TÄNAVANURGAL PARGIS: Oma kodu ümbrus läheb inimesele väga palju korda ning seda tuleb
linnaruumi kujundamisel usaldada, arvab Peeter-Eerik Ots (Eesti 200 kandidaat). Täna on pealinna
avalik ruum liikunud nutiseadmetesse ning selmet suvalisel joodikul paluda meie ühisruumist ära aurata,
tehakse video ning kurjustatakse kommentaariumites, kui käest on linnaruum läinud. WTF?

Sain kord vanalinnas kolleegidega kokku, et minna Tallinna linnavolikokku linnaruumiprojekti tutvustama. Olin purjetades kergelt jalga vigastanud ning kolleege oodates otsisin istumiseks pinki. Tänavanurgal tuvastasin, et niikaugele kui silm võtab, üheski suunas ühtegi pinki ei ole.

Esimesena saabunud kolleegilt küsisin pooleldi naljaga, et kus lähim pink asub, tahaks istuda. “Aa, lähim pink on siit 300 meetrit seal ja-seal, tean, sest käin seal mõnikord istumas, kui siit kodu poole lähen,” oli vastus. Muidugi, tema teab, sest tema on arhitekt ja urbanist, temal on Tallinna linn peas.

Ometi on see olukord Tallinna linnaruumile võrdlemisi iseloomulik.
Esiteks ei lepita kohtumisi kokku mitte nii, et saame vanalinnas kokku ja siis vaatame, kuhu jutustama läheme, vaid lepitakse kokku konkreetne koht ning siis püüab igaüks leida otsetee, et kiiremini kohale jõuda. Vanalinn on transiitruum jõudmiseks punktist A punkti B.

Park on pink ja prügikast. Teiseks ei ole linnaruum ise mitte kohtumispaik, vaid võimalikult ökonoomseks transiitliikumiseks optimeeritud koridor. Puhkamiseks-kohtumiseks on pargid, mis siis sõltuvalt oma asukohast ja haljastusest on kujunenud peamiselt kas noorte, vanade, joodikute või sportlaste lemmikkohtadeks. Pargi tunned ära selle järgi, et pargis on pink, prügikast ja puu.

Parki saab minna autoga või ühistranspordiga. Kui tahad pisemate lastega kuskile minna, tuleb eeltöö aegsasti ära teha, sest pead jälgima ilma ning olema valmis kiiresti auto/trammi juurde jõudma, kui juhtub vihma sadama hakkama. Kui on vaja lapsele juua anda või mähkmeid vahetada või näiteks tualetti minna, siis selleks tuleb otsida park, kus on vastavad võimalused olemas ja vähestel õnnelikel on sellise varustusega park kodust jalutuskäigu kaugusel.

Kolmandaks on linnaruum trimmitud selliselt, et kui tahad kunsti nautida, tuleb minna muuseumi, teatrisse või näitusele, sest linnaruumis kohtab kunsti väga harva. Kunst kunstiks, aga linnaruumist, mis on linnakultuuri üks peamisi tekkekohti, on ka kultuur edukalt välja tõrjutud. Mis on sellise ruumi väärtus, kus puudub kultuur, kus puudub loovus? Loovuse asemel tarbimine. Kui loovus inimese ühe peamise erivõimena on välja tõrjutud mistahes keskkonnast, võtavad selle keskkonna üle tarbimine ja rutiin. Ka kaubanduskeskus on tore koht, sest tarbimine meenutab teatud momentides loomingulist tegevust. Ruumiloogiline on kasutaja poolt omaks võtta see funktsioon, millena ruum ehk keskkond ennast pakub. Aga sa metsas ole, manitsetakse rõõmust kilkavat last vaiksemalt mängima. Raamatukogus ollakse vaikselt ja ujulas käiakse ujumisriietega. Kui linnaruum deklareerib oma funktsiooniks transiitliikluse, saabki linnaruum kasutuse koridorina ja mõnus linnaruum sealt lahkub. Jääb funktsiooni tarbimine. Linnaruum avaliku ruumina on just sedavõrd kõrge moraaliga kui on inimesed, kes seda ruumi täidavad. Kui inimesed ei taju avalikku ruumi enda omana, sest kes ikka koridori või maanteed enda omaks tahaks, võtavad ruumi üle teistsugused väärtused. Nii loeme portaalidest, et kuskil on joodikud või kaklevad kambad terve pargi või trammipeatuse vallutanud, sest tajuvad väga hästi, et kedagi ei segata, kedagi ei huvita.

Kümmekond aastat tagasi oleks veel trammis või pargis lällava kodaniku suhtes väljendatud pahameelt kuni selleni, et ta üheskoos sealt
eemaldatud. Nüüd on avalik ruum liikunud nutiseadmetesse ning selmet joodikul paluda ära aurata, tehakse video ning kurjustatakse kommentaariumites, kui käest on linnaruum läinud.

Reidi tee või road 66
Põhjuseid, miks Tallinna avalikku ruumi hakati süsteemselt inimestest eemale, kuskile inimestega linna suunas keerama, on ilmselt mitmeid. Tõenäoliselt jõudis siia eelmise sajandi keskpaiga vaimustus ameerikalikust autokultuurist ning oli võimalik oma lapsepõlveunistus kohalikust road 66-st Tallinnas ära teha.

Linnaruumi kontekstis on mõttetu vastandada autojuhte ja rattureid, vanu ja noori, sportlasi ja muusikuid või teisi huvipõhiseid ühiskonnagruppe. Autojuhtide pahameel ratturite suunal, et nood röövivad autojuhtidelt ruumi, pole õiglane, kuivõrd autojuhid on ise sellesama ruumi varem röövinud linnakeskkonnalt. Õigemini ei ole nad seda ise röövinud, vaid see on neile antud, sest parema korraldamiseks on mõtted otsa saanud.

Kahjuks: 1990-ndate vaimus linn
Tagasi-, õigemini edasitee ei ole lihtne. Nagu ei aita üksi rattateede joonistamine muuta linna ratturisõbralikumaks, ei aita jõuga parkide rajamine või linna pinkide istutamine, kui neid tehakse sinna, kuhu kaardile vaadates mahub, mitte sinna, kus see loogiline oleks. On pinke, kus ei istuta kunagi ja parke, mille asukohta teavad vaid need, kes sinna juhuslikult eksivad.

Linnakeskkonna kujundamine Vabaduse väljaku kabinettidest oli ilmselt midagi, mida osati 90-ndatel ja nii see süsteem üles ehitati. Aga nüüd on aasta 2021 ja rahulolematus avaliku ruumiga üha kasvab. Kui üks süsteem on ennast ammendanud, ei pruugi olla kuigivõrd nutikas seda üha suuremate ressurssidega üha uuesti edutult käivitada. Isegi kui süsteem hetkeks tööle saada, suudab see toota tõenäoliselt sama, mille jaoks ta loodi. Nutikas oleks nüüd õppida ümbritsevast. Kui mõni süsteem on aegunud või umbes või mõlemat, tasub mõelda raamidest välja. Meil poleks Wise’e, Bolte jt, kui nende algatajad poleks tulnud uute lahendustega tõrkuvate ja umbe jooksnud süsteemide asemele. Ka ajakirjandus on tehnoloogia arengust oma koolitunnid saanud ja toimib teistmoodi, kui oldi aastakümneid harjunud.

Kogukond kujundab keskkonna
Tallinnas on kaheksa linnaosa ja omakorda kümneid asumeid, kus on suudetud luua väga mõnus keskkond. Kahjuks ei ole niimoodi igal pool ja nii toimub Tallinnas hämmastav kultuuriturism, kus käiakse teistes asumites nautimas elusat ja rõõmsat keskkonda, mis võiks tegelikult olla iga asumija linnaosa loomulik osa.

Oma kodu ümbrus läheb inimesele väga palju korda ning seda tuleb linnaruumi kujundamisel usaldada. Vabaduse väljakul ei ole sellist üleloomulikku tarkust, mis suudaks otsustada selle üle, mis on Pirita, Mustamäe või Kalamaja elukeskkonnale parim. Linna kultuur on elus, kui ta on suures osas isetekkeline ning omavalitsuse roll on olla vajadusel toetaja. Tallinna juhtimine on ehitatud 90-ndate vaimus üles võimule. Linnaosade tasandit ei ole usaldatud ning linnaosade juhid ning halduskogud on kurb formaalsus. Keskvõim otsustab oma suva järgi inimeste elukeskkonna üle ning see ei ole kuidagi jätkusuutlik. See ei ole linna kultuur, see on äärmisel juhul võimukunst, aga tõeliselt naudivad seda vaid võimulolijad ise.