Muidugi, Vabadussõja võidusamba lugu on vana. Aga kirgi kütab kõvasti. Küttis täielise Eesti Wabariigi ajal, 1930ndatel ja kütab siiani. Kohati kipub kakluse käigus otse loomulikult meelest minema, milleks sammast vaja on. Siis minnakse isiklikuks ja inetuks ning äsatakse sopaga. 23. juunil avatava samba ümber keenud mullivannist võiks avaldada tõelise sopaka – kui kõik arvamused ja väljaütlemised kokku koguda, siis isegi mitmeköitelise.
Uuringud näitavad, et enamus rahvast oli võidukavandi ja kogu asjaga rahul; kisa tõstsid kunstnikud – kes virises asukoha, kes sümboolika, kes materjali ja kes esteetika kallal. Kunstnike Liidu volikogu teatas koguni, et mõistab kogu asja “ühel häälel hukka”.
Tegelikult see muidugi nii ei olnud. Päris mitmel meie tuntud kunstnikul pole samba vastu midagi, pigem on nad poolt. Nii ütleb Jüri Arrak eelmainit volikogu avaldusele mõeldes, et nõukogudeaegsest juhtimisstiilist ja otsustamismehhanismidest paraku veel lahti saadud pole.
Arrak on kirjutanud Vabadussõja võidusamba kaitseks mitmeid kirjatükke ja kommenteerib: “See ühel häälel mahalaitmine, mida tegelikult ei toimunud, meenutab mulle mingit sihukest klauslit nagu “Dvigateli töökas kollektiiv mõistis ühel häälel hukka rahvusvahelise imperialismi”.”
*
See oli vist tegelikult 7. ametlik konkurss?
Jah. Vana vabariigi ajal leidus ka päris pööraseid mõtteid, näiteks lammutada maha Jaani kirik ja ehitada 40-meetrine torn, mille otsas on ratsanik… See olnuks vist küll päris koomiline, ümber veel hiiglaslikud administratiivhooned, selline suurriiklikult pompoosne asjaajamine…
*
Ma ei saa siiamaani aru, miks osa kunstnikkonnast sellisel moel pröökama hakkas. Unustage ära. Vabadussõda on eestlaste praktiliselt ainus töövõit ja muidu küll monumentide suhtes skeptilise inimesena möönan ometi, et antud asi on kõige õigemal kohal.
Nii see ongi. Esiteks, kui kuulutati välja ?ürii koosseis, oli vaikus. Kui valiti välja viis kavandit, oli vaikus. Protestima hakati nii-öelda siis, kui kaklus läbi oli. Mul on jäänud mulje, et kunstnikud kippusid eelistama pigem teise koha kavandit. Aga kahju on pigem sellest, et inimesed, kes kaotada ei oska, võivad kahju teha palju olulisematele asjadele kui nende oma väike mätas. Mina olen Vabadussõja võidusammast kaitsnud – kuidas seda üldistada – eelkõige seepärast, et see on oluline märk. Ja minu meelest vaielda läbi omaenda isikliku pisiprisma või viriseda mingite esteetiliste külgede, risti või materjali üle on siin lihtsalt kohatu. Võiks ju selgeks teha, mis asi on primaarne, mis sekundaarne.
*
Sellist takkajärgi kiunumist on ju ennegi nähtud, täitsa tavaline reaktsioon. Las vinguvad…
Ma kujutan seda pildiliselt ette nii, et kusagil vaidleb kamp mehi kellegi naisterahva üle: ühele ei meeldi kübar, teisele kleit, kolmandale kingad. Siinkohal tahaks lihtsalt öelda, et võtke kõik need hilbud ja jätke mulle naine! Sõnaga, nagu ennist mainisin, tegemist on olulise ja ebaolulise segiajamisega.
*
Rist tekitas paksu pahandust. Alates sellest, et see meenutavat haakristi – ehkki on ju Vabadusristi täpne koopia – kuni heietusteni 700-aastasest orjapõlvest ja ristiusu pealesurumisest.
Minu meelest on see rist kõigi Vabadusristide koondfiguur, nende Isa. Nikolai Triigi kavandatud Vabadusrist on minu meelest ääretult ilus. Üldse on Eestil ilusad ordenid; minu koolivend, metallikunstnik Tõnu Lauk korjab neid, tema võiks asjast pikemalt rääkida. Aga, jah, siin valgus jutt tõesti liigselt detailidesse, mille tagant kahjuks enam tervikut ei nähtud.
*
No ilmselt pole lihtsalt sellist lahendust, mis kõigile meeldiks, olemas.
Just. Vabadussõja tähenduses ei kahtle ju keegi. Ilma toonase vastuhakuta juhtunuks meiega nagu kõigi teiste soomeugri väikerahvastega Vene impeeriumis – maride, udmurtide, komide, mansidega – oleksime kadunud suurde sulatusahju ja võib-olla nagu karjalasoomlased ja ingerlased ka siit maalapilt välja küüditatud. Aamen, konks ja silmus.
Eesti iseseisvus, nagu kõik olulised asjad maailmas, on seotud märkidega. Tootemitega, kui soovid. Ja märgid on tähtsad asjad, sest just need võimaldavad end terviklikult tunda, sümbolid tekitavad kooshoidmise. Lipp, vapp, seesama Vabadussõja rist. On asju, mida ei lõhuta ja ei sodita ning mille vastu kultuurse inimese jaoks pole lihtsalt sobiv sõdida.
Siinkohal tahaks lihtsalt öelda, et võtke kõik need hilbud ja jätke mulle naine! Tegemist on olulise ja ebaolulise segiajamisega.