleeg viina tehtud ja kui viimase plaadi sõnarikku, Ilvese Aapot uskuda, siis päris mitu teksti treis valmis va konjak ise!
Muuseas, millal toimub meie järgmine kohtumine?
Kohtumine tuleb varem, kui sa aimatagi oskad ja põhjuseks – usu või ei – etnoloogia. Nimelt läheb mul siin kohe sõit Iirimaa ekspeditsioonile. See ei ole UBC (viskiklubi) lähetus, vaid väga diskreetne iseenese komandeerimine. Nimelt olen ammuilma plaaninud lebrakoonusid (Leprechaun) uurida ja olekski pidanud seda tegema – siis kui ma veel noor ja tugev olin, sest lebrakoonud on ohtlikud. Meie omadest on sama kurjad veel ehk ahjualused ja sortsid. Ja nagu me teame, on nendega kohtumise välistamatud tingimused – piiramatus koguses viskit, sild pubi ja kodu (hotelli) vahel ja eeldus, et oled viimane lahkuja või siis vähemasti üks viimaseid. Lebrakoonud teadupärast ilmutavad end sildadel ja on küllaga teada olukordi, kus sillalt põgenenud hirmušokis vennike leitakse hommikul pubi tagahoovist. Iirimaal on igas külakeseski oma jõgi ja võimalused uurimistööks avarad. Kohtusin kunagi ühe toreda päkapikuteadlasega, Corcki ülikoolist, kes lasi end Jerryks kutsuda, kuid kelle tegelik nimi oli Gheraechinn – temalt mu teadmised. Nõnda et hakkame sääl rohelisel saarel juba täna õhtust koos teadust tegema!
Millise summa võlgned sa mulle oma autoritasudest?
Sina häbitu Paabeli hoor julged sellise jutuga tulla! Iga sinuga veedetud hetke eest tuleb mul raha välja käia ja mõnikord päris korralikult. Kuidas see oligi, et „su nahka läks kogu mu raha, mu tervise mängisid maha ja nüüd sa va pasa ei taha…“
Me siin õllega vahepeal arutasime mineraalvee omaduste üle. Kasutu saast. Kas mingit protestikontserti ei saaks teha?
Sinu kõrval on veel sama tähtis koht kui õllel. Aga see vesi peab ideaalis olema samast jõest võetud, kust viskipõhigi, ja mida vähem mineraale, seda parem. Mineraalvesi on ju tõbistele mõeldud ja kuidagi tobe oleks ravimite vastu protestima hakata.
Nüüd me räägime kõigest kaunist, mida ma sulle meelde tuletan ja minu esimesest ilmumisest!
Mis muud kui kõik need kaunid kunstid, aga ka noorusaeg ja süütuse kaotamine. Sinu esimene ilmumine Ungari päritolu, nn sotsialistliku viskina Club99 ja teine Long Johnina, mida käisin esivanemate tagant baarikapist nihverdamas. Absoluutselt alati ununeb tõsiasi, et tegelikult sisaldad sa mürgiseid puskariõlisid, mis on visad ihust väljuma ja seetõttu on puhas viin palju valutum jook.
Viskiklubi, mille liige oled, veab Toomas Tiiveli nimeline multidistsiplinaarne bioloog. Tore.
Klubis oli mul juba sõbrukesi hulganisti, kellele ei olnud mingi saladus, et ka minu koon viski poole viltu on ja nagu traditsioon nõuab, peab olema kaks auväärset soovitajat. Kes need olid, eks nad ise tea. Tegelikult peaks vaikselt kodus olema ja meeletult trenni tegema, sest mai lõpul toimuvad Setustanis järjekordsed UBC jõulud ja seal juba nalja ei tehta.
Seadusliku abikaasana peaks küsima: ega sa mind ei peta?
Mis seaduslik kaasa? Vana hatt, iga vastutulijaga kohemaid ühte heitmas! Võin sirge seljaga silmisse vaadates kuulutada, et olen sind alati petnud ja jään seda rõõmsasti tegema ja see nimekiri juhupartneritest tuleks õige pikk, olgu Allah meile armuline! Aga maha jätta pole ma sind kunagi kavatsend. Nõnda kenasid nimesid kui sul, pole kellelgi: Bunnahabhain, Lagavulin, Jura, Tamdhu, Macallan, Laphroaig etc.